---

Eesti saatis pühapäeval Shanghai EXPO-le kõrgetasemelise delegatsiooni, et reklaamida meie logistikasektorit ning transiiti. Turunduseks eraldatud miljonid võivad aga osutuda kasutult kulutatuks. Kohati jääb mulje, et püüame end tutvustada abitute aborigeenidena, mitte ühe arenenuma transiidikeskusena Põhja-Euroopas.

Viimasel ajal on logistikasektoris palju räägitud ühisturunduse vajadusest. Selle töö vedamist alustas paar aastat tagasi EASi toel TFL Estonia MTÜ.

Ent nagu Eestile kombeks, vahetati ootamatult töö vedajat. TFL Estonia asendati Transiidi ja Logistika Assotsiatsiooniga. Ju tingis hobuste vahetuse poolel teel see, et EAS nõustus Euroopa Liidu struktuurifondi rahaga seda tööd väga suurte summadega toetama. Vedaja muutumisega muutus ka turundustegevuse suund.

Hea asukoht on müüt!

Praegu on turunduses põhirõhk Eesti hea geograafilise asukoha müügil. Meile meeldib Eestit reklaamida soodsa ja kiire transiidikanalina Venemaa suunal.

Tegelikult on kaupade ülesaamine Eesti-Vene piirist aga tõeline peavalu. Kui mõni “lihtne” firma soovib saata oma kaupa Venemaalt mõnda Eesti sadamasse ning küsib Venemaa raudteefirmalt OAO RZD veoplaani kinnitust, siis annab raudtee infosüsteem automaatselt eitava vastuse. Erandiks on suured puiste- ja vedelkaubaterminalid, kellele on antud õigus erandkorras kaupasid Eesti sadamate kaudu välja vedada. Üldkauba vedajatel pole aga lootustki oma kaubaveoplaanile kinnitust saada, isegi tühje konteinereid ei lubata konteinerrongiga Moskvast otse Eestisse tagasi saata.

Autodega Eesti-Vene maismaapiiri ületus on samuti kirjutamata käsu korras piiratud. Igale piiripunktile on seatud maksimumarv autosid, mida tohib ööpäevas üle lubada. Näiteks Narvas on see piir 70 autot (mullu kujunes keskmiseks siiski 77 autot ning keskmine ooteaeg piirijärjekorras oli 2,5 ööpäeva!). Maksimaalne ooteaeg oli mullu 6,5 ööpäeva. Sellisest piiriületusest tulenev tarneaja ebamäärasus ei rahulda ühtegi kaubasaatjat ega -saajat.

Seega ei ole Venemaaga suhete normaliseerumiseta Eesti geograafiline asukoht mingiks eeliseks.

Hoidku jumal selle eest, kui hõiskava ühisturunduse tulemusel mõni kaubasaatja sooviks saata näiteks üks miljon TEUd Eesti kaudu Venemaale! Praegu pole see võimalik.

Pool rahast otse ahju?

Midagi on väga sassis ka ühisturundusega. Eriti selgelt avaldus see viimastel kuudel, kui teatati, et Logistika ja Transiidi Assotsiatsioon on valitud (loe: nimetati) logistika üldklastri eestvedajaks, omamata vähimatki sidet TFL Estonia poolt eelklastri loomisel selles valdkonnas tehtuga.

Eksisteerib reaalne oht, et vähemalt pool turundusrahast läheb n-ö otse ahju või korratakse “Welcome to Estonia” juhtumit. Loogiliselt pidanuks eelklaster üle kasvama täisklastriks, aga nüüd otsustati panna katus keset põldu, kuigi vundament ja seinad on rajatud metsaveerde.

Sellise käitumise põhjus on Euroopa struktuurifondide kaudu lubatud väga suur raha. Kuniks toetused olid väikesed, tehti eelklastri tööd rohkem ühiskondlikel alustel. Niipea, kui jagama hakati kümneid miljoneid kroone, olid kohe platsis õiged tegijad (Logistika ja Transiidiassotsiatsioon). Kui eelklastri tegijad küsisid ühes kõrges riigiasutuses, et mida sellise projekti kaaperdamise puhul teha, siis saadi vastuseks “surge maha!”.

Igatahes otsustasid eelklastri tegijad, et nad jätkavad Eesti tutvustamist transiidiriigina ning esitatavad EASile hiljemalt 14. juuniks eelklastri raporti ja täisklastri taotluse.

Üks kahest tänapäevasemast terminalist Euroopas

Juulis saabub Eesti transiidi arengus kauaoodatud hetk: valmib Muuga sadama 27hektariline konteinerterminali laiendus koos uute kaidega. Selle rajamiseks kulutatud ligi 860 miljoni krooni tagasiteenimiseks tuleb leida operaator, kes teeb samas suurusjärgus investeeringud pealisehitusse ja konteinerite laadimistehnikasse ning võtab kompleksi võimalikult kiiresti kasutusele.

Loogilisim võimalus oleks olemasoleva konteinerterminali Muuga CT laienemine valmiva laienduse alale. See võimaldaks suurendada võimsust kaks korda, 850 000 TEUni.

Terminali tükeldamine kaheks väikseks osaks – olemasolevaks ja uueks, mida opereeriks keegi kuskilt kaugelt tulnu – sama efekti ei anna.

Ometi otsib Tallinna Sadam järjekindlalt “kosilasi välismaalt”. Kohalikku operaatorit ei peeta piisavalt vääri­kaks. Samas on Muuga CT üks kahest(!!!) konteinerterminalist Euroopas, kelle teenused tunnistas Germanisher Lloyd Certification GmbH täielikult vastavaks rahvusvahelistele nõuetele.

Tallinna Sadam näib lootvat, et rahvusvaheliselt tuntud nimi toob Muugale juurde täiendavaid konteinervoogusid. Kaupa aga toob juurde ainult turg ja pakutava teenuse konku­rentsivõimelisus sellel turul. Nimi ük­si ei tähenda midagi. Seda näitab ilmekalt Ventspilsi sadama lugu, kus maailmanimega tegija Antwerpeni sadamast ei ole suutnud juba ligi ­kümne aasta jooksul terminali konteinereid tuua ning täna on terminali konteinerkäibeks ümmargune null. Ja jääbki nulliks, sest see terminal polnud turu poolt nõutud, vaid selle otsustas rajada sealne sadamaadministratsioon kohalikke tegijaid mitte usaldades!

Üpris sarnane on olukord Tallinna Sadama poolt hurraaga välja hõigatud koostöölootusega Ningbo sadamaga. Hiinlased on selgelt välja öelnud, et siin ei ole turgu ja seetõttu ei maksa meil luua suuri illusioone.

Alaväärsuskompleksis riik

Miks me peame tervele maailmale kuulutama, et oleme väikesed ja äpud? Tulge, kallid hiinlased, ameeriklased või kes iganes muu (peaasi, et suure nimega!), ja näidake, kuidas peame oma riigis elama, olema ja majandama. Tooge meile rumalatele rahvusvaheline teenuste tase, mida me justkui ise pole võimelised saavutama! Miks alahindame oma teadmisi, oskusi ja sidemeid oma lähinaabritega äri tegemisel? Sellise kolkliku mõtlemisega mängime ennast tõepoolest nurka.

Tallinna Sadam püüab aga meeleheitlikult peale suruda varianti, kus annaksime nõusoleku müüa mingisugusele müstilisele rahvusvahelise nimega välispartnerile oluline osa AS Muuga CT aktsiatest, misjärel olevat sellele ühisettevõttele kõik teed terminali laienduse opereerimiseks lahti.

Muuga CT-l pole strateegilise partneri vastu midagi, kuid probleem on selles, et täna sellist kandidaati pole, sest siin ei ole turgu! Sellel lihtsal põhjusel ei leia Tallinna Sadam ka konteinerterminali laiendusele ühtegi unistuste printsi.

Kas siis tõesti realiseerub stsenaarium, et ELi raha toel ehitatud ja umbes 860 miljonit krooni maksma läinud konteinerterminali laiendus jäetaksegi sööti ainuüksi põhjusel, et kohalik Eesti firma ei kvalifitseeru tegijana ning kodumaiseid investeeringuid sadam ei vaja?

Innovaatilisus on edu pant

Eesti kui “väikese Euroopa tiigri” maine on IT-valdkonnas vaieldamatu, miks ei julge me end samavõrd asjatundlikeks tegijateks tunnistada ka transiidisektoris? Selleks peame suutma pakkuda uudseid tooteid ja hästitoimivat tarneahelat, mida konkurentidel pole. Näiteks Moskva konteinerrong töötab edukalt kõikide takistuste ja keeldude kiuste.

Muuga CT ­konteinerterminali võimsus on 420 000 TEUd aastas. Laienduse kasutuselevõtuga suudaksime tehnoloogilist võimsust kasvatada 850 000 TEUni. Raudtee kinnitab, et suudab tagada ka piisava veeremi. Jääb üle vaid naaberriikidega veo- ja tollikorralduse osas kokku leppida.

Seega on just ida lääne suunaline innovaatiline transiit kõige reaalsem võimalus meie konteinerite käitlemise turuosa suurendamiseks.

Kui Tallinna Sadam hindaks vääriliselt Eesti ettevõtteid ja nende valmisolekut konteinerterminali laiendusse kohe raha investeerida, siis poleks meil vaja aborigeenide moel pillimängu ja lahke lauluga rikkaid ja tarku välismaa onusid meelitada. Eestlane on tegija. Julgeme seda tunnistada kõigepealt kodumaal, siis on seda lihtne ka väljapoole müüa.