Kuidas hindad Eesti majanduse seisu – kas põhi on käes?



Suvel paistab päike ja inimestel on parem tuju. Põhi tuleb sügisel. Depressioon saabub udu ja vihmaga. Majanduslikus mõttes saavad tänavad olema verd täis. Mida kiiremini selle üle elame, seda parem.


Millised saavad olema kurjad sügisekuulutajad?



Kõige traagilisemad sündmused arenevad kinnisvarasektoris. Paljudel inimestel on raskusi kinnisvara finantseerimisega. Suve venitavad nad suures lootuses veel üle, kuid kui sügiseks pole olukord paranenud, läheb asi tõsiseks. Pangad hakkavad ka reageerima.


Millised tagajärjed saavad “verevalamisel” olema?



Eelkõige kannatavad need inimesed, kes ei suuda laene teenindada. Pankadel lähevad suured laenud hapuks, nad karmistavad veelgi laenutingimusi, pannes majanduse arengule täiendava piduri. Juba täna on äriettevõttel pangast laenu saada märksa raskem: laen on kallim, intressid on kõrgemad ja tingimused tõsisemad.


Pangad elavad “verevalamise” üle?



Neil ei lähe asjad kriitiliseks. Küll aga näeme osturallisid ja hullusid päevi kinnisvarasektoris – kel on sügisel raha kinnisvara ostmiseks, saab selle päris soodsa hinnaga kätte. Õhk läheb kinnisvara hindadest välja.


Kui palju seda õhku on?



Kehvema asukoha ja kvaliteediga objektides olulisel määral – langus tuleb kümnetes protsentides.


Oled rääkinud kahest erinevast maailmast – erasektorist ja valitsussektorist. Kui esimene juba nutab, siis teine veel naerab. Ja kui teine juba naerab, siis esimene veel nutab. Kes praegu nutab, kes naerab?



Varsti jõuame sinna, kus erasektor hakkab tundma, et majandus kasvab tasapisi taas. Aga valitsus vajutab pidurit: oot, oot, meil on siin kriis! Valitsus võiks ettevõtjaid kuulata, mitte teha tulevikuotsuseid kuivade analüütikute baasilt! Ütlesime mullu, et tänavuse eelarve prognoos ei pea paika, kuid meid ei kuulanud keegi.



Kas Eesti majanduse jaoks paistab tunneli lõpust ka valgust?



Seda valgust oleks hädasti vaja, kuid täna ma optimismiks põhjuseid ei näe. Tugeva majanduse nurgakivi – eksport – on liiga väike. Majanduses on praegu hapukurgihooaeg, olukord võib hakata paranema järgmise aasta esimesest poolest.


Kas tarbimisralli on läbi?



Nii ja naa. Müük on enam-vähem eelmise aasta tasemel. Aga tarbimisel on hoog maas. Sellist kasvu, nagu näitas Selveri ostukorv mullu, täna me enam ei näe.


Kaupmehed peaks mõne arvates hindu langetama, et tarbijad poodi tagasi tuleksid.



Hindadega suurt mänguruumi pole, sisendid on jõuliselt kallinenud, pigem kuivavad kaupmeeste marginaalid. Hinnalangust toidu- ja esmatarbekauba osas kindlasti ei tule.


Inflatsioon kepsleb tempokalt. Valitsus räägib defitsiidiga eelarve võimalikkusest. Millised signaalid me sellega välja saadame?



Investorid jälgivad meid väga tõsiselt. Kui valitsus suudaks vastu võtta tasakaalus 2009. aasta eelarve, oleks see näitaja! Negatiivne eelarve oleks ka näitaja, aga väga kehv näitaja. Eriti kui oleme pikka aega hoidnud eelarvet tasakaa lus ja see on olnud Eesti krooni üks nurgakivisid.


Defitsiidiga eelarve ütleks, et riigi majanduses on asjad väga halvad. Järgnevatel valitsustel oleks lihtne öelda: teeme seda veel! Eesti imago nõrgeneks oluliselt.


Kas Eesti majanduse mainel on veel kukkumisruumi?



Kindlasti on. Peaasi, et mullu ­kõvasti mööda pannud analüütikud sügiseks teise äärmusesse ei langeks ja liiga ülikonserva­tiivset majandusprognoosi ei koostaks.


Mida arvad ideest tõsta makse?



Lihtne talupojaloogika ütleb, et kulutada saab nii palju, kui on tulusid. Kui valitsus suudaks selle loogika juurde jääda, oleks kõik väga hea. Nagu erasektoris, nii ka valitsussektoris on alati võimalik kulusid kärpida. Jah, nõuab poliitikutelt ebapopulaarseid otsuseid, mis nende valimistulemust mõjutavad, kuid olen kindel, et riigimehelikult asjasse suhtudes saaks eelarve tasakaalu.


Kust on riigil võimalik kokku hoida?



Riigiaparaati tuleks koomale tõmmata. Vaadata, mis funktsioonid saaks erasektorile üle anda – selliseid asju leiab igast ministeeriumist.


Oled öelnud, et poliitikud on populistid. Kas see on paratamatus?



Poliitika on kunst, mida kõrvalt on kerge kritiseerida. Ei tea, kas ise suudaks paremini.

Üks on siiski selge: ebapopulaarseid otsuseid ei saa teha see valitsus, kes ülepaisutatud eelarve vastu võttis, vaid järgmine valitsus. Valitsusremont tooks uue koalitsiooni, kes võib asjad hooga ja kiiresti korda teha.


Kes oleks selle uue koalitsiooni eesotsas?



Mart Laar on täna ainuke mees, kes on varem ebapopulaarseid otsuseid langetanud.


Paljud ettevõtjad nutavad taga Vene turgu. Kas sina ka?



Ma olen Vene turu avanemise suhtes suur pessimist. Eesti poliitikutest ei sõltu siin midagi, kõik on Vene poolel kinni. Aga seal on poliitiliselt kasulik Eestiga jageleda.


Venemaa – Euroopa Liidu viisavabaduse temaatika on vähendanud siin elava ligi 100 000 mittekodaniku huvi Eesti kodakondsuse vastu. Sellise hulga mittekodanike puhul jääb äri Venemaaga meie jaoks alati suureks riskibisniseks.


Ja Eesti-Vene suhted ei saa kunagi selliseks nagu Soome-Vene suhted.


Kuidas muutub lähiaastail Eesti majanduse struktuur?



Loodan, et eksportiv tööstus kasvab. Aga loomulikult on tulevikku ka kõigel, mis IT-valdkonda puudutab. See sektor on Eestis küll väike, kuid äri saab seal teha üle riigipiiride. Arvan, et valitsus ei peaks kartma soodustuste tegemist sellele sektorile, näiteks sotsiaalmaksu ülempiiri kehtestamist.


Millise pilguga vaatad tagasi Eesti Raudtee enamusosaluse müügile (Käo oli üks raudtee omanikfirma BRS aktsionäridest – TT). Kas see oli elu tehing?



Ei tea, kas nüüd just elu tehing, aga jah, sellises mahus transiidi hääbumist ei osanud keegi toona (2007. aasta alguses – TT) ette näha.


Kui täna oleks BRS endiselt raudtee omanik, siis tuju poleks kindlasti hea. Võib-olla tegutseksime natuke agressiivsemalt kui riik omanikuna, kuid ega palju paremini majandada ei saaks: transiit on Venemaalt blokeeritud asi.


Mida soovitad raskustes Tallinna Sadamale ja Eesti Raudteele?



Imerohtu pole. Venemaa kiusab praegu nii palju kui vähegi võimalik. Mõistlik oleks kulud jõuliselt kokku tõmmata ja personali vähendada, et seejärel kasvuvõimalusi otsida.


Ei ole mõtet suurt struktuuri üleval hoida, et äkki tuleb konteineribisnis. Võibolla tulebki, sest tegu on tulevikubisnisega, aga alles kümne aasta pärast.


Hullemaks transiidisektoris olukord ei lähe. Gennadi Timtšenkol (E.O.S-i suuromanik – TT) on Muugal suur mahutipark, mille kaudu ta eriloa alusel kütust veab. Seda hoitakse ilmselt töös.


Kuidas hindad Eesti Energia nõukogu esimehena firma konkurentsivõimet elektrituru avanemise ootel?



Positsioon on hea. Eesti Energia on tugeva rahavooga hästi juhitud ettevõte, mis vääriks kindlasti ka börsiettevõtte tiitlit.


Kas Narva Elektrijaamad pannakse kinni, kui Euroopa Liit ei suuda takistada odavama Vene elektri importi?



Küllap suudab takistada. Vastasel juhul hakkaks Venemaa otseselt Eesti riiki kontrollima.


Läti ostab elektrit sisse, Leedu hakkab ka ostma. Kas Eestil tuleb järgmisel kümnendil elektrit importida?



Eesti Energia arenduskava näeb ette, et meil on oma võimsused, mis vajaduse ära katavad. Eesti on elektriga kindlustatud.


Millest tuleb Eesti majanduses uus kasv?



Ma arvan, et jõulist kasvu lähiajal ei tule. Kui 2009. aastal suudaksime kasvada Euroopa Liidu keskmisel tasemel, oleks see superhea. Majanduses ei tohi alahinnata emotsioone:


majanduslanguse korral inimesed kapselduvad, ei osta kaupu ega teenuseid, kardavad ja on stressis.


Nii et Eestist saabki igav Põhjala riik, mis aga majanduslikult vindub nagu Portugal?



Portugali stsenaarium on väga hirmuära­tav ja see oleks kõige kehvem. ­Loodan, et asjad nii siiski ei lähe, sest Eesti ­inimes­tel on pealehakkamist.


Peame ära ­kasutama oma eeliseid: meil on väike riik, reformid on lihtsamad ja kiiremad. Kui oleks ainult valitsus, kellel jätkuks riigimehelik­kust ja kes hädavajalikud reformid ellu viiks...


Aga praegu on Suur Pohmakas, isegi ideid pole...



Midagi võiks ju teha. Kes segab meil näiteks haldusreformi tegemast? Kui poliitikud jäävad ootama, et vallad tulevad ja tahavad liituda, siis ei juhtu midagi. Ratsionaalsed otsused tuleks jõuliselt riigi tasandil ära teha.


Praegu ei räägi keegi euro kasutuselevõtust. Samas on see Eesti majanduse tuleviku vaatevinklist kõige olulisem küsimus.
Eesti on suur luuser Läti järel 

Majanduskasvu aeglustumine Euroopa riikides  
Läti 
 -6,5
Eesti -4,4
Slovakkia
 -3,4
Iirimaa
 -3
Leedu  -2,7
Sloveenia
 -1,9
Tšehhi
 -1,8
 Soome
 -1,7
 Poola
 -1,2
Saksamaa
 -0,7
Prantsusmaa
 -0,6
Taani
 -0,5
Rootsi  -0,5
Bulgaaria
 -0,4
Rumeenia  +0,2
 
Allikas: Eurostat

2008 prognoos, võrreldes 2007. aasta reaalse kasvunumbriga, protsendipunktides