Jõulusigadus piltpostkaartidega
Tallinna kesklinnas elav arhitekt Külli leidis oktoobri lõpus oma postkastist ühe ootamatu kirja.
Selles olid kenad jõulukaardid ja 99 krooni suurune arve.
Naine polnud mingeid jõulukaarte tellinud.
Ta polnud midagi kuulnud ka firmast SJK-Kirjastus, kes arve saatis.
Lisaks sisaldas ümbrik puudega kunstniku Tiia Järvpõllu südamliku jutu suu ja jalaga maalivatest kunstnikest.
"Kirja originaaltekst on kirjutatud jalaga," seisis seal.
"Tahame olla majanduslikult sõltumatud ja elada normaalset elu," teatas Järvpõld. Ta märkis kirja lõpus küll, et 99 krooni maksva jõukukaartide komplekti "ostukohustust loomulikult pole", kuid kirja saanud Küllil tekkis süütunne. Kui ta ei maksa, pole kunstnikel elamiseks raha. Kaarte tagasi saata tundus sündsusetu.
Paar nädalat hiljem sai ta samast firmast veel ühe kirja, mis täpsustas maksetingimusi (eelmises kirjas oli tehtud üks näpuviga). Kirjastus vabandas tekkinud segaduse pärast ja palus rahaülekandeid teha vastavalt uuele arvele. Uus arve oli samuti lisatud.
See kiri vaid võimendas Küllis tunnet, et peab ära maksma. Sel nädalal tegigi ta kirjastusele ülekande. "Muidugi pidin neile raha andma! Ma maksin ära, kuigi oli tunne, et see on täielik väljapressimine."
Kirjastus pole heategevus, vaid äri
Arhitekt Külli polnud pealesurutud kaardikampaania ainus ohver. Samasuguse ümbriku emotsionaalse kirja ja jõulukaartidega said tänavu sügisel veel üle 100 000 Eesti naise. Paljud neist ei saanud samamoodi aru, mis toimub.
SJK Kirjastus tundub pealtnäha heategevusorganisatsioonina, mis aitab Eesti suu ja jalaga maalivaid kunstnikke.
Ka oma internetiküljel teatab firma, et "SJK on aateline, tulutoov ühing, mida omavad 100 protsenti selle liikmed, kes on kõik puudega kunstnikud" ja et "kogu kasum jagatakse erinevate heategevusorganisatsioonide vahel".
Ent samas leidub teistsugust juttu. Firma tunnistab, et "pole heategevuslik organisatsioon, vaid osaühing".
Selgub ka, et tema omanikud pole mitte Eesti puudega kunstnikud, vaid rahvusvaheline suu ja jalaga maalivate kunstnike ühing Vereinigung der mund und fussmalenden Künstler eingetragener Verein (VDMFK), mis on registreeritud Liechtensteinis.
VDMFKga on seotud mitmeid skandaale üle ilma. Euroopas on üritatud ühingu rahaasjadele jälile saada, tuvastamaks, kui suur osa tuludest puudega kunstnikele tegelikult edasi läheb (firma enda väitel läheb laialijagamisele 80 protsenti tulust), ent päringud on jäänud tulemusteta.
Enamasti on aga segaduste puhul tegemist VDMFK küsitava müügitehnikaga, mis rõhub kaardisaajate süütundele. Nagu praegu Eestiski.
Ohvrite andmebaasi andis välja Eesti siseministeerium
Kirjastuse äriplaan näeb ette, et kirjad saadetakse naistele vanuses 40-80.
Andmeid selliste naiste kohta valdavad vähesed: peamiselt riigiasutused, kes ei tohi nende nimesid ja elukohti välja anda. Kuid kunstnike ühing suutis siiski adressaatide nimekirja kätte saada.
Seejärel saadeti kirjad Eesti Posti otsepostitusega laiali enam kui 100 000 naisele.
Andmebaasi hankimine osutus väga lihtsaks. Puudega kunstnike Soome harufirma pöördus Soome turu-uuringufirmast Itella TGM poole. Too omakorda võttis ühendust Eesti siseministeeriumiga ja saigi vajalikud aadressid.
Rahvastikuregistri büroo juhataja Aire Leht selgitab, et ministeerium ei andnud välja mitte nimesid, vaid ainult aadresse. See on täiesti legaalne.
Kui aga keegi et taha, et tema aadress välja antaks, siis saab ta paluda rahvastikuregistris juurdepääsupiirangut.
Kirjastuse kontor asub korteris
SJK Kirjastust juhivad paberite järgi kolm välismaa härrat: üks Liechtensteinist, teine Inglismaalt ja kolmas Soomest. Kuid neid ei tasu siit otsida.
Tegelikult on kirjastus registreeritud ühte Lasnamäe korterisse ning seda veab asjaajaja Ly Allaste. Tal on praegu kibekiire aeg. Kirjastuse infotelefonile helistades löögile ei pääse, telefon annab pidevalt kinnist tooni.
Lõpuks taban naise mobiili teel. Pildistamisest ta keeldub. Meie vestluse taustal jätkub vahetpidamata telefonihelin, millele sekundeerib üha valjenev lastekisa.
"Minu meelest on see päris tore ettevõtmine," seletab Allaste. "Saatsime tänavu 105 000 kirja, neist 5000 on eelmise aasta kliendid, kes olid tänavuseks ette maksnud. 100 000 on täiesti uued pakkumised. Paljud, kes on meie kaardid koju saanud, viisid need töö juurde. Paljud asutused on nüüd postkaarte tellinud."
Allaste tõstab vahetpidamata heliseva telefoni toru hargilt ära. "Nii palju kui on inimesi, on ka arvamusi. Praegusel juhul siis 100 000 arvamust. Helistab üks inimene, kiidab, et nii hea meel, et osutus väljavalituks, kellele nii toredad kaardid saadeti. Siis helistab jälle keegi, karjub: kuulge, mis õigusega te välja pressite, maksma sunnite. Selgitan siis kõigile rahulikult, et ei pea maksma. See on ju pakis selgelt kirjas, et ei ole ei ostukohustust ega tagastuskohustust."
Mullu saatis kirjastus laiali 25 000 pakki ja Allaste jutu järgi "läks asi peale". Tänavu otsustati kogust suurendada. "Praeguse seisuga on juba 120 lisatellimust. Mis laekumine reklaamist on, ma ei tea, sest raamatupidamine on meil Soomes."
Jama tõusis juba mullu
Just Soome kaudu jõudis suu ja jalaga maalivate kunstnike ühing Eestisse. Ühingul on üle ilma 700 liiget.
Ly Allaste hakkas siinset asja ajama eelmisel aastal, sest tema vend Meelis Luks on puudega ja leidnud eneseväljundi jalaga maalimises.
"Meelis on ühingu stipendiaat üle kümne aasta, tänavu septembrist leidsime Eestist veel ühe jalaga maaliva inimese Tiia Järvpõllu. Ühingust tunti ammu juba huvi, et Eestis kaarte müüa. Pakkusin, et võiksin siin selle enda peale võtta."
Kuid kohe nagu kirjastus mullu Eestis tegevus alustas, algasid ka segadused. Naised ei saanud ka siis aru, mis toimub. 11 inimest pöördus järelepärimisega Tarbijakaitseametisse.
Juba siis avaldas amet pressiteate, milles kutsus inimesi üles käituma vastavalt südametunnistusele ja rõhutas, et kaartide eest mittetasumine ei too kaasa mingeid sanktsioone.
"Paljud nüüd ütlevad, et rõhume süütundele. Ega mina ei näe aadressi taha, mis tundega inimene kirja saab. Kui on ikka selgelt kirjas, et kõik on vabatahtlik, siis mina isiklikult ei tunneks end puudutatuna," ütleb Ly Allaste. Ta lisab, et "Soomes müüakse kaarte samal viisil juba 30 aastat, maailmas üle 50 aasta ja igal aastal, kui on uus kampaania ja uued inimesed pakid saavad, on ikka rahulolematuid. Inimesed on igal pool ühesugused."
SJK Kirjastus ei võtnud õppust, vaid korraldas tänavu sügisel neli korda suurema kampaania.
Juriidiliselt on kõik korras
Tänavu on Tarbijakaitseamet saanud kaks ametlikku kaebust. Ameti pressiametnik Evelin Koppe l ütleb, et kirja saanud naistele on jäänud mulje, et maksekorraldus tuleb tasuda või kaardid saatjale tagastada. Teine kiri, kus parandati tehtud näpukat, vaid valas õli tulle.
"Inimesed lugesid sellest välja lausa ähvardust, kus nõuti maksekorralduse tasumist. Tarbijad nõudsid ka SJK Kirjastuse vabandust ja sellise kauplemisvõtte keelamist," ütleb Koppel.
Tarbijakaitseamet teatab, et kuna kirjastus ja jõulukaardid on reaalselt olemas, pole tegemist raha välja petmisega. Inimestel ei ole kaartide ostmise või tagastamise kohustusi.
Maksekorralduse mittetasumine ei tee kirja saajast võlgnikku. Raha ülekandmine on vabatahtlik.
6. novembril teatas Tarbijakaitseamet, et taunib SJK Kirjastuse käitumist, kuna see kasutab tarbijate suhtes ebaausat ja seetõttu keelatud müügivõtet.
Kuid on olemas üks eurodirektiiv, mis ütleb, et firmad ei tohi lisada turundusmaterjalidesse arveid või muid maksmist puudutavaid dokumente, mis jätavad tarbijale vale mulje, et ta on kauba või teenuse juba tellinud.
Samuti ei tohi tarbijatele teatada, et ostmata jätmine ohustab kaupleja tööd või sissetulekut.
Kuid siin on üks konks. See direktiiv jõustub alles tänavu 12. detsembril. Senikaua on kirjastuse müügitöö täiesti seaduslik, kuigi mitte kõige eetilisem. Ehk eestipäraselt on juriidiliselt kõik korras.
