Jõulusigadus piltpostkaartidega
Tallinna kesklinnas elav arhitekt Külli leidis oktoobri
lõpus oma postkastist ühe ootamatu kirja.
Selles olid kenad
jõulukaardid ja 99 krooni suurune arve.
Naine polnud mingeid
jõulukaarte tellinud.
Ta polnud midagi kuulnud ka firmast
SJK-Kirjastus, kes arve saatis.
Lisaks sisaldas ümbrik puudega
kunstniku Tiia Järvpõllu südamliku jutu suu ja jalaga
maalivatest kunstnikest.
“Kirja originaaltekst on kirjutatud
jalaga,” seisis seal.
“Tahame olla majanduslikult
sõltumatud ja elada normaalset elu,” teatas Järvpõld.
Ta märkis kirja lõpus küll, et 99 krooni maksva
jõukukaartide komplekti “ostukohustust loomulikult
pole”, kuid kirja saanud Küllil tekkis süütunne. Kui ta ei
maksa, pole kunstnikel elamiseks raha. Kaarte tagasi saata tundus
sündsusetu.
Paar nädalat hiljem sai ta samast firmast veel
ühe kirja, mis täpsustas maksetingimusi (eelmises kirjas oli tehtud
üks näpuviga). Kirjastus vabandas tekkinud segaduse pärast ja
palus rahaülekandeid teha vastavalt uuele arvele. Uus arve oli samuti
lisatud.
See kiri vaid võimendas Küllis tunnet, et peab
ära maksma. Sel nädalal tegigi ta kirjastusele ülekande.
“Muidugi pidin neile raha andma! Ma maksin ära, kuigi oli tunne, et
see on täielik väljapressimine.”
Kirjastus pole heategevus, vaid äri
Arhitekt
Külli polnud pealesurutud kaardikampaania ainus ohver. Samasuguse
ümbriku emotsionaalse kirja ja jõulukaartidega said tänavu
sügisel veel üle 100 000 Eesti naise. Paljud neist ei saanud
samamoodi aru, mis toimub.
SJK Kirjastus tundub pealtnäha
heategevusorganisatsioonina, mis aitab Eesti suu ja jalaga maalivaid
kunstnikke.
Ka oma internetiküljel teatab firma, et “SJK
on aateline, tulutoov ühing, mida omavad 100 protsenti selle liikmed, kes
on kõik puudega kunstnikud” ja et “kogu kasum jagatakse
erinevate heategevusorganisatsioonide vahel”.
Ent samas
leidub teistsugust juttu. Firma tunnistab, et “pole heategevuslik
organisatsioon, vaid osaühing”.
Selgub ka, et tema
omanikud pole mitte Eesti puudega kunstnikud, vaid rahvusvaheline suu ja jalaga
maalivate kunstnike ühing Vereinigung der mund und fussmalenden
Künstler eingetragener Verein (VDMFK), mis on registreeritud
Liechtensteinis.
VDMFKga on seotud mitmeid skandaale üle ilma.
Euroopas on üritatud ühingu rahaasjadele jälile saada,
tuvastamaks, kui suur osa tuludest puudega kunstnikele tegelikult edasi
läheb (firma enda väitel läheb laialijagamisele 80 protsenti
tulust), ent päringud on jäänud tulemusteta.
Enamasti
on aga segaduste puhul tegemist VDMFK küsitava müügitehnikaga,
mis rõhub kaardisaajate süütundele. Nagu praegu
Eestiski.
Ohvrite andmebaasi andis välja
Eesti siseministeerium
Kirjastuse äriplaan näeb ette,
et kirjad saadetakse naistele vanuses 40–80.
Andmeid selliste naiste
kohta valdavad vähesed: peamiselt riigiasutused, kes ei tohi nende nimesid
ja elukohti välja anda. Kuid kunstnike ühing suutis siiski
adressaatide nimekirja kätte saada.
Seejärel saadeti
kirjad Eesti Posti otsepostitusega laiali enam kui 100 000 naisele.
Andmebaasi hankimine osutus väga lihtsaks. Puudega kunstnike Soome
harufirma pöördus Soome turu-uuringufirmast Itella TGM poole. Too
omakorda võttis ühendust Eesti siseministeeriumiga ja saigi
vajalikud aadressid.
Rahvastikuregistri büroo juhataja Aire
Leht selgitab, et ministeerium ei andnud välja mitte nimesid, vaid
ainult aadresse. See on täiesti legaalne.
Kui aga keegi et
taha, et tema aadress välja antaks, siis saab ta paluda
rahvastikuregistris juurdepääsupiirangut.
Kirjastuse kontor asub korteris
SJK Kirjastust juhivad
paberite järgi kolm välismaa härrat: üks
Liechtensteinist, teine Inglismaalt ja kolmas Soomest. Kuid neid ei tasu
siit otsida.
Tegelikult on kirjastus registreeritud ühte
Lasnamäe korterisse ning seda veab asjaajaja Ly Allaste. Tal on praegu
kibekiire aeg. Kirjastuse infotelefonile helistades löögile ei
pääse, telefon annab pidevalt kinnist tooni.
Lõpuks taban naise mobiili teel. Pildistamisest ta keeldub. Meie
vestluse taustal jätkub vahetpidamata telefonihelin, millele sekundeerib
üha valjenev lastekisa.
“Minu meelest on see päris
tore ettevõtmine,” seletab Allaste. “Saatsime tänavu
105 000 kirja, neist 5000 on eelmise aasta kliendid, kes olid tänavuseks
ette maksnud. 100 000 on täiesti uued pakkumised. Paljud, kes on meie
kaardid koju saanud, viisid need töö juurde. Paljud asutused on
nüüd postkaarte tellinud.”
Allaste
tõstab vahetpidamata heliseva telefoni toru hargilt ära. “Nii
palju kui on inimesi, on ka arvamusi. Praegusel juhul siis 100 000 arvamust.
Helistab üks inimene, kiidab, et nii hea meel, et osutus
väljavalituks, kellele nii toredad kaardid saadeti. Siis helistab
jälle keegi, karjub: kuulge, mis õigusega te välja pressite,
maksma sunnite. Selgitan siis kõigile rahulikult, et ei pea maksma. See
on ju pakis selgelt kirjas, et ei ole ei ostukohustust ega
tagastuskohustust.”
Mullu saatis kirjastus laiali 25 000 pakki ja
Allaste jutu järgi “läks asi peale”. Tänavu
otsustati kogust suurendada. “Praeguse seisuga on juba 120 lisatellimust.
Mis laekumine reklaamist on, ma ei tea, sest raamatupidamine on meil
Soomes.”
Jama tõusis juba mullu
Just Soome kaudu jõudis suu ja jalaga maalivate kunstnike
ühing Eestisse. Ühingul on üle ilma 700 liiget.
Ly
Allaste hakkas siinset asja ajama eelmisel aastal, sest tema vend Meelis Luks
on puudega ja leidnud eneseväljundi jalaga maalimises.
“Meelis on ühingu stipendiaat üle kümne aasta,
tänavu septembrist leidsime Eestist veel ühe jalaga maaliva inimese
Tiia Järvpõllu. Ühingust tunti ammu juba huvi, et Eestis
kaarte müüa. Pakkusin, et võiksin siin selle enda peale
võtta.”
Kuid kohe nagu kirjastus mullu Eestis tegevus
alustas, algasid ka segadused. Naised ei saanud ka siis aru, mis toimub. 11
inimest pöördus järelepärimisega Tarbijakaitseametisse.
Juba siis avaldas amet pressiteate, milles kutsus inimesi üles
käituma vastavalt südametunnistusele ja rõhutas, et kaartide
eest mittetasumine ei too kaasa mingeid sanktsioone.
“Paljud
nüüd ütlevad, et rõhume süütundele. Ega mina ei
näe aadressi taha, mis tundega inimene kirja saab. Kui on ikka selgelt
kirjas, et kõik on vabatahtlik, siis mina isiklikult ei tunneks end
puudutatuna,” ütleb Ly Allaste. Ta lisab, et “Soomes
müüakse kaarte samal viisil juba 30 aastat, maailmas üle 50
aasta ja igal aastal, kui on uus kampaania ja uued inimesed pakid saavad, on
ikka rahulolematuid. Inimesed on igal pool ühesugused.”
SJK Kirjastus ei võtnud õppust, vaid korraldas tänavu
sügisel neli korda suurema kampaania.
Juriidiliselt on kõik korras
Tänavu on
Tarbijakaitseamet saanud kaks ametlikku kaebust. Ameti pressiametnik Evelin
Koppe
l ütleb, et kirja saanud naistele on jäänud mulje, et
maksekorraldus tuleb tasuda või kaardid saatjale tagastada. Teine
kiri, kus parandati tehtud näpukat, vaid valas õli tulle.
“Inimesed lugesid sellest välja lausa ähvardust, kus
nõuti maksekorralduse tasumist. Tarbijad nõudsid ka SJK
Kirjastuse vabandust ja sellise kauplemisvõtte keelamist,”
ütleb Koppel.
Tarbijakaitseamet teatab, et kuna kirjastus ja
jõulukaardid on reaalselt olemas, pole tegemist raha välja
petmisega. Inimestel ei ole kaartide ostmise või tagastamise kohustusi.
Maksekorralduse mittetasumine ei tee kirja saajast
võlgnikku. Raha ülekandmine on vabatahtlik.
6.
novembril teatas Tarbijakaitseamet, et taunib SJK Kirjastuse käitumist,
kuna see kasutab tarbijate suhtes ebaausat ja seetõttu keelatud
müügivõtet.
Kuid on olemas üks eurodirektiiv,
mis ütleb, et firmad ei tohi lisada turundusmaterjalidesse arveid
või muid maksmist puudutavaid dokumente, mis jätavad tarbijale vale
mulje, et ta on kauba või teenuse juba tellinud.
Samuti ei
tohi tarbijatele teatada, et ostmata jätmine ohustab kaupleja
tööd või sissetulekut.
Kuid siin on üks konks. See
direktiiv jõustub alles tänavu 12. detsembril. Senikaua on
kirjastuse müügitöö täiesti seaduslik, kuigi mitte
kõige eetilisem. Ehk eestipäraselt on juriidiliselt
kõik korras.
Ülemaailmne suu ja jalaga maalivate kunstnike ühing on viimastel aastatel sattunud skandaalidesse Saksamaal, Pratsusmaal, Šveitsis ja Taanis. Neis riikides on meedia uurinud ettevõtmise eetilisust. Järeldati, et
- ühing esitleb end heategevusorganisatsioonina, kuigi sisuliselt on tegu tulu teeniva ettevõtmisega;
- vaid väike osa ühingu tuludest läheb puudega kunstnike ülalpidamiseks. Firma pööritab väidetavalt miljoneid dollareid, hoides tegelikud rahasummad saladuses;
- ühingule juriidilist nõu andnud Herbert Batliner võttis ühingu nimel hulgaliselt laene ja palkas firmasse oma sõpru ja sugulasi. Ta astus hiljuti tagasi. Meest on seostatud ka Colombia narkoparunite rahapesuga ja Saksa kristlike demokraatide annetusteskandaaliga aastal 1999;
- ühingu tulusid kanditi väidetavalt riiulifirmade kaudu firmast välja.