Ärge proovigegi teha rõõmsamat nägu, isegi kui mõni hetk head meelt valmistama kipub. Kui keegi püüab tõestada, et elu on ahvatlev oma väljakutsetes, siis ärge uskuge teda. Tapke ta pilguga. Teil on ju kaljukindel veendumus, et elu on kohutav, vääramatult rappa jooksev rada.

Uskuge kogu hingest, et juba teie karjääriredeli teisel pulgal seisab risti ees kuri isane, kellel on ainult kaks huvi: kuidas ruttu keppi saada ja teid redeli alla tagasi kupatada – abieluorjusse koos laastava kodutöö ja karjuva imikuga. Ärge jumala eest laske endale ligi mõtet, et oma elu ehitate – ja lammutate – te ise. Hoidke kui katku eest kujutelmast, et emadus on õnnestav. Ärge ealeski meenutage, millisel aastatuhandel te elate – 19. sajandil oli naiste kodune koorem tõepoolest tappev.

Uskuge andunult, et elu lõpeb kolmekümneselt. Vihake kõiki endast nooremaid naisi. Käppige pettunult oma lodevat tagumikku, kuid trenni ärge minge. Ärge minge ka jalutama, rullitama ega jooksma. Jumala eest, nii võib veel mõni selgelt rõõmus mõte pähe tulla! Istuge teleka ees, sööge krõpse ja tellige enne keskööd suur pitsa peekoniga, neelake see alla koos koka ja imala seriaaliga.

Mitte kunagi ärge minge vaatama päikesetõusu. Ärge jumala eest kuulake head muusikat, vaid ikka Meie Meest. Lummavad kontserdid pole teie jaoks. Ärge lugege häid raamatuid, vaid hoolsalt Kroonikat. Nelli Teataja õppige üldse pähe. Kasvatage klassiviha võõrast raha lugedes. Hoidke rusikat taskus ning sisistage needusi.

Ärge kunagi valige seltskonda. Kui juba sattusite jobude sekka, siis sinna ka jääge. Minge ikka kaasa ajuvaba jutuvada ja mõttetute ettevõtmistega, lööge oma aeg niisama surnuks. Pummeldage kõvasti ja suitsetage poolteist pakki päevas. Ärge öelge kunagi, mida te tegelikult mõtlete. Parem korrutage, et keegi ei mõista teid. Masendusnirvaana on täielik.

Rõõmustage oma vaevatud südant sellega, et ostke endale hauaplats. Vaadake ka kena kivi valmis. Mõelge epitaafile. Näiteks: sündis, kuid keeldus elamast.

* Meelike Saarna on ajakirja Annabella peatoimetaja