VALITSUSAEG LÄKS TÄPPI: Suvel 1998 küsis Äripäev: “Huvitav oleks teada, mitme Tiit Vähi peaministriks oleku ajal erastatud ettevõtte omanikeringi Vähi tegelikult kuulub.” Praegu korratakse täpselt sedasama omandiküsimust, ainult et tegelaseks pole mitte peaminister, vaid üks pangajuht. Albert Truuväärt

Eesti avalikkus teadis kümmekond aastat tagasi, et riigi suurimal kütusefirmal N-terminaal on kolm suuromanikku. Neist kaht – Aadu Luukast ja Endel Siffi teadsid kõik, kes äriuudiste vastu vähegi huvi ilmutasid.

Küsimus oli, kes on kolmas, hästi varjatud peremees. Kuluaarides oletati, et tegemist võib olla koguni Tiit Vähiga, kes pidas parajasti Toompeal peaministri ametit.

Selguse tõi Ekspress juulis 1996. Teatasime, et kolmas suuraktsionär on Alla Kanajeva. Proua Allat tunti vaid väikeses ringkonnas – tagantjärele oleme teda nimetanud isegi tankistiks, kes kaitses oma mehe ärihuve. Sest sadamaasju vähegi nuusutanud inimesed mõistid kohe, et aktsiate tegelik käsutaja on Alla abikaasa Anatoli Kanajev, kes töötas Muuga kaubasadama direktorina.

Põhimõtteliselt oli tegemist kõmulise uudisega: riigile kuuluva suure sadama tegevjuht osutus samas sadamas tegutseva suure naftafirma omanikuks!

“Seda, et Kanajevil siis mingi seos eraettevõtlusega oleks olnud, ma küll ei mäleta,” tunnistas Ekspressile isegi Peeter Palu, kes oli aastaid Kanajevi otsene ülemus.

Äriavalikkus paneb tuima

Kanajevi osaluse avalikustamisel võinuks küsimusi tulla palju, oi kui palju. Kelle asju ajas sadamadirektor eelisjärjekorras: kas riigifirma või eraäri omi? Kas riigisadam andis Kanajevi osalusega firmale eeliseid võrreldes teiste operaatorfirmadega? Jne, jne.

Aga mingit üleriigilist skandaali nagu praegu, mil Ühispanga eksjuht Ain Hanschmidt avalikustas oma osaluse Tallinkis, tollal ei tekkinud.

Kanajev lahkus vaikselt Muuga sadama direktori kohalt, hakkas avalikult transiidiäriga tegelema ning püsis ajakirjanduse eest varjus.

Tema haarde ulatus jõudis eestlaste ajudesse tõenäoliselt alles neli aastat tagasi, kui Äripäev koostas rikkaimate firmaomanike edetabeli ning Kanajev haaras seal esikoha.

Ärimees ütles roosale lehele oma vara suuruse kohta vaid paar nappi kommentaari. Üks oli: “Ei ole kokku lugenud, ütlen ausalt,” ning teine: “Ma ei ole vaene inimene.”

Pangajuht ja variomanikud

Kanajev polnud esimene eestimaalane, kes teenis korraga mitut isandat. Seda juhtus riigiettevõtetes, seda juhtus erafirmades, seda juhtus ka pankades.

Vahest värvikaim näide on kadunud Rein Kaarepere, kes lõi Tartu Kommertspanga (TKP) peadirektorina oma pangale konkurendi: Hansapanga. Hansapank alustas tegevust TKP filiaalina ja Kaarepere kuulus panga üheksa asutajaliikme sekka.

Kaarepere õpetas Hansagrupi noortele meestele, kuidas NSVL Riigipanga Eesti osakonna juhataja Galina Litvinova käest laenu paluda. Andis Tartu pangast 10 miljonit rubla laenu ja võttis Jüri Mõisa Tartu panga kontorisse paariks kuuks tööle, et mees panga elu seestpoolt näeks.

Kui tänapäeval küsib avalikkus, kas Hanschmidt arvestas pangajuhina rohkem Ühispanga või hoopis Tallinki ja tema omanikfirmade huvidega, võime samamoodi küsida, kui palju hoolitses Kaarepere Tartu Kommertspanga aktsionäride ja hoiustajate ning kui palju kohalikus panganduses kosmoseraketina orbiidile lennanud Hansapanga eest.

Tartu panga krahhi elas Kaarepere üle väga raskelt. Ei käinud kuu aega väljas. Hannes Tamjärv viis talle süüa ja andis oma vana VEF-raadio. 1995. aasta Riigikogu valimiste eel sõitis Kaarepere igaks juhuks välismaale. Tema juustesse sigines halli.

Alles mitu aastat pärast TKP kokkuvarisemist tuli Kaarepere avalikkuse ette tagasi. Esmalt ajakirjaniku, siis TV3 osaniku, Sõnumilehe asutaja, Kodumaja aktsionärina.

Kuid paljud tema äriosalused, ka kümnete miljonite kroonide väärtuses Hansapanga aktsiaid, olid kirjutatud sõprade nimele. Tartu panga hoiustajad poleks ju talunud mõtet, et nende raha allavett lasknud panga juht on tegelikult pururikas.

Kaitsepolitsei tiris Kaarepere ikkagi kohtu ette. Kunagise särava pankuri süda ei pidanud aga sellisele pingele vastu. Ta suri jaanuaris 1998.

Riik võttis keelatud miljonid lahkelt vastu        

Mängureeglid Eesti äris olid kümme aastat tagasi hoopis teistsugused kui praegu. Tollal käis massierastamine ning riigifirmade direktorid kuulusid alatasa erastamiskonkursse võitnud seltskondadesse. Jüri Käo punt sai Norma. Meelis Milder Baltika.  Toivo Ninnas kuulus Eesti Merelaevanduse ostjate sekka.

Polnud ime, et uudis Kanajevi osalusest naftafirmas ei pälvinud avalikkuse tähelepanu.

Seda enam, et äriseadustik oli tollal kehtinud vaid ühe aasta ning mõistet "hea äritava" pole siiani Eestis lahti seletatud.

Ei näidatud tookord näpuga ka Rein Kaareperele, sest tema osalust Hansapangas ei omanud paberite järgi tema ega tema abikaasa, vaid hoopis Andres Saame. Aktsiad läksid Mai Kaareperele üle alles mitu aastat pärast mehe surma.

Ka riigiisad käitusid kummaliselt. Näiteks ei seganud poliitikuid karvavõrdki asjaolu, et Eesti Merelaevanduse erastamisel laenas ostja 150 miljonit krooni merelaevandusest endast. Mis sest, et seadus ütles selgelt, et ettevõte ei tohi tema enda aktsiate ostmiseks laenu anda. Sellest nõudest ülesaamiseks tehti väike trikk: laen vormistati maksuvaba kompanii Mentor Holdings kaudu.     

Vähi kapist välja, Äripäev kukil

Kuid oli üks suur erandlik nähe, mille puhul osaluste omandamine alati suure kella külge läks. Erand tekkis siis, kui asi puudutas poliitikuid.

Pruukis vaid Tiit Vähil teatada augustis 1998, et ta kuulub keemia-metallurgiakombinaadi Silmet omanikeringi, kui Äripäev nõelas teda repliigiga: “Varem on Vähi oma omandisuhteid selles ettevõttes eitanud. /.../ Kui Silmeti erastamine toimus ausalt, siis miks pidi Tiit Vähi oma majandushuve nii kaua varjama ja avalikkusele puru silma ajama? Huvitav oleks ka teada, mitme Tiit Vähi peaministriks oleku ajal erastatud ettevõtte omanikeringi Vähi tegelikult kuulub.”

Pange nüüd Vähi asemele Hanschmidti nimi, asendage peaministri tiitel Ühispanga juhi omaga ning Silmeti oma Tallinkiga. Saate päris huvitava tulemuse.

Ebameeldivad küsimused Eesti Panga presidendile

Valimiseelne poliitika tõmbas möödunud nädalal uuesti käima ka Hanschmidti skandaali. Ekspress teatas, et pangajuht omandas naeruväärse hinna eest osaluse spa-hotellide kompaniis Haapsalu HMR ning tema kompanjonid on nüüd tuntud poliitikud. Ta sai äripartneriteks Reformierakonna kunagise au ja uhkuse: Haapsalu endise linnapea Urmas Suklese, Riigikogu liikme Toomas Vilosiuse ning Eesti Panga presidendi Andres Lipstoki.

Märkisime, et igas normaalses lääneriigis oleks keskpanga juht teinud seepeale avaliku pöördumise või kokku kutsunud pressikonverentsi ning selgitanud, missugustel põhjustel võttis ta kampa kõmulise osaniku ning miks toimus tehing nii omapärastel tingimustel.

Aga Lipstok vaikis.

Vaikis ka edaspidi, kui teised lehed tema poole pöördusid. Nädala alguses sõitis ta komandeeringusse Baselisse ja Frankfurti, lootes imselt ühtlasi meedia küüsist pääseda.

Kuid asja võtsid üles sotsiaaldemokraadid ja Isamaaliit, kes nägid siin võimalust Reformierakonnale sisse sõita. “Eesti Panga presidendi võimalik seotus eetiliselt kahtlaste tehingutega seab löögi alla Eesti Panga usaldusväärsuse ajal, mil Eesti valmistub üleminekuks eurorahale,” märkisid esmaspäeval Riigikogus sotsid. Nad esitasid Lipstokile ametliku arupärimise, kus muu hulgas küsivad, millal omandas Hanschmidt varjatud osaluse Haapsalu HMRis ja kui suureks hindab Lipstok selle tegelikku väärtust.

Mida ütleb Lipstok seepeale? Kas ta julgeb tunnistada, et veerand Haapsalu HMRist maksab vaid 10 000 krooni, nagu lepingus kirjas?

Reformierakonna huvitav skeem

Haapsalu HMRi müük pole esimene kord, kus Lipstok kummalises äris osaleb. Mudatehingutest mitu kraadi hämaram äri käis aastal 1999, kui Reformierakond kasutas Riigikogu valmistel oma sponsorite varjamiseks firmat R-Hoolduse OÜ.

Too varifirma annetas parteile 2,1 miljonit krooni. Missugustest allikatest raha saadi, pole Reformierakond kunagi avalikustanud.

Firma asutajad ning esimesed juhatuse liikmed olid pärast valimisi rahandusministriks ning hiljem valitsusjuhiks tõusnud Siim Kallas, justiitsminister, Riigikohtu praegune esimees Märt Rask ning Andres Lipstok.

Valimisraha üleandmise järel muutus R-Hoolduse profiil täielikult. Kinnisvarahoolduse ja seminaride korraldamise asemele tekkis toornahaga kauplemine. Äritulud kahanesid ligi kolmelt miljonilt kroonilt 17 000 kroonini.

Firma tegevjuhiks sai Kallase, Raski ja Lipstoki asemel Ahto Peetso, kes oli suurärimees Neinar Seli pikaaegne usaldusalune. Praegu elab Peetso välismaal.

Pank võtab riski, pank võtab kahjumi

Hanschmidtile heidetakse Tallinki-skandaalis ette, et Ühispank võttis riskid, tema ise kooris aga panga juhina kasumi.

Eesti äriajalugu tunneb paraku veelgi räigemaid näiteid. Selliseid, kus panga osaks jäi nii risk kui kahjum.

Hoiupanga tegevjuhid eesotsas Olari Taaliga laenasid kokku sadu miljoneid kroone, ostsid oma panga aktsaid ja kinnitasid, et pank ei taga laenu.

Nad valetasid nii et suu suitses. Pank tagas laenu ja kuidas veel. Pangajuhid ei suutnud laenu tagasi maksta ning sellest tekkinud nn Daiwa-afäär lõppes nii nende minemakihutamise kui ka Hoiupanga surmaga.

Mida tegi seepeale Eesti rahvas? Hoiupanga endine juht Olari Taal valiti Riigikogusse. Tema endine nõunik Marcel Vichmann on aga riigi üks rikkaimaid mehi.

Samalaadset trikki üritasid maapankurid, kes viisid Maapanga raha ühte Leedu panka, võtsid teistpidi maksuvabade kompaniide kaudu välja ja ostsid Maapanga aktsiaid lootuses, et pank kasvab ning nad tulevad afäärist kasuga välja. Läks aga vastupidi. Pank kärvas ning Malle Eenmaa ja Toomas Hage peavad end kohtus kinnipaneku eest kaitsma.

Klannimajandus

Veebruaris 1997 ütles Tallinki suuromanik Enn Pant usutluses ajalehele Meremees: “Nii nagu on Hansagrupeering, võiks olla ka Hansatee grupeering”.

Pant mõtles sellega, et Hansateest ehk praeguse nimega Tallinkist võiks kujuneda ettevõtete kontsern, kus on oma hulgifirma, oma valuutavahetus, oma finantsettevõte jne.

Sellise ettevõtete grupi loomine saigi teoks. Kuid ühtlasi kujunes selle käigus välja Tallinkiga seotud majandusgrupeering, kes on heades sidemetes Ühispangaga ja pole kunagi eriti hästi läbi saanud Hansapanga asutajatega.

Õigupoolest on need grupeeringud teineteisega poolavalikult sõda pidanud. Näiteks sel ajal, kui Enn Pandi hea sõber Aivar Sõerd oli maksuameti juht, uuris maksuamet hoolikalt Hansapanga suuromanike väärtpaberitehinguid.

Pruukis aga Hansapanga endisel juhatusel liikmel Aivar Rehel maksuameti juhiks saada, kui algas Ühispanga fännklubi käteväänamine.

Kõik oli seejuures loomulikult seaduslik. Küsimus oli vaid toonides ja rõhuasutustes.

         

P.S Just maksuametil tasuks uurida nii Ain Hanschmidti kui ka teiste Eestis toimunud osaluste oste-müüke. Väga paljud osad (kui mitte enamik) vahetavad paberil omanikku üksnes nimiväärtusega.

Selliste tingimuste kirjapaneku põhjust pole raske aimata: kui müüja on eraisik ning ta saab osalust loovutades kasumit, peab ta 24 protsenti maksuametile andma.

Tuhande krooni kohta teeb see tühised 240 krooni.

Kui aga jutt käib näiteks 700 miljonist kroonist, on tegemist juba 168 miljoni krooniga. Kes see ikka tahaks sellist summat riigile anda?

Finantsinspektsiooni kontrollivad Hanschmidti sõbrad

* Eesti Panga nõukogu teatas vahetult pärast Ain Hanschmidti Tallinki-osaluse väljatulekut, et äritehinguid peaks vajadusel uurima finantsinspektsioon. Panganõukogu esimees Mart Sõrg ütles selgelt, et nende tehingute näol pole tegemist ohuga kogu Eesti pangandusele ehk see pole Eesti Panga mängumaa. Täitsa õige.

* Kui suured on aga finantsinspektsiooni võimalused, julgus ja tahtmine asja uurida?

* Ekspress tuletab meelde, et inspektsiooni kontrolliva nõukogu esimees on Aivar Sõerd, Hanschmidti hea sõber, ning nõukogu liige Andres Lipstok, Hanschmidti äripartner.