HERAKLESE VÄGITEOD: Antiikne rammumees lõi maha kõiksugu koledaid elukaid, aga puhastas ka Augeiase tallid. Pihl lubab seda kõike korrata.

Pihli kõne Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) üldkogul 7. märtsil sisaldas torget mõlema suure konkurendi aadressil: "Ideoloogia, mida esindab Reformierakond, on surnud!" ja "Pealinnas esitame väljakutse Keskerakonnale. [-] See on võitlus selle nimel, et tõestada - Tallinna saab ja peab valitsema ausalt. Meie eesmärk on ei vähem ega rohkem kui põhimõtteline muutus Tallinna juhtimises."
Kumbki kinnas on heidetud eri suunda - Savisaart ootab duellikutse kohalike omavalitsuste valimiste eel, Reformierakonda aga Europarlamendi valimiste eel. Kommunaalpoliitikas võib luua eksperimentaalseid kooslusi - näiteks sotsid ja Keskerakond - ning Pihl kui "tark poliitik" ei välista sellist koostööd.
Mis puudutab Reformierakonda, siis on vastuolu hoopis sügavam, et mitte öelda filosoofiline. Sotside üldkogul peetud trooninõudlemisekõnes ütles Pihl: "Sotsiaaldemokraatidel on alternatiiv seni valitsenud neoliberaalsele ideoloogiale."

No miks Pihl seda neo-eesliidet rõhutab? Seni on reformareid ju ikka liberaalideks peetud?

Uudne sõimusõna
Vastust tuleb otsida kaugelt ja sügavalt. Kaugelt - see tähendab Ameerikast, kus Barack Obama toetajad on eelmise valitsuse poliitika ristinud neoliberalistlikuks. See on (laiadele hulkadele) uudne sõimusõna. Sellega iseloomustatakse pidurdamatu turustiihia õhutajaid, kelle tegevuse tõttu on Ühendriikide majandus katastroofi sattunud. Aga miks Jüri Pihl, kes on avaliku kuvandi järgi pigem jõu kui mõistuse mees (PM Online'is "jõustruktuuride taustaga mees"), üldse kasutab sellist keerulist terminit, mida Eestis veel laialt ei tunta?
Täpsustagem. Termin on eesti keeles siiski kõlanud. 1999. aastal ilmus kirjastuses Tänapäev sakslaste Hans-Peter Martini ja ­Harald Schumanni raamat "Globaliseerumislõks. Kallaletung heaolule ja demokraatiale". Tõlke järelsõna kirjutas tollane Ekspressi peatoimetaja Aavo Kokk. Pihli suus kõlav mõiste on raamatus eestindatud kui "uusliberalism". (Miks ütleb Pihl "neo"? Arvatavasti sellepärast, et "uus" kannab endas positiivset tähendust ja seda ei saa konkurendile omistada.)

Võitlus kapitali vabastamise eest
Neoliberalistliku mõttevoolu isa on majandusteadlasest nobelist Milton Friedman, kes on omakorda Reformierakonna vaimne iidol. Neoliberalismi põhimõtted on riigi kontrolli vähendamine ja reguleerimise lõpetamine, kauba ja kapitali liikumise vabastamine ning riigifirmade erastamine. Ühesõnaga - käib võitlus "kapitali vabastamise" nimel.
Nähtuse olemuse saab eestikeelne lugeja kerge vaevaga endale selgeks teha ühe teise tähelepanuväärne raamatu abil. Rootslase Johan Norbergi kirjutatud "Inimese rikkus - globaalne turumajandus" nägi valgust Eesti Entsüklopeediakirjastuses 2003. aastal. Eessõna kirjutas raamatu eestindusele Siim ­Kallas ja teos ilmus Reformierakonna toetusel. See on nende Piibel.
Neoliberalistide-globalistide ja nende vastaste vaheline sõnasõda ei ole küsimus madalatest-kõrgetest maksudest, nagu see Eestis kipub kujunema. Pole see ka seaduse ja korra vastasseis anarhistidega (globalismivastane on telepildis tavaliselt kaetud näoga nooruk, kes loobib politseinikke molotovi kokteiliga).
Globalismivastaste kohta kirjutab Kallas raamatu eessõnas: "Hirm (globalismi ees) on eelkõige neil, kel napib haridust, teadmisi nüüdismaailmast, võõrkeeleoskust ja töövõimalusi."
Kallase hinnangust hoolimata on neo­liberalismi ja globalismi kriitikute hulgas mitmeid väga tuntud majandusteadlasi, kes õpetavad USA parimates ülikoolides. Nende jaoks on küsimus ikkagi selles, kui palju saab (rahvus)riik sekkuda ja määrata oma piirides toimivat majandust ja kui hea või halb on globaalse turu võimutsemine rahvuslike huvide üle.

Tark mees taskus
Kas Pihl on leidnud oma pingelise - või peaks ütlema ülipingelise - töö kõrvalt aega nimetatud raamatuid lugeda? Vaevalt. Kust ta siis võtab oma retoorika?
Vastus võib peituda sotsiaaldemokraatide meililistis. Kõiksugu kirevate aktivistide vahel, kelle teoreetiline tase on väga erinev, ilmestab sotside listi üks "helendav isik", kui laenata Vahur Kersna väljendit. See on Jaan Kaplinski, kes hiljuti oma viimasest raamatust ETVs rääkides mainis, et eesti keeleruumi piiratus on teda tõuganud eemale eesti keeles kirjutamisest. Kuid õnneks mitte eestikeelses küberruumis tegutsemisest...
Sotside listis on Kaplinski sage kirjutaja. Ülejäänud listiga võrreldes, mis tihti meenutab tasemelt Delfi kommentaariumi, sarnaneb tema intellektuaalne tase mäejutluse omaga. Tema pöördumistesse paigutatud lingid on väga valgustavad.

Õpetussõnad New York Timesist
Just Jaan Kaplinski paiskas lugevatele sotsialistlikele massidele viite 8. märtsil New York Timesis ilmunud Stanley Fishi arvamusartiklile "Neoliberalism ja kõrgem haridus". Oluline on artikli esimene, neoliberalismi definitsioone puudutav osa ning seal sisalduvad viited allikatele ja autoritele. "Neoliberalism on filosoofia, milles turu olemasolu ja tegutsemist nähakse väärtusena iseeneses ja kus igasuguse turu või turusarnase struktuuri tegevust nähakse eetilise kategooriana, mis on võimeline toimima kõikide inimtegevuste suunanäitajana ja asendab kõiki varem eksisteerinud eetilisi uskumusi." 
Now we are talking, nüüd hakkasime asjast rääkima, võiks selle definitsiooni juures hõigata! Neo­liberalismi kriitika võti on eetika ja moraal.  Fishi artiklis märgitakse, et "neo­liberaalses universumis on eetika taandatud rikkuse ja tootlikkuse arvutustele". Kui inimesed omavahel tegutsevad nii, nagu "turueetika" seda dikteerib, ja jõuavad omavahel kokkuleppele, siis pole vajadust ei valitsuste ega kohtute sekkumiseks, millest kumbki segaks ainult vett, tuues sisse kõrvalejuhtivaid moraalseid või filosoofilisi kaalutlusi, mida võib nimetada ka "turumoonutusteks".

Turumajandus ei asenda eetikat
Sotside listis valab õli tulle ka nimekas sots Hannes Rumm, kes postitas sinna New York Timesist pärit Bob Herberti artikli "Taaselustades unistust" (Reviving the dream). Artiklis on osundatud Barack Obama asepresidendi Joseph Bideni peamajandusnõuniku raamatut, kus viimane ütleb: "Rikkad ja tugevad on majanduse kaaperdanud ning sellest on vormitud tööriist, mida kasutatakse meie ja kõikide ülejäänute vastu." Ta tsiteerib irooniliselt fanaatilist maksude vastu võitlejat Grover Norqvisti, kes olevat öelnud: "Meie eesmärk on kahandada valitsus selliste mõõtmeteni, et seda oleks võimalik vannis ära uputada."
 Lihtne mees Andres kirjutab sotside listis selle lahti oma sõnadega: "Kontrollimata ahnusel põhinev turumajandus, mida jutlustab Reformierakond, keeras (kokku) selle suure majanduskäki üle maailma."
Jaan Kaplinski on talle vastates leebem ja sügavam: "Ma ei öelnud, et turumajandus on ebaeetiline, s.o ebaaus. Vaid et ta ei või määrata meie eetikat, eetika aluseks ei saa olla seesama, et müüme maksimaalselt kallilt, ostame maksimaalselt odavalt... turumajandust ei tohi lasta meile eetikat õpetama."

Igale vastasele oma erivahend
Ka Barack Obama kasutab turumajandust kritiseerides mitte majanduslikke, vaid eeti­lisi kategooriaid. Ta nimetas hiljuti fantaasiaks teooriat, mille järgi kogu USA pidi saama kasu, kui riigi rikkaimad veelgi enam rikastusid ja oma raha raiskasid. 
Mida võib eelnevast järeldada?
"Jõustruktuuride taustaga mehe" Jüri Pihli vastasseis Reformierakonnaga hakkab olema hoopis teistsugune kui Keskerakonnaga. Keskmeestega räägitakse korruptsioonist, Reformiga aga eetikast ja moraalist. Turulahingutes räbalateks kulunud lippudega Reformierakonda on lihtne rünnata värskete loosungitega, mis tõstavad esiplaanile moraali ja eetika.
Pihl saab tõenäoliselt ka tõsiseltvõetavaid teoreetilisi järeleaitamistunde sotsiaaldemokraatia teoorias. Oma osa annavad Jaan Kap­linski ja Hannes Rumm, kuid väidetavalt annab järeleaitamistunde juba möödunud sügisest alates ka professor Marju Lauristin.
Malli võetakse Ameerikast, tsiteerides USA autoreid ja nende kriitikat neoliberalismi kohta. Oleme taas kord Ameerikast õppust võtmas - turumajanduse õitsengul võttis Reformierakond malli USA turumajandusest; pärast selle kriisi aga "obamajandusest" (Obamanomics = Obama + economics).
Eestis ei ole praegu teist poliitikut, kes võiks nii edukalt lansseerida muutuste vajaduse strateegiat. Kas Jüri Pihlist saab Eesti Barack Obama?