Talongide aegu: Tartu artelli Tulevik kauplus 1940. aastate teisel poolel – kas sealtki käisid parteisekretärid matti võtmas? Eesti Filmiarhiiv

Sõja lõppedes olid Eesti laskurkorpuse ohvitserid nõutud kaup – neid taheti igasugustele juhtivatele kohtadele. Nii läks ka leitnant Hans Tõnissoniga, kes juba veebruaris 1945 määrati Tartu kaubandusvalitsuse juhatajaks. Ajad olid keerulised, kaupu ei jätkunud, mistõttu kehtis talongisüsteem. 26aastane Tõnisson suutis linna kaubanduse nii organiseerida, et vähemasti talongi alusel antav kaup ka alati kätte saadi. Muidugi olid normid nadid ja igaüks püüdis midagi juurde hankida, kust sai. Ent mõned kasutasid selleks oma mõjuvõimu. Tartu linnakomitee töötajad pidasid paremat pajukit lausa iseenesestmõistetavaks.

“Parteisekretärid läksid lihtsalt kauplusesse ja käskisid omale üht-teist anda. Müüjad ei julgenud andmata jätta, sest käsk oli kategooriline,” rääkis Tõnisson oma sõjakaaslasele, vanemleitnant Kustas Sepastele, kes omapärase loo oma päevikusse kirja pani.

Parteipilet lauale ning vanglasse

Mõne aja pärast tekkisid raamatupidamises ootuspäraselt puudujäägid. Tõnisson hakkas asja selgitama ja nõudis kauplustelt aru. Müüjad seepeale ütlesidki, et parteisekretärid tulid ja võtsid. Tõnisson keelas kategooriliselt ükskõik kellele midagi üle tšekinormi anda – olgu see või linnakomitee esimene sekretär.

Kui parteituusad järjekordsele saagijahile saabusid, keeldusid müüjad nende soove täitmast.

“Kuidas ei saa?! Kas teie siis ei tunne, kes ma olen?”

“Tunnen küll, kuid ka teile keelas seltsimees Tõnisson üle tšekinormi midagi andmast.”

Müüjad ei andnudki. Parteituusad vihastasid.

“Iga Tõnisson tuleb meid keelama!”

Nii nad asja ei jätnud. Peagi kutsuti Tõnisson Tartu linnakomiteesse. “Kõigepealt kästi panna parteipilet lauale. See võetigi ära. Kohal oli ka linna prokurör. See oli koostanud mingi süüdistusakti. Selle järgi olla Tõnisson teostanud suuri mahhinatsioone. Muidugi oli kõik väljamõeldis. Vaatamata sellele, et Tõnisson selgitas süüdistuse alusetust, andis prokurör korralduse Tõnissoni koheseks arreteerimiseks. Viidigi parteikomiteest otse vangimajja,” kirjeldab Sepaste päevik 1945. aasta suvel toimunut.

Peatselt toimus rahvakohtu istung, kus Tõnissonile mõisteti kolm aastat. Viimane matakas anti 27. novembril 1945, kui EKP Tartu linnakomitee büroo viskas Tõnissoni tagaselja komparteist välja. Selle koosoleku protokoll on Riigiarhiivis alles. Tõnissoni süüdistati toidutalongide andmises eraisikutele, kes spekuleerisid nendega. “Kokku jagas ta 6264 talongi, lisaks sellele Tõnisson tegeles süstemaatiliselt joomisega restoranis “Ko-Ko-Ko”, kus huligaanitses, jättis orkestri end teenindama, mille eest tasus talongidega. [–] Tõnisson varjas partei eest sidemeid vennaga, kes teenis vabatahtlikuna Saksa armees – ohvitserina – lendurina.”

Tõnisson ei vandunud alla, ta koostas vanglas apellatsioonikaebuse Eesti NSV ülemkohtule. See ei leidnud Tõnissonil nii suurt süüd, aga õigeks ei saanud teda ka mõista. “28. juunil 1946 mõistis ülemkohus Tõnissonile aasta ühiskondlikult kasulikke töid tema töökohas ühes 25% palga kinnipidamisega,” seisab Riigiarhiivi toimikus. Küll aga tühistati eelnev vanglakaristus ja Tõnisson vabastati.

Moskvasse õigust nõudma

Vabanemise järel sai Tõnisson tööle ETKVLi. Vangla polnud teda ära hirmutanud. Vastupidi, ta läks võitlusse nii Tartu linnakomitee kui ka kohtu vastu, taotledes enda täielikku õigeksmõistmist. Tõnisson saatis kirja pealinna parteijuhtidele.

Sügisel 1947 võetigi tema kaebus arutusele. Septembri algul tuli Tallinnas kokku EKP keskkomitee büroo, kus I sekretäri Nikolai Karotamme eesistumisel vaeti muuhulgas ka Tõnissoni kuritarvitusi Tartu kaubandusvalitsuses.

“Tema süü seisnes selles, et kaubandusvalitsuse juhatajana lubas ta Tartu restoranis müüa ebaseaduslikult viina, likööri ja paberosse spekulatiivsete hindadega. Sel eesmärgil Tõnisson väljastas restorani direktorile Kangrole talonge viina, likööri ja paberosside ostuks. Tõnisson ise külastas restorani tihti ja võttis osa öisetest joomingutest. Lisaks sellele jagas Tõnisson suurel hulgal toidutalonge isikutele, kel polnud selleks õigust, nende hulgas kuus talongi oma vennale, endisele Saksa armee vabatahtlikule.”

Kuigi tallinlaste süüdistus oli veidi leebemas sõnastuses, jäeti tartlaste otsus muutmata. Ent Tõnisson ei jätnud jonni. Kuid seekord otsustas ta minna õigust nõudma Moskvasse – NLKP keskkomiteesse! Tõnisson koostas üksikasjaliku ja terava süüdistuskirja ning tõlkis selle ise vene keelde. “Häda oli masinal ümberkirjutamisega. Kiri oli niivõrd krõbe, et ükski masinakirjutaja ei julgenud sellepärast seda ümber kirjutada – ajad olid sarnased, et mine tea! Tõnisson oli sunnitud selle ise masinal ühe sõrmega ära toksima.”

Kuna ETKVLi töötajad käisid sageli Moskvas, andis Tõnisson oma kirja ühele neist kaasa. Too pani kirja otse keskkomitee kirjakasti. Möödus paar nädalat ja siis ühel päeval tuli Tõnissonile isiklik kutse – ilmuda kohe keskkomiteesse. Mees sõitiski. Keskkomitees võttis Tõnissoni sõnul teda vastu Georgi Malenkov. “Jutuajamine oli otsekohene ja asjalik. Malenkov veendus Tõnissoni aususes ja Tartu linna tegelaste mahhinatsioonides. Lubasõiguse jalule seada ja tõelisi süüdlasi karistada.”

Pääses vaid noomitusega

Tagasi koju sõitis Tõnisson nagu kuninga kass – salongvagunis keskkomitee kulul. Ei läinud kaua aega mööda, kui Tartusse saabus Moskvast komisjon. Sepaste päeviku andmeil olevat linnakomiteed kõvasti nahutatud ja oma kohast jäänud ilma prokurör ja kohtunik. Tõnisson aga sai Eesti NSV ülemkohtult kirja, et tema süüasi on uuesti läbi vaadatud ja ta on õigeks mõistetud.

Päevikus kirjapandut kinnitavad üldjoontes ka arhiiviandmed. Jaanuari algul 1948 saabus EKP keskkomiteele kiri Moskvast, parteilise kontrolli komisjonist. Kirjas nõuti Tõnissoni väljaheitmise kohta käivaid dokumente. Tõlke venimise(!) tõttu ei suudetud Tallinnas seda kohe teha ja nii saabus Moskvast veebruaris uus nõudmine. Nädal hiljem läks Moskva poole teele kogunisti 79-leheküljeline dokumendipakk.

Moskvas vaatas parteikontroll Tõnissoni kaebuse läbi ja juunis 1948 saadeti otsus Tallinna täitmiseks. “Määrata talle vali noomitus ühes arvestuskaardile kandmisega selle eest, et ta kaubandusvalitsuse juhatajana ei kontrollinud oma alluvate tööd, mille tulemusena kaubandusettevõtetes leidsid aset kuritarvitused.” Algsest mahlakas sõnastuses süüdistusest polnud suurt midagi järele jäänud – ilmselt veenduti Moskvaski, et see oli fabritseeritud.

Moskvast anti ka käsk Tallinna linnakomiteele kutsuda Tõnisson välja ja tagastada talle parteipilet. Kogu vahepealse aja parteistaaž taastati. “Tõnisson rääkis, et see taastamine temale ei meeldinudki – tuli tagantjärele hulga liikmemaksu maksta!”

Kirjutis põhineb Eesti Riigiarhiivi materjalidel ja vanemleitnant Kustas Sepaste päevikutel.