Jüri Raudsepp
Sügisel 1944 sain korralikult magada enne 17. septembri Emajõe forsseerimist. Edasi läks jorus kuni 27. septembrini, kui Virtsus hinge tõmmati. Mina läbisin Tallinna 23. septembril. Meie kolonn peatus Toompeal komandandi maja juures. Musumäest möödumisel nägin rahva seas oma klassivendi ja lehvitasin neile. Nad tulid pärast komandandi maja juurde ja kutsusid enda poole. Neil oli üks pudel likööri vaja ära lahendada. Jaoülem lubaski mu tunniks ajaks ära.
Mekkisime likööri koolivenna väikeses uberikus ja pajatasime, mida sõpradest teame. Selgus, et poisid olid vahepeal üliõpilasteks saanud. Minagi plaanisin Tartus arstiks õppida, kui sõda poleks vahele tulnud. Tunnike möödus hetkega. Pidin tagasi kiirustama. Kolonnile anti käsk liikuda Haapsalu peale. Sõitsime läbi Nõmme. Sel suunal linnas purustusi ei paistnudki. Tundus, et Tallinn oli pommitamises päris hästi säilinud võrreldes Velikije Luki ja Narvaga. Ka maanteel ei olnud erilist märki lahinguist, aga oli tunne, et ei tea, mis ees ootab. Sõda ikkagi.
Kui hämarduma hakkas, peatusime Riisiperes. Ega meid seal just võõrastemaja ei oodanud, aga tee ääres oli hea võsa, igaüks, kes vahis polnud, sai külili keerata.
Minu kui üksuse partorgi asi oli hoolitseda, et meestel oleks tuju hea. Sõjas pole selleks palju vaja. Kui oled pärast lahingut elus, on tuju hea. Kui oled süüa saanud, on tuju hea. Ajasin oma partorgiasjad korda ja katsusin ka põõsas pikutada. Ega kauaks seda rõõmu polnud, peagi anti käsk edasi liikuda.
Nüüd, 62 aastat hiljem, on rohkem ette teada, mis saab. Kui hommikul uni ära läheb, panen raadio käima. Tavaliselt on need kella seitsmesed uudised, mida esimesena kuulan. Ega ma siis veel lampi põlema ei pane. Pikutan hämaras. Kell üheksa tuleb põhjalikum uudistesaade. Selleks ajaks olen juba pestud ja riides ning joon köögis kohvi. Mul on lapsepõlvest peale traditsioon hommikuks juustuvõileiba süüa. Sõja ajal see traditsioon küll katkes, aga pärast jälle taastus.
Mida ikka pensionär pärast hommikusööki teeb - lehti loeb. Minuga on aga selline lugu, et nägemine on õige kehvaks jäänud ja lehelugemine kestab Aktuaalse Kaamerani. Mul on üks väga suur luup, kahekordse suurendusega, aga sellega näeb ainult pealkirju lugeda. Sain õnneks silmaarsti abiga väiksema luubi, lambiga. See suurendab kaheksa korda ja kui silma päris vastu luupi panen ja luubi vastu ajalehte, siis näen tähti.
Meil käib Postimees ja Päevaleht, neljapäeviti Ekspress ka. Enne artiklite kallale asumist teen ajugümnastikat. Lahendan ristsõnu. Nüüd on see Suzuki või mis ta nüüd oligi, see Jaapani numbrimõistatus ka. Postimehe oma lahendan kõigepealt, see on lihtsam. Kui nuputamine närvi väga krussi keerab, teen suitsu. Eluaeg olen Rumbat tõmmanud. Kõik uued margid on mingi naiste värk. Lahja! Mul kulub üks pakk kolme päevaga. Suitsumees sai minust suvel 1943. Kaebasime väeosaga juhtkonna peale, aga armees saadetakse sellise asja eest tribunali ette. Pidasime põrandaaluseid nõupidamisi, lihvisime oma kaebuse sõnastust. Kui kaebus esitatud sai, oli pinge nii suur, et järgnesin kaaslasele nurga taha ja küsisin mahvi. Kergem hakkas.
1955 jätsime aga lapsepõlvesõbraga päevapealt suitsetamise maha. Tal oli peas kasvaja avastatud ja arst soovitas tal suitsetamisest loobuda. Mäletan, kuidas o lime jälle Musumäel ja demonstratiivselt suitsupakid prügikasti viskasime. Võtsin seepeale poole aastaga kuus kilo kaalus juurde. Sõber läks poole aasta pärast manalateed. Matustel palus tema naine, et ma peaksin kõne. Pidasingi, aga esinedes keeras närv nii krussi, et pärast kõnet läksin tänavale ja küsisin esimeselt vastutulijalt suitsu. Rohkem pole suitsetamist maha jätnud ja kehakaal püsib siiani normis.
Aga ajalehtedest on Ekspressi ristsõna kõige parem. Ma ei anna Ekspressi enne teistele, kui seda ära ei lahenda. Tütretütar elab siin Nõmmel mõnesaja meetri kaugusel ja astub iga päev koos oma kümnekuuse pojaga läbi. See on mul siis lapselapselaps. Poiss on tore, vanamehele toob elurõõmu. Noor, kasvav poisijuurikas. Aga teinekord tuleb neil siis mitu korda läbi tulla, enne kui ma Ekspressi ristsõnaga valmis saan ja lehe edasi annan.
Lõuna on mul kusagil kella ühe-kahe paiku. Pärast seda lähen paariks tunniks pikutama. Siis ma midagi ei loe, kuulan hoopis, mis raadiost tuleb. Pärast ronin jälle voodist välja ja jätkan lehtedega. Mind huvitavad teaduse ja looduse teemad. Varem huvitas poliitika ka, aga nüüd on see jama. Õige poliitika oleks see, kui öeldaks, kuidas asjad on, aga mitte ümber nurga.
Õhtusöök on enne seda, kui televiisorist Aktuaalne Kaamera algab. Mind huvitavad rohkem spordiuudised ja eriti elan kaasa korvpalluritele, isegi siis, kui Eesti poisid end jälle peksta lasevad. Koolipõlves mängisin ise ka korvpalli.
Kell 22.30 poen ma tagasi voodisse. See on traditsioon. Raadiost algab siis järjejutt ja sellele järgnevad jälle spordiuudised, kus võetakse kõik maailma spordisündmused kokku.
Raadio panen kinni ja tule kustu keskööl. Siis, und oodates, rändavad veel silme ees pildikesed ja mõtted elust.
Olin reamees 3. juulist 1941, neli kuud tööpataljonis. Oktoobris 1943 sain nooremleitnandiks. Kui elad läbi, kuidas su kõrval kaaslane hukkub, kas näljast või puruksrebituna miinikildudest, tuleb see silme ette nagu teistele lapsepõlve esimesed triibulised pehme koha peale. Mõtlen siis, et kui ma ilmas midagi muuta saaks, tahaks seda, et keegi võimu ära ei kasutaks selleks, et panna inimesi kaklema omavahel."
