Olemise küsimus ei ole poliitikas kuigi hamletlik – tuleb näida, aga olla ei pruugi. Suurema hingevaluta kulutatakse seal energiat pigem mulje loomiseks ja ka meedia vahendab riigivalitsemisest meelsasti just seda osa. Sest keerulisemad tegevused, mida ühiskond vajab, ei too kiiret kasu tädi Maalile, vaid hoopis riski, et tüütavad teda või ajavad vihale.

Mikk Salu poliitikaanalüüs (Eesti Ekspress, 20. mai 2020) hindab pelgalt näivuse põhjal kriisi ja poliitika-aasta võitjaks Martin Helme ja võimaluse luhtalaskjaks Jüri Ratase. Ratasest ei tahaks siin rääkida. Ta on kaugelt populaarsem kui sisukas. Ning Helme „võidud“ on olnud ju alandus peaministrile ja eriolukorra juhile. Helmel kahtlemata õnnestub näida, sest ajakirjaniku meelest on ta dikteerinud valitsuse tegutsemist ja tempot.

Kogu see agenda kontrollimine pole paraku seoses Helme ametialase pädevuse ega volitustega ning ei teeni seepärast riiki ja rahvast. Kui väidetud „teatav professionaalsuse aura“ Helme ümbert kõrvaldada, jääb alles sorava jutuga küünik, kellel pole jalus erialateadmisi ega südametunnistust. Kuri on ju karjas, kui öeldakse, et rahandusminister võib kriisi ajal rõõmu tunda, aga ta tõesti naudib olukorda. Siiski pole see töö ja ettenägelikkuse, vaid epidemioloogilise juhuse tulemus. Erinevalt kodanikest tõi kriis talle pääsemise plaanidest ja piirangutest. Reeglid ja arved on ajutiselt ära peidetud, aga see ei tähenda, et loogikavastuolud oleksid kadunud.

Kuigi rahapesu on üdini rahvusvaheline kuritegu, ei sobi Helmele ELi rahapesutõrjeasutuse loomine, sest EL ise ei sobi.


Meedia kohus olnuks Helmelt küsida, mille põhjal – peale soovi häda enda huvides ekspluateerida – ta märtsi alguses majanduskriisi välja kuulutas. Rahandusminister peab toetuma ekspertide arvamustele, näitajatele ja prognoosidele, aga Helmel pole neid tavaliselt ette näidata ja tookord ei saanudki olla. Polnud veel ulatuslikke piiranguid eri riikides, mis majanduskriisi põhjustasid, ega isegi mitte ametlikku pandeemiat. Hariduse ja karjääri põhjal võiks Helme prognoosida minevikku, mitte tulevikku, ent ka ajaloost pole võtta ühtki sellist majanduslikku reaktsiooni haiguspuhangule, nagu meie nüüd nägime. Kuid isegi professionaalne ökonomist ei tohiks asendada sõltumatuid prognoosijaid ega ministrina olukorda teadaolevast mustemaks rääkida.

Ka polnud tal volitusi eriolukorra pikenemise lubamiseks, nii kaalukaid sõnumeid tohib anda ainult eriolukorra juht. Aga Helme tegi seda juba aprilli alguses ja korduvalt. Samas ei vasta tõele, et Helme alati oma tahtmise sai, sest tegelikud tähtajad ja piirangud erinesid tema ettekuulutustest. Kuigi kriis oli ta küüniline huvi, saanuks selle teenimisel olla vähem alasti. Algusest peale pidi olema selge, et piirangud ei saa olla jätkusuutlikud ei psühholoogiliselt ega majanduslikult – ehk poliitiliselt võidukad. Ja iseavanemine tekkiski enne riiklikku.

Laenu välja lubamiseks on rahandusministril voli küll, aga Helme lubas laenata juba ammu. Pool praegu laenatavast oli kirjutatud sisse 2020. aasta riigieelarvesse. Ent tema valem on nagu paroodia: kulutuste suurendamine ja maksude vähendamine, juurde üleolev praalimine võlgu elanud riikide kallal, samas ise võlguelamist kui jõukuse allikat propageerides.

Laenujutuga ei käi kaasas vähegi adekvaatset majanduspoliitilist kommentaari. Et Ratase valitsused olid kriisi alguseks reservid ära kulutanud, pidanuks Helme pigem vait olema. Aga tema avaldas hoopis põlgust eelkäijate vastu, kes reservid kogusid, ja konservatiivse eelarvepoliitika vastu, mis laenamisest keelduvat. Rahandusministri jutul ei saa olla lühikesed jalad. Ka masu ajal tegelikult võeti laenu, aga võimalused selleks olid kroonitsoonis väga piiratud. Toonane ja praegune kriis on sisu mõttes vastandlikud ja iga asjast huvitatu teab seda. Masu ajal võitles Eesti nõudlusmulli purunemisega, päästis valuutakurssi ja püüdis majandust eurotsooni viia. Selleks oli tarvis eelarvetasakaalu, mistõttu ongi meil koroonakriisis turvalisust ja laenuallikaid kaugelt rohkem.

Laenamisel kiidab Helme Eesti laenuvõimet, nagu see oleks tema, mitte oponentide ehitatud, ja nagu me saaksime tuleviku sellele rajadagi, vajamata tulusid ja kaotamata laenuvõimet. Laenuga koos tuleks aga teatada ka kuludest ja nende mõjudest. Seda pole tulnud, sest laen ise oligi eesmärk ja sisulist sihti palju polegi. Oleme järelevalvega tuvastanud mitmesajamiljonilised vorstikauplemised ja poliitilised kinnismõtted, mis pole endiselt lasknud enamikul meetmetel rakenduda ega rahal majandusse jõuda. Palgatoetus on edukas, kuid juba ammendumas. Kredexi laenugarantiid ehk enamik kogumeetmetest aga seisavad, sest partei otsustas vallandada vastutusvõimelise ministri ja norida tüli pankadega. Neile on dikteeritud tingimusi, sest nad ei saa midagi teha, selgitas meile rahandusminister. Ja nad ei saagi – rohkem laenu anda ega majandust toetada.

Maaelu rahapakk oli seevastu helde nii mahult kui ka tingimustelt, kuid see ei takista jätta maaettevõtjaid töötajateta – ideoloogia ikka ennekõike. Küsimuse peale proportsioonidest ja riskidest oli Helme ainus vastus, et külvilaenu võtavad pangad esimesena ära. Aga just ei võta, ütleb nii praktika kui teooria ja tarbijate käitumine, sest kriisis jätkub endises mahus peaaegu ainult kodumaise toidu tarbimine. Pole ju mõtet vihastada kodanikke keeruliste lahendustega. Parem ässitada enamus mõne vähemuse kallale ja pole ju vahet, kas pankade või maasikakasvatajate kallale. Neid on ju valijaskonnas nii vähe, et seda ei häbene partei isegi õigustusena nimetada.

Isegi ajakirjanikud ei mäleta, kuidas uus bluff, ideoloogiline pidur või mõne inimgrupi ähvardamine on rahandusministrile aasta jooksul andeks antud järjekordse uue peale.


Kriisipaketi esitlemisel lubas Helme, et see vähendab majanduslangust poole võrra. Täiesti laest võetud väide, nagu alati. Sõltumatud prognoosijad räägivad paarist protsendipunktist, ent tingimusel, et raha ei jää seisma – mis on nüüd juhtunud. Pakkumise ja välisnõudluse piirangute puhul ei saa ka sisenõudluse turgutamine ju tõhus olla.

Helme võite on ka mulje, et tema lipukiri on rahapesutõrje, nagu keegi muidu tark inimene kirjutas. Ta on paar aastat rääkinud, et minister Ligi ajal ehk tema tõttu pesti Eestis raha, mispärast too peaks seepärast üleüldse vait olema, ja soovitas mul avalikult ka enesetapp sooritada. Sümboolselt tõhus küll, aga valelik. Rahandusministri haldusalas oli Eesti enne teda rahapesutõrje Euroopa Liidu priimus – 2014. aasta seisuga parimaiks tunnistatud regulatsioonid ja Finantsinspektsioon, kes oli ELis teerajaja ning läbi hammustanud ka pankade riskid. Laimu saanuks toetada vähemalt aktiivne tegevus ministrina, aga huvi on ju mujal. Nüüd püüab Helme hoopis reegleid lõdvendada ja tagajärjed pankade kaela lükata. Tulemusena oleme saanud ELi rikkumismenetluse. Ja kuigi rahapesu on üdini rahvusvaheline kuritegu, ei sobi Helmele ELi rahapesutõrjeasutuse loomine, sest EL ise ei sobi. Idee on selline.

Kriisi sees on ära pestud mitu rahavorsti, mis ajaga halvaks lähevad, sest keegi ei vastuta. Teise samba sissemakstete äravõtmist hakkab riik paari aasta pärast kiirlaenu hinnaga kinni maksma, kuigi saab laenu praegu tasuta. Ja kuigi Helme on masu retseptid valeks kuulutanud, kasutas ta teise samba raha kättesaamise õigustuseks just masuaja eeskuju.
Võimatu oleks kriisimeetmeks pidada loobumist üheksakohalisest summast energiaaktsiisidest niigi kokku kuivavas riigieelarves. Hinnad kukuvad kriisis ise, valitsevad liikumispiirangud ning toota või sõita said need, kes teistest vähem kannatasid. Aga kuna rahanduses on huvid konfliktis, kedagi ei huvita ja keegi ei arvuta, sai seni katteta lubaduse kriisiga ära põhjendada. Küsimuse peale, kes kui palju sellest saab, kui eelarve nii palju kaotab, vastas portfelli kandja parlamendi ees ainult, et kuhugi see raha ikka läheb, ega ta mutiauku lähe. Pole ministrit, kes valitsuses ütleks, et vorstikauplemisse on unustatud riigieelarve kaasata, küll aga on tema asemel mees, kes vastu ametlikke prognoose ütles, et „tema hinnangul“ toob see raha koguni juurde.

Kaitsekõnesid teise samba lõhkumisele mainib Salu ära Helme veel ühe kaaluka rollina, aga need lähevad parlamendi ajalukku ainult künismi ja hoolimatuse tipuna. Olen seda kirjutanud (Postimees 5. veebruar 2020) ja siin ei korda, aga kokkuvõttes oli see suur teadmiste, vastutuse, iseenda sõnade ja seletuskirja eitamine resolutsiooniga, et otsus on langenud ja arutada pole midagi.

Kriis päästis Helme tema tähtsaimatest valimislubadustest, mille põhjal ta rahandusministriks sai. Ent nende lubaduste täitmine, mitte hülgamine, peaks olema rõõmustamise põhjus moraali vaates. Ei kriisiga ega kriisita ei tule 15protsendilist tulu- ja käibemaksu, kahekordseid pensione, maksuerandeid ja laenukustutusi, toetusi ega sõjaväestatud piirivalvet, rääkimata tasakaalus eelarvest. Helme siiski jäljendab rahandusminitrit ja väitis hiljuti ka, et oli 2020. aasta eelarvest 150–200 miljonit kärpinud. Paberites oli tema esitatud eelarve samas suurusjärgus hoopis miinuses ja kasvas peaaegu 800 miljonit, mitte ei kahanenud. Aasta tagasi kirjutas ta „ülekaalulise ja majandust koormava riigiaparaadi vähendamisest“ poole võrra, nüüd aga teatas, et midagi ei tohi kärpida, sest majandus seisab riigipalgaliste maksude peal ja muidu langeks.

Tegelikkus ju ei loe, kui piirduda deklaratsioonidega, ja Helme juba vaidlustesse ei lasku. Väidab näiteks võõrtööliste arvuks tegelikust kolm korda suurema hulga, sest nii on vaja, ja kaob, kuigi jääb vahele. Ta jääb endale kindlaks, et minister Ligi kinkis lõunaeurooplastele raha. Kui reaalsusse satub ja peab ise nõustuma, et ESM laenu annaks (mitte ei „kingiks“), hakkab kiitma, et nüüd me saame selle raha tagasi. Ja kuigi seegi pole tõsi, toodab juba uue vale otsa – me olevat ise ESMile laenu andnud. Ta nimetab isegi summa, mille nüüd tagasi saavat, mis ei vasta kaugeltki ei meie kapitalimaksele – mida me ka „tagasi ei saa“ – ega meie laenu saamise õigusele. Eesmärk pühitseb vale, teab rahandusminister.

Kuidas peaks ta nüüd olema tõsiseltvõetav läbirääkija Euroopa taaskäivitamise rahastamises? Arutama digimajandust pärast oma e-konspiratsiooniteooriaid? Arutlema taristu üle, kui on lubanud neljarealist Eestit nelja aastaga ja raudtee peatamist? Rahastama teadust, kui seni on lugenud ainult poliitiline tahe? Rohepööret, kui probleemi pole?

Isegi ajakirjanikud ei mäleta, kuidas uus bluff, ideoloogiline pidur või mõne inimgrupi ähvardamine on rahandusministrile aasta jooksul andeks antud järjekordse uue peale. Keegi ei jõuaks neid registreerida, aga saab kajastada ükshaaval ja korraks. Tööl muide Helmel probleeme pole. Esiteks on ta kiire taibuga, keskendudes küll ainult teemade ideoloogilise laengu tuvastamisele ning mitte raisates tähelepanu faktide, sündmuste ja seisukohtade seostele. Teiseks on ta end asjatundjatest isoleerinud inimestega, kellele riik kipub elus olema olnud vastaspool ja kellega ta seikleb noil motiividel ka täiesti kaugetes haldusalades, meenutame tehnilist julgeolekut, järelevalvet, toiduohutust. Näivus loeb, aga rahandusministrit, kelle missioon peaks olema riigi jätkusuutlikkuse ja tõhususe tagamine, selliselt ei sünni.