Ivo Parbuse tabamine lõikas läbi Kesknädala rahastamise musta kanali ja paiskas Keski rahalistesse raskustesse. Mais vahistati Lõuna prefekt Aivar Otsalt, peaminister Andrus Ansipi kaaslane Tartu Rotary klubist.

Kui siseministeeriumi audiitor oli soovinud kontrollida koputajate raha kasutamist Tartu politseis, saadeti ta pikalt. Pihl poetas sõnakese kapole ja ühel hetkel istuski Otsalt trellide taga.

Ehk vaatas mõni mõjuvõimas isik neil päevil peeglisse ja küsis, kas tõesti pole Eestis enam puutumatuid. Oli ju Pihl lubanud sotside esimeheks saades oma troonikõnes: “Ideloogia, mida esindab Reformierakond, on surnud.”

Pihli selja varjus julgust kogunud sotsid hakkasid valitsuses jaurama töölepingu seaduse pärast. Mille üle vaieldi, seda ei mäleta täna enam keegi. Eriti mitte töötud, kelle toetus Reformile viimasel ajal jõudsalt kasvab.

Ansip ei jätnud võimalust kasutamata ja viskas sotsid kärpekavade takistajatena valitsusest välja. Peagi lõpetas prokuratuur Otsalti uurimise käigus ilmsiks tulnud Neinar Seli ja tema abikaasa kuritegude uurimised oportuniteediga.

Pihl oli järsku ilma päris töökohata parteijuht. Hummeril ei olnud enam rattaid – kapot ja politseid –, mille seljas kihutada.

Sotside grand old man Eiki Nestor ennustas partei siseringis, et Ansipi valitsus ei pea kaua vastu. Tuleb uus, sotside, IRLi ja Keski valitsus! Selle loomine nurjus.

Ei tulnud ka oodatud rahva poolehoidu. Nii euro- kui kohalikud valimised lõppesid sotsidele kehvalt. Lüüasaamiste järel pani Pihl ennast maksma ja murdis sotside suure tabu, alustades koostööd Edgar Savisaarega.

Paradoksaalsel kombel aitas Pihl kui autoritaarne juht nii kaasa partei sisedemokraatiale. Enam ei otsustanud pealinna asju riigikogus töötavad autoriteetsed sotsid, vaid Tallinna piirkond, nagu sise-eeskirjad ette näevad.

Pihl kolis Tallinna linnavalitsuse pisikesse kabinetti. Tema mootor tahtis käia täistuuridel, aga rattaid ei olnud endiselt. Talle allus vaid mupo.

All-linnas kaugenes Pihl lõplikult sotside liidritest. Nagu iga teinegi parteijuht, vajas Pihl kogenud nõunikku, kes oleks teda aidanud. Siseministrina oli tal selline inimene Jarno Lauri kujul olemas, abilinnapeana enam mitte. Laur läks Väätsale vallavanemaks.

Üksi jäänud Pihl kirjutas vihahoos kapole lolli avalduse Ansipi, Rein Langi ja Urmas Paedi kohta, soovitades uurida nende tegevust Vene poliitikute viisakeeldudega. Tema kirja avalikkusse jõudmine, aga eriti selle häbistamine juhtsotside poolt tuli Pihlile jahmatusena. Algas lepitamatu vastasseis.

Sotside sisekliimat halvendas Rahvaliidu allaneelamise luhtumine. Pihl ja Villu Reiljan oleks pidanud koos pudeli viina ära jooma ja Eesti suurim erakond oleks sündinud. Ent sotside juhatus välistas Reiljani kaasamise. Ka too ise ei tahtnud liitmisest kuuldagi, pidades ekslikul kombel Pihli oma kohtu alla andmise initsiaatoriks.

Nii muutuski Pihl paljude sotside silmis läikivast Hummerist romuks, millega valimisteni ei sõida. Tema ise alla ei andnud. Sven Mikseriga esimehe koha pärast võisteldes saavutas Pihl kolmandiku partei toetuse.

Aseesimeheks Pihl ei soovinud, jättis Mikserilt saadud lilled lauale ja läks lihtsalt minema. Ta ei ole oma elus eriti kaotanud ega oska seda. Ons Pihli kui riigimehe karjääril ots?

Kui Barack Obama sai presidendiks, nimetas ta CIA direktoriks 70aastase mehe. Pihl on alles 56aastane. Tema oskus politseinikke rivistada, neid tööle sundida ja tulemusi saavutada pole kadunud.

Pihlil on palju vaenlasi. Võib-olla tehakse kartellikokkuleppe ega lasta teda enam võimu ligi. Nagu tehti kunagi kambakas Ülo Nugisele.

Peaks aga Pihl uuesti eriti tähtsaks ametnikuks saama? Siis on põhjust muretseda kõigil, kes talle vahepeal hinge sülitanud.


Ka abielu lagunes

 Jüri Pihlil (56) on olnud raske aasta ka eraelus. Tema ja juhtiv riigiprokurör Lavly Lepp (35) lahutasid oma abielu.

 Kui Pihl oli veel siseminister, võis teda ja Leppa pidada riigi kõige informeeritumaks ja mõjukamaks abielupaariks.

 Lahutuse käigus ostis Pihl pangalt välja perekonna Pirita maja, millel oli ligi 4 miljoni kroonine hüpoteek.