Jüri Vilmsi teine hukkamine
Oli laupäev, 13. aprill 1918. Helsingis Töölö suhkruvabriku õuel sagisid ringi mundrites mehed ja kostis saksakeelset juttu. Eelmisel päeval oli Saksa Läänemerediviis tunginud Helsingisse ja võtnud oma kontrolli alla ka Töölö vabriku territooriumi. Siin hakkasid sakslased hoidma vange, neid üle kuulama ja - hukkama.
Keskpäeval toodi vabriku õuel asuvast kuurist välja neli meest, neist üks, heledapäine ja tumedasse ülikonda riietatud, oli lausa hiiglasekasvu. Mehed konvoeeriti lähedal asuvale liivaseljandikule, rivistati selle ette ning mõni minut hiljem kõlas kogupauk. Hukatud tõsteti vankrile ja toimetati linnast välja, kus nad auku aeti. Suurt kasvu mehe nimi oli Jüri Vilms. Ta oli Eesti Ajutise Valitsuse asepeaminister.
Kas Vilmsi hukkumine oli just nii, nagu seda kirjeldas sõjaeelne ametlik versioon, selles on hiljem palju kaheldud. Kindel on aga, et 27. märtsil 1918 asus Vilms koos Arnold Jürgensi, Johannes Peistiku ja Aleksei Rünkiga Käsmust üle jää Soome poole teele, et viia läände teateid kodumaa olukorrast. Ja neid ei nähtud enam kunagi. Jüri Vilms oli langenud Eesti iseseisvuse märtrina.
Ligi 90 aastat hiljem, detsembris 2006, nägi Tallinnas trükivalgust venekeelne propagandaleht Pravo i Pravda, kus ilmus kirjutis "Ansip, Velliste ja uusnatsid". Artiklit illustreeris fotomontaaž, milles oli kokku pandud Waffen-SSi värbamisplakat ning peaminister Andrus Ansipi ja Trivimi Velliste fotod. Keskerakonna logo kandva propagandalehe väljaandja oli Jüri Vilmsi Sihtkapital SA - ajalehtede Kesknädal ja Vesti Dnja väljaandja. Jüri Vilms, kelle Keskerakond on ilmselgelt võtnud üheks oma ikooniks, seisis taas püssitikkude ees...
Kes oli Jüri Vilms?
Viljandimaalt pärit Jüri Vilms sukeldus poliitikasse juba 15aastaselt, asutades ühes klassivendadega Pärnu poeglaste gümnaasiumis sügisel 1904 salaseltsi Taim. Saabusid ärevad ajad. Maal põletati mõisaid, millele järgnes karistussalkade verine vägivald. "Meil Eestis juhtub hirmsaid asju," kirjutas Vilms ühele oma kaaslasele.
Esimese Vene revolutsiooni ajal ei vaadanud Vilms pealt. Ta kirjutas ja levitas lendlehti. Pidas sütitavaid kõnesid. Organiseeris kihutuskoosolekuid. Revolutsiooni mahasurumise järel varjas Vilms end algul kodus Pilistveres, kuid peagi läks edasi Soome. Sügisel 1906 Eestisse naastes lõpetas ta gümnaasiumi ning astus järgmisel kevadel Tartu ülikooli õigusteaduskonda.
Ülikoolis jätkas Vilms revolutsioonilist tegevust. Ta oli mõttemaailmalt rahvusmarksist, kelle arvates "pidi ajalooline materialism olema kogu mõistmise alus ja mõõdupuu - muukraud vaimse, majandusliku ja ühiskondliku elu lukkude salavedrude avamiseks" (A. H. Tammsaare). Oma võitluses oli Vilms sirgjooneline ja kompromissitu, kuid samas ka järsk ja sallimatu, mees, kes ei talunud teist jumalat enda kõrval.
Pärast ülikooli lõpetamist 1911. aastal asus Vilms tööle advokaadina, avades peagi oma kontori. Samal ajal toimetas Vilms Päevalehe õigusalast lisalehte Õigus ja Kohus. Vilmsi sissetulekud olid head - ta ostis uues, 1912 valminud krediidipanga hoones Pärnu mnt 10 suure korteri. Tollal oli see kahtlemata üks linna eliitmaju - parkettpõrandad, telefon, keskküte, liftid jm mugavused. Pole ime, et Vilmsi hakati kutsuma kodanlikuks sotsialistiks.
Heale elujärjele vaatamata ei muutunud Vilms loiuks. Ta juhtis Eestimaa Rahvahariduse Seltsi, kuulus Estonia Seltsi juhatusse, osales Tallinna rahvaülikooli asutamises ning hakkas kirjutama ajakirjas Vaba Sõna. Vaba Sõna ümber kogunes vasakpoolsete rühm, mille üks liidreid oligi Vilms.
Peagi tuli Vilms välja ettepanekuga luua rahvusdemokraatlik partei, mille tegevuse sihiks pidi saama "kultuuriline enesemääramine". Nagu Vilms peagi selgitas, mõtles ta selle all täielikku rahvusautonoomiat.
Soome eeskujul põhineva Eesti autonoomia idee käis Vilms välja 22. mail 1916 Estonia teatrisaalis peetud kõnes. Ta oli esimene, kes seda avalikult teha julges. Juba üritus ise oli sümboolne - Eesti pärisorjuse kaotamise 100. aastapäevale pühendatud rahvapidu. See sütitav kõne tegi noore advokaadi laialt tuntuks.
Veebruarirevolutsiooniks oli Vilmsil selja taga juba kümme aastat kestnud poliitikukarjäär. "Ta oli üks Eesti väljapaistvamaid ja häälekamaid, kuid samas kõige enam vaidlusi põhjustavaid poliitikuid ning suur visionäär, kelle tegevust tiivustasid nii isiklik julgus kui ka hea poliitiline vaist," iseloomustab Vilmsi ajaloolane Seppo Zetterberg. Oma tähtsamatest konkurentidest oli Vilms märgatavalt noorem, kuid ta ei tundnud nende ees vähimatki aukartust. Vilms oli ägedalt rünnanud nii Jaan Tõnissoni kui ka Konstantin Pätsi. Nüüd aga tuli sõjakirves Eesti tuleviku nimel maha matta.
Aprillis 1917 asutas Vilms lõpuks oma erakonna, Eesti Radikaal-Sotsialistliku Erakonna, mis veel samal aastal nimetati ümber Eesti Tööerakonnaks. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas Eesti autonoomia Vilmsi kõnedes-kirjutistes asenduma iseseisva riigi mõttega. Peagi nõudis Vilms Eesti muutmist föderaalseks osariigiks, mis oleks Venemaa teiste osadega üheõiguslik. Ja siis, 15. novembril, ütles ta Päevalehes selgelt välja: "Aeg on käes, kus meie iseseisvalt ja vabalt omaenese teed peame hakkama käima."
Veebruaris 1918 valiti Vilms Eestimaa Päästmise Komitee liikmeks, mille ülesanne oli välja kuulutada iseseisvusmanifest. Iseseisvuse väljakuulutamise järel kutsuti kokku Eesti Ajutine Valitsus, mille asepeaministriks ja kohtuministriks sai Vilms. Samal ajal aga okupeerisid Saksa väed Eesti ning Vilmsil jäi tõeliselt iseseisev Eesti riik nägemata. 27. märtsil asus ta saatuslikule teekonnale üle lahe Soome.
Keskerakonna sümboliks
Jüri Vilmsi valimisel Keskerakonna ikooniks näib olevat mitu põhjust. Erinevalt Pätsist ja isegi Tõnissonist on Vilms laitmatu renomeega poliitik, Eesti iseseisvuse märter. Seega parim võimalikest sümbolitest. Lausa õnnistus on aga see, et Vilmsi asutatud Tööerakond hakkas aastast 1932 kandma nime Rahvuslik Keskerakond.
Nii mõnedki Eesti Tööerakonna nõudmised Asutava Kogu valimistel novembris 1917 ühtivad tänapäevase Keskerakonna omadega. Sarnasust on juba selles, kellele mõlemad erakonnad toetuvad. "Sotsiaaldemokraatia --- on puhas proletaarne erakond. Eesti Tööerakond tahab enda ümber koondada kõiki töötavaid kihtisid ja mitte ainult ühte osa töötavast rahvast. Kõiki, kes isikliku tööga omale ülalpidamist teenivad, alustades palgatöölise ja lõpetades töötava haritlasega," deklareeris Tööerakond.
Keskerakond nimetab oma programmis keskklassi, kuhu "kuuluvad tehniline ja humanitaarinte lligents, tööandjad ning endale töö andjad, oskustöölised ja talunikud. Reeglina on need inimesed, kes on huvitatud ühiskonna tasakaalustatud arengust. Nad seovad oma eluplaani võimalusega teenida ausalt oma erialastele teadmistele, kogemustele ja pingutustele vastavat palka või ettevõtjatulu."
Majandusküsimustes on mõlema erakonna seisukohad väga lähedased. Tööerakond arvas, et "majanduslikku korda mitte järskude murrangutega ei muudeta, vaid kindla ja pikalise edenemise teel: mitte revolutsioon, vaid evolutsioon". Keskerakond ütleb sama teiste sõnadega: "Meie majanduspoliitika nurgakiviks on sotsiaalne turumajandus ning harmooniliselt ühiskonna ja tema üksikliikmete huvisid ja vajadusi ühendav maksusüsteem, sh astmeline tulumaks." Olgu lisatud, et astmelist tulumaksu pooldas ka Tööerakond.
Tööerakond täheldas veel seda, et rikkused - näiteks maa - on koondunud väheste kätte. Lahendusena pakuti välja maa riigistada ning ka seda, et "tööstusettevõtted tulevad aegamööda riigi omaks võtta. Peale tuleb hakata sarnaste ettevõtete natsionaliseerimisega, mis juba oma iseloomu poolest ei tohiks võistluse aineks olla, nagu toiduainete, sõjatööstuse jne. ettevõtted." Sedasama toetab osaliselt Keskerakondki: "Soovime luua ühiskonna, kus suurem osa rahvuslikust rikkusest jaotuks enamuse vahel ega koonduks vähemuse kontrolli alla." Just Keskerakonna initsiatiivil taasriigistati Eesti Raudtee.
Mõlema erakonna juhidki on paljus sarnased - tugevad, karismaatilised isiksused. Kirjanik Eduard Hubeli (pseudonüüm Mait Metsanurk) sõnul oli Vilmsi taktika "otse peale tormata ja läbi murda". Õigusteadlane Anton Palvadre kirjutas aga, et Vilmsil oli "suur tung võimu järele. Võitluses "esimese koha" pärast oli Jüri Vilms tihti hoolimatu ja halastamatu nii sõprade kui vaenlaste vastu. Vilmsile oli kohane käskida, aga mitte teiste käskusid täita." Eelnevate sõnadega sobib iseloomustada ka Keskerakonna juhti Edgar Savisaart.
Kuid Vilmsi kohta ütles Hubel veel, et "kaval diplomaatia, pikaldane plaanitsemine, poliitiliste keerdkäikude väljamõtlemine ei olnud temale omane. Õhk tema ümber ei olnud raske - oli puhas intriigidest ja salakavalatest sepitsustest." Selles erineb Vilms Suurest Kombinaatorist Savisaarest kardinaalselt.
Vilms ja Venemaa
Venemaad oli Vilmsile tarvis nii kaua, kui see oli Eestile kasulik. Vene radikalismi lapsena ei talunud Vilms kompromisse ega järeleandlikkust. Just selle eest materdas ta nii Pätsi kui ka Tõnissoni. Mida kaugemale - ja Eestile ohtlikumalt - arenes Vene revolutsioon, seda enam hakkas Vilms Venemaad ründama.
"Meie ei tunnista enda üle ühtegi peremeest, sest Venemaa rahvad on ja peavad olema ühteviisi vabad. Kui Vene ametnikud siin oma leivapalukese pärast mures olles Eesti rahva üle peremeest tahavad mängida, siis ärgu peitku nad ennast demokraatluse sildi taha. Möödas peab olema niisuguste peremeeste aeg," kirjutas Vilms juulis 1917.
Novembris 1917 põrutas Vilms: "Kaua ja küllalt oleme Eesti saatust sidunud Vene külge." Venemaal äsja võimu haaranud enamlasi, kelle hing "verest ja väävlist läbiimbunud", neid vihkas Vilms eriti. "Enamlastest hoiab kogu demokraatia põlastusega eemale kui hirmsast pidalitõbisest," kirjutas ta.
Oma lühikese elu lõpuks oli Vilmsil kujunenud selge hoiak Venemaa suhtes - ta nägi suures naabris ohtu Eesti iseseisvusele. Juba Vilmsi iseloom välistas seega igasugused kahtlased kompromissid, koostöölepingud ja järeleandmised Venemaale. Nüüd aga leiame tema nime Eesti-vaenuliku trükise Pravo i Pravda väljaandjana.
See Keskerakonnaga seotud üllitis esindab juhtumisi Venemaa siinse propaganda üht peasuunda - kujutada Eestit natsiriigina. Niisamuti just Keskerakond taotles kodakondsust skandaalsele Vene transiidiärimehele Andrei Filatovile, kes toetas rahaliselt Eestit natsiriigina kujutanud filmi "Eesti - ajaloo risttee". Juba pelgalt nende näidete peale Vilms mitte ei keera hauas ringi, vaid pöörleb seal nagu vurr.
Jüri Vilms peaks kuuluma Eesti iseseisvuse ja riigi nende sümbolite hulka, kelle nime ei tohi kasutada räpastes poliitilistes mängudes. Viisakas oleks ajalehtede Kesknädal ja Vesti Dnja väljaandja Jüri Vilmsi Sihtkapital SA üldse kinni panna. Sest oma tegude põhjal sobib ta pigem kandma nime Ado Grenzsteini Sihtkapital.
