Julius Kuperjanov ja Henrik Visnapuu – vanavarakorjajad
Eesti Rahva Muuseumil Tartus poleks praegu nii suurt kogu, kui muuseum ei oleks sada ja rohkemgi aastat tagasi aktiivselt üle terve Eesti vanavara kogunud. Selleks saadeti vabatahtlikke suviti maale vanu esemeid otsima. Abilisi polnud muuseumil sugugi vähe. Näiteks aastal 1913 hankisid muuseumile esemeid 120 korjajat, kelle saak oli umbes 6000 eset. Nende innustunud vanavarakorjajate hulgas olid ka kaks sõpra, tulevane luuletaja Henrik Visnapuu ja hilisem Vabadussõja tuntuim kangelane Julius Kuperjanov. Tänu Piret Õunapuu uurimistööle on mõlema mehe päevaraamatud nüüd kõigile huvilistele kättesaadavad.
Nii lahkust kui sõimu
Esimest korda läksid Kuperjanov ja Visnapuu üheskoos vanavara koguma 1912. aasta suvel – Kambjasse. Henrikule oli see siiski juba teine suvi ja nii sai ta oma kunagisele klassivennale Juliusele juhendajaks olla. Ja vist pole vale väita, et ka innustajaks. 17aastane Kuperjanov oli siis õpetajate seminari õpilane Tartus, viis aastat vanem Visnapuu aga juba noor kooliõpetaja. Visnapuuga olid tol suvel koos veel Juliuse vend Eduard, Oskar Kuriks jt.
“Lõbusas tujus pääle lõunase päikese all sõitsime meie Tartust 7. juunil Wõru poole viivat kiviteed mööda välja, ja varsti avanes meie silmadele reisisiht,” kirjutas Visnapuu.
Kambjas hargneti ja hakati talusid läbi käima. “Kui oli, anti ära, ei olnud, ei tahetud, siis ei olnud pikka juttu. Niisugune joon oli iseloomuline terves kihelkonnas,” võttis Visnapuu päevikus retke kokku.
Noored kogujad kohtasid taludes nii sõbralikku, abivalmis vastuvõttu kui ka vaenulikku suhtumist. “Nõnda kukkus Haardla perenaene jämedalt sõimama ja Uniküla kaupmees A. Siimus oma abikaasaga tembeldas vanavara korjajad vöö vargaks ja ajas neid kümnikuga küla mööda taga.”
Paarinädalane vaev tasus ära. Muuseum sai tol suvel 261 eseme võrra rikkamaks. Õhina ja töökuse poolest paistis eriti silma Julius Kuperjanov. “Suure osa Visnapuu poolt ERMile üle antud esemeid oligi kogunud just Julius Kuperjanov,” kirjutab Õunapuu päevaraamatu eessõnas.
Usin ja täpne Kuperjanov
“Õpipoisi” aeg edukalt läbitud, sai Kuperjanov järgmisel suvel juba iseseisvaks ERMi vanavarakorjajaks. Mai lõpul 1913 sõitis Kuperjanov Rakverre, kust ta ühes oma sõbra Leopold Laursoniga asus teele Viru-Jaagupisse. Tol suvel niisiis läksid kahe sõbra Kuperjanovi ja Visnapuu teed vanavara kogujaina lahku, sest viimane sõitis hoopis mere taha, Saaremaale.
Kuperjanovi päevaraamatust ilmneb, et kogumistöö ei olnud kerge. “Asju ei kingita, sest inimesed on vaesed. Palasi külas Sirtsu talus tõendas perenaine, et tal midagi ei ole, kuid viimaks selgus, et tal müügi jaoks on, kuid kinkimiseks ei ole; toodi suur hulk veel praegu kannetavaid kõrgeid mütsisi ja nõuti 50 kop. tükist. Ma ei võinud selle hinnaga leppida ja pidin edasi kõmpima.” Rääkimata sellest, et rahvas oli harimata ega teadnud muuseumist midagi, mistõttu tuli pidevalt teha selgitustööd. “Talude hooned on ütlemata viletsad, elatakse mustuses,” kurtis Kuperjanov oma päevaraamatus.
Kõigele vaatamata lõppes Kuperjanovi kogumisretk tulemuslikult – tal õnnestus kokku korjata 128 eset. Kõikidele esemetele lisas Julius juurde väga sisukad ja täpsed kirjeldused. Näiteks Roela vallast saadud tuleraua kohta pani Kuperjanov kirja, et tulerauda tarvitati ka arstimiseks. Kinkija öelnud veel talle: “Kui aga roosile tuld peale raiu, jääb kohe valu maha, ja saab terveks!”
Samuti märkis ta üles, kui midagi väärtuslikku nägi. “Küti mõisas hr. Vetkasel oli naesterahva ülikond: seelik, käiksed, tanu, sõlg, prees ja hulk hõbe ja muid helmi. Asju hoiti kui põlist vanemate pärandust ja ei tahetud miski hinna eest ära anda.”
Kuperjanov oli hea kirjamees ja tema kirjeldused tabavad. Ja seda mitte ainult asjade kohta. “Viru-Jakobi elanikud on enam vähem ühtlased: kasvu poolest keskmised, heledate juukstega, mustajuukseline tüüpus tuleb harvem ette. Iseloomu poolest on virulane phlegmatik, ei armasta seltskonda. Ka ei või ta ettevõtlikusega palju kiidelda: peremees, kelle vanemad mitu ja mitu põlve on talus elanud, peab “Riiamaa” mehele ruumi andma ja esivanemate talust välja kolima, sest ta ei julge talu ostu alla võtta, kuna “Riiamaa” mees lootusrikkalt kivistele väljadele asub, et maad omaks osta.”
Aastapäevad pärast Viru-Jaagupi kogumisretke sai Kuperjanovist kooliõpetaja Kambjas. Tema side Eesti Rahva Muuseumiga ei katkenud, ta võttis oma südameasjaks muuseumi postkaartide levitamise. 1916. aastal aga astus Kuperjanov muuseumi liikmeks.
Saare koduõlu – rahvavaenlane
Kui Kuperjanovi vanavararetked said 1913. aasta suvega otsa, siis Visnapuu korjas usinalt veel ka järgmisel aastal Jõhvi kihelkonnas. Aga samal ajal, kui Kuperjanov Viru-Jaagupis tegutses, oli Visnapuu Saaremaal Mustjalas. Sellest sai tema suurim retk, mis kestis koguni seitse nädalat ja millest ta kirjutas pikima ülevaate.
Nagu Kuperjanovit, häiris Visnapuudki rahva mustus. “Mustjala rahvas elab liig mustalt. Tuleb see ehk osalt sellest, et naisterahvad tööga liig koormatud, kuid vabandatav ei ole see siiski mitte. Põrandad on pesemata, neid ei pesta isegi suurteks pühadekski mitte, ehk küll enamal jaol majadel juba laudpõrandad all on. Sööginõud on koristamata; kahvel, lauanuga ja taldrik on tundmata asi.” Ometi polnud Visnapuu sõnul tegemist vaeste inimestega: “Keskelt läbi võttes ei ole Mustjala rahvas mitte liig vaene; on mehi, kel omad tuhanded tagavaraks on.”
Visnapuu pidas siinseid inimesi küll sõbralikeks, kuid tõdes samas, et “rahvuslised püüded, nagu museumigi asi ei leia siin mitte palju vastukaja. Inimesed hindavad raha kalliks. Ei olnud mitte üht liht talukohta, kus museumi korjajatelt mitte söögiraha ei võetud, maha arvatud need paar kohta, kus haritud inimesi elas.”
Kuulus saarlaste koduõlu kiitmise asemel Visnapuud hoopis ärritas. “Mis aga Mustjala elaniku kõige vihasem vaenlane on, see on Saaremaa õlu. Õlle vastu on saarlane täiesti võimetu. Kodu-õlut keedetakse pea igas peres: jõuluks, lihavõtteks, kevadiseks sõnnikuveoks, heina ja rukki talgudeks. Perekondliste pidude jaoks keedetakse jälle õlut. On pulmade jaoks kohuni 12 vakka linnaseid tarvitatud, pulmad on kestnud pühapäevast kuni järgmise laupäevani. Üksi õlut on siis üle 110 korvi ära joodud. Kõige kurvem on see, et ka lastele antakse. Naesed joovad juba iseenesest.”
Muuseum jäi Visnapuu kogumisretkega Mustjalasse väga rahule – ERMi kogud said üle 250 eseme võrra rikkamaks.
