Kui ema Lea on häiritud sellest, et treener ei reageerinud lapse vigastusele, siis poissi ennast morjendab rohkem see, et teised hakkasid teda pilkama.

Õnnetus mänguhoos

Läti, Aluksne. 22. august, kolmapäev. Poisid müravad magamistoas. On hommikupoolne sisustamata aeg. Nad ootavad trenni, mis algab pooleteise tunni pärast. 30 kratti saavad ülesande olla toas rahulikult.

Rico räägib, et õnnetus juhtus mänguhoos. „Me jooksime ja ma lükkasin üht poissi niisama. Tema lükkas mind vastu. Ma kukkusin ja kaks sõrme läksid tagurpidi," kirjeldab Rico. Poiss, kes lükkas, ütleb, et väike asi ja küll läheb üle.

Rico läheb treener Eero Praksile ütlema, et ta kukkus ja näpud valutavad. "Treener ütles, et ah väike asi, paraneb ära."

Rico helistab emale ja ema omakorda treenerile. Ikka jääb jutt, et on tühine lugu.

Kui poiss magama läheb, sõrmed valutavad ja hommikul veel natuke hullemini. Ta läheb jälle treeneri jutule. „Paraneb ära, noh. Väike asi. Kõik ütlesid, et väike asi," matkib Rico treeneri sõnumit.

Ema Lea hakkab Tallinnas ähmi minema, et mis nelisada kilomeetrit eemal toimub. Treener ikka rahustab teda. Lõpuks, kolmandal päeval pärast õnnetust, kui laager hakkab juba lõppema, viib buss suure osa lapsi Võrru, kus vanemad on vastas. Tallinnas paneb arst Rico sõrmed paika käe neljaks nädalaks kipsi.

Laagris kaasas olnud lapsevanem Kaja Karu-Espenberg: „Kindlasti oleks traumapunkti läinud, kui oleks teadnud asja tõsidust. Polnud nii, et keegi meelega ei hoolinud."

Ema on pahane, et treener lapse vigastusele ei reageerinud ja sundis teistega võrselt trenni tegema. Poissi ei häiri niivõrd kips kui teiste pilked: „Bussis narrisid mind. Ütlesid, et mine p....e."

Teda narriti, sest ta helistas emale ja isale. Tänapäeval on enamikus lastelaagrites reegel, et lapsed ei tohi telefoni kaasa võtta. Esile kerkivad probleemid lahendatakse koos juhendajaga.

„Aga mul oli telefon hädavajalik."

„Miks?"

„Sest see peab igal lapsel kaasas olema," ütleb Rico tõsiselt.

Rico käib judotrennis neljandat aastat. Varem oli ta ühes trennis omaealistega, aga laagris on koos üheksa- kuni kaheteistkümneaastased poisid. Vanemad kutid on teravama keelega.

Rico arvab, et teda narriti kõige rohkem just tema haige käe pärast.

Lapsevanem Karu-Espenberg, kes ise on pedagoog, arvab, et ilmselt Rico jaoks asjad kuhjusid ja üks häda võimendas teist. „Ma olen koolis näinud narrimist, kuid selles trennis pole ma kunagi näinud tõsist kiusuajamist," ütleb Karu-Espenberg.

Rico õigustab treenerit, et too ei peatanud narrimist. „Ta ei teadnud," arvab Rico. „Kui me bussis tagasi sõitsime, siis oli seal ühe poisi ema. Mind narriti ja tema ei teinud väljagi." Bussis tahtsid poisid veel ühele magavale põnnile pastakaga vuntse joonistada.

„Miks nad seda tegid?"

„Ma ei tea, niisama," ütleb Rico.

Teener Eero Praks ütles teiste ees Ricole, et ta ei kõlba laagrisse ja talle võivad vanemad järele tulla. Tegelikult poisile treener meeldib: „Muidu on ta lahke."

Rico käsi on kipsis ja ta pole veel džuudotrenni pääsenud.

„Ma ei tahagi sinna enam minna," teatab poiss.

„Miks?"

„Ma ei tea," vastab Rico ootamatult ebalevalt. „Sellepärast, et suuremad narrisid," ütleb natukese aja pärast.

Poiss käib ujumas ka ja on oma vanuseklassis Eesti üks parimaid. „Täna lähen ujuma. Võetakse kips ära, kui kõik on korras," on Rico optimistlik.

Pertelsoni prioriteet on majaehitus

Klubi Condor president Indrek Pertelson ise laagris kaasas ei olnud. Tema poole on õiguse saamiseks pöördunud rahulolematu lapsevanem Lea. Rico ema on saatnud Pertelsonile neli e-kirja ning helistanud mitmeid kordi, kuid pole saanud selget vastust. Ema tahab, et treener tunnistaks viga ja vabandaks Rico ees.

Indrek Pertelson tunnistab, et on lapsevanema rahulolematusest teadlik ja vabandab, et lahendus on veninud, sest ajad on kiired. Condori judoklubil on valmimas uus treeninghall. Ehitus on täies hoos ja ehitustähtajad veninud. „Minu prioriteet on ehitus ja et palgad saaksid 60 inimesele makstud," ütleb Pertelson.

„Ma ei eita, et selline asi juhtus ja et pärast õnnetust klubi pööras juhtununule vähem tähelepanu kui oleks pidanud," ütleb Pertelson. „Pärast luumurdu oleks tulnud käituda operatiivsemalt."

Pertelson ütleb, et treener viivitas arsti juurde minekuga sellepärast, et läinud aastal juhtus samas laagris natuke väiksem asi ja siis osutus arstilkäik traumast veelgi negatiivsemaks kogemuseks. „Treener võttis vastu otsuse arsti juurde minna Eestis," lisab Pertelson. „Spordis läheb luid veel ja veel. Iga lapsevanem annab endale aru, et trennis võib juhtuda terviserikkeid."