VÄIKSEL ON VALUS: Kui euroraha jagatakse vaid suurtele ettevõtmistele, siis känguvad väiksed kodanikuühendused hoopiski, arvavad loodusmehed Juhan Telgmaa (paremal) ja Jaan Riis (vasakul). Vallo Kruuser

“Kodanikuühendused ja Euroopa Komisjon said tünga. Tünga tegid meie riigi bürokraadid – lamedalt ja ilma mingi elegantsita,” ütleb Eesti Looduskaitse Seltsi esimees Juhan Telgmaa.

Looduskaitse Seltsi maja asub Tallinna kõige ägedamas linnajaos, otse Uue Maailma seltsimaja vastas. Kolmekorruseline räsitud hoone nägi viimati remondimehi hallil stagnaajal, varastest seitsmekümnendatest on pärit ka saepuruplaatidest kirjutuslauad ning lonkavad Kooperaatori toolid. Kelder, trepialused ja kitsukesed toad on tihkelt täis raamaturiiuleid.

“Ega meile polegi vaja ilusat kontorit,” ütleb end eurorealistiks tituleeriv endine riigikogulane Telgmaa ja tema naaber ülakorruselt Jaan “Looduse Omnibuss” Riis kinnitab muretult, et kui aga arvuti ja telefon töötavad, saab asjad ikka aetud.

Looduskaitse seltsil on 9000 liiget, seda on rohkem kui suuremal osal Eesti parteidest. Ükski parteikontor ei suudaks aga looduskaitse-rahvaga vähenõudlikkuses võistelda. Ometigi võiks “rohujuuretasandi-kodanikuühendusel” (Telgmaa määratlus) olla kooskäimiskoht, kus toimuks looduhuviliste kavakindel harimine, loodusfotonäitused, seltsielu jne. Ka võiks looduskaitse seltsi maja olla näitliku õppevahendina renoveeritud energiasäästlikke öko-printsiipe järgides.

2009. aasta detsembris kuulutas keskkonnaminister Jaanus Tamkivi allkirjastatud määrus välja taotluse “Keskkonnahariduse infrastruktuuri arendamine”.

Keskkonnainvesteeringute Keskus jagas välja 350 miljonit krooni euroabi, mille eest võis keskkonnahariduseks mõeldud hooneid osta, ehitada, remontida, soetada sinna mööblit ja õppevahendeid. Sedalaadi taotlusvoorusid, millega parandada materiaalset baasi, on harva. Kulutulena levis info üle maakondade, infopäevadel oli rahvast murdu. Laekus 91 taotlust kokku 835 miljonile kroonile, raha anti 14 taotlejale.

LKS küsis 2,7 miljonit. “Siin meie õues võiks olla alaline kohalik turg, kus saaks müüa Eesti mahetoiduaineid,” unistab Riis. Rohkem abi nad küsida ei saanud, sest kust võtab mittetulundusühing omafinantseeringu. Seltsi aastaeelarve on ligi 2 miljonit, sellest riigilt tuleb pool miljonit,üürile läheb umbes 150 000 krooni.

“Sada tuhat krooni omafinantseeringuna aastas oleksime kuidagi kokku kraapinud,” lausub Juhan Telgmaa.

Vastus tuli eitav.

“350 miljonit jagati laiali nendele, kes peamiselt riigi leiba söövad,” ütleb Telgmaa.

“Miks see teid pahandab?” küsin.

Telgmaa: “Pahandavad põhjendused, millega taotlused kuulutati “mittevastavaks“ ega lastudki sisulisele hindamisele.”

Tagasilükkamise esimene põhjendus: neil pole ette näidata kogu nelja aasta pikkuse projekti omafinantseeringu olemasolu. Küll aga oli olemas esimese aasta omafinantseering.

“Meie aastaKÜMNETE pikkune ajalugu ja eelmiste aastate finantsaruanded tõendasid täiesti veenvalt meie võimet igal aastal vajalik summa kokku saada. Meie järeldus: otsustajail pole õrna aimugi kodanikeühenduste rahalisest toimimisest, kui nad eeldasid vabade sadade tuhandete kroonide meie arvel ootel olemist. Aimu pole, aga otsustama on mihklid.”

Ta on aastaid kirjutanud taotlusi fondidele ja euroasutustele. Viimasel paaril aastal on fondid päris meelevaldseteks läinud, leiab ta. “Tekkinud on “tibikultuur”, kus hindajateks on saanud ninatargad võhikud, kelle ainus kvalifikatsioon on mingi omandatud eurosläng. Kuna otsustamisega mingit vastutust ei kaasne, siis tuntakse endid vabalt. Mitte mingeid sisulisi põhjendusi tuua ei osata ja nii kirjutataksegi süüdimatult tagasilükkamiste põhjenduseks sisutühjad eufemismid à la “sihtrühm pole piisavalt konkreetselt määratletud”.”

Väiksed küla-MTÜd ei suuda konkureerida selliste hiidudega nagu näiteks kasumis Riiklik Metsamajand, Tallinna Linnavalitsus või Pärnu Omavalitsuste Liit. Jah, nii Tallinna loomaaed, Võrtsjärve õppekeskus, Sagadi looduskool kui teised on tänuväärt ettevõtmised, kuhu samuti raha vaja. Lihtsalt kaalukategooriad on nii erinevad.

“Selle raha paneb riik küll heade asjade elluviimisse, kuid 350 miljonist mitte oma, vaid Euroopa Komisjoni rahast olnuks viisakas kas või kümnendik kodanikuühendustele suunata. Riik jättis kasutamata suure (ja nähtavas tulevikus ka ainukordse) šansi kodanikuühiskonna materiaalse baasi tugevdamiseks.”

Tüng seisnes selliste tingimuste püstitamises ja nende tingimuste tõlgendamises nii, et kodanikuühendused kui liigsed suud oleks igal juhul kohe elimineeritud, selgitab Telgmaa. Paarikuine ajavahemik vooru väljakuulutamisest taotluse esitamiseni ei ole kooskõlas seadusega, mis ehituslike projektide puhul näeb vajalike kooskõlastuste menetlemiseks ette pikema aja. Tüng tehti ka Euroopa Komisjonile. Kuulutati, et riik tõepoolest kavatseb raha anda ka kodanikuühendustele, aga tingimused olid sellised, et kodanikuühendusi saab näidata rahata jäämises ise süüdi olevatena.

KIK-i struktuuritoetuste üksuse juht Helen Sulg möönab, et toetust said valdavalt omavalitsused-riigiasutused, kuna need on “rahalisest küljest jätkusuutlikumad”.Ta soovitab MTÜ-del suurtegijate partneriks hakata.

Korrektses äraütlemiskirjas osutatakse ka vaide esitamise võimalusele.

Telgmaa: “Otsustajad teavad suurepäraselt, et paljakäelised kodanikuühendused ei hakka sõdima riigi makstud juristidega olukorras, kus vaidemenetluses ei käsitleta sisulisi, vaid ainult puhtjuriidilisi aspekte. Aga JOKK ja seega mäng on kindel.

Taotluse koostamine nõudis nagunii kulutusi (meie taotluse puhul umbes 40 000 krooni), lisaks kulutada raha veel juristide palkamiseks JOKK-olukorras oleks enesetapp.”

Kui Telgmaa oma pahameele Loodusaja listis välja elas, sai ta kirju teistelt “rohujuuretasandi-kodanikuühendustelt”. Üks ütleb, et ta ei soovi enam ühestki fondist raha küsida, sest taotluse kokku kirjutamisega on väga palju vaeva ja lõpuks jääb ikkagi tunne, et keegi ametnikest ei vastuta mitte millegi eest – seevastu kodanikuühendused vastutavad täie rauaga, kui nad kuskilt mõne sendikese peaksid saama.

Telgmaa ei kavatse seda niisama jätta. “Üks hoob meil on. Paar aastat tagasi üritasid bürokraadid samamoodi Norra toetusrahaga ümber käia. Kodanikuühenduste märgukiri pani asja seisma, kuni riik korralikult käituma hakkas. Ka nüüd on võimalus Euroopa Komisjonile ühine märgukiri saata.”

Enne lahkumist viipab Jaan Riis mu vöörusenurka trepi alla. Seal seisab valgesse pakkepaberisse mähituna virnades Loodusfoto aastaraamat, kaanel turris kuklasulgedega pütipere. Ilus raamat vääriks paremat hoiukohta.

(KIK-i täispikk vastus ww.ekspress.ee)