Juske doktoriks
Kes Ants Jusket ei teaks! Kunagine Areeni kultuurileksikon defineeris teda kui “magistrit ja märki”. Möödunud reedel kaitses kunstiteadlane ja kuraator, umbes 1000 kunstiartikli autor ja Tartu Kunstikooli rektor Ants Juske (47) Eesti Kunstiakadeemias filosoofiadoktori kraadi kunstiteaduse alal tööga “Ümberpöörattud perspektiivi kulturoloogilised, semiootilised ja tajupsühholoogilised tekkemehhanismid”, juhendajaks USAs elav Boris Bernštein. Tööd oponeerisid Peeter Tulviste Tartu ülikoolist ja Altti Kuusamo Helsingi ülikoolist.
Kuidas sa sellise teemani jõudsid?
Kui kristalselt aus olla, siis ajaloolaste vanas Pälsoni ühikas Tartus. Mäletad isegi, et 70.aastate lõpul elas seal väga kirju seltskond, nende seas mina oma esimese naisega ja Peeter Tulviste. Minu esimese abikaasa Mare õppis psühholoogiat ja nii tekkisid kontaktid ka Tulvistega, kes tegeles kultuuride vaheliste mõtlemiste erinevuste probleemidega verbaalsuse tasandil. Tulviste soovitas Marele siis sama küsimust uurida visuaalsel tasandil lastejoonistustes, kuid sama küsimus hakkas ka mind huvitama. Kirjutasin perspektiivist juba III kursuse töö.
Kust hankisid kirjandust?
Juba 1970.aastate algul puhkes Venemaal vinge diskussioon vene kunstiteaduses ikooni perspektiivist, need tööd andsid mulle palju mõtlemisainet. 1993 õppisin Prahas Kesk-Euroopa Ülikoolis ja siis pääsesin ligi ka läänes ilmunud vastavale lisamaterjalile.
Õiendaksin siinkohal ühel ajakirjanduses ilmunud lapsuse. “Tartu sügise” manifesti pärast ei visatud mind ülikooli aspirantuurist välja nagu väidetakse eelmise nädala laupäevases Postimehes. Jaak Kangilaski soovitusel kirjutasin ise avalduse väljaastumiseks perekondlikel põhjustel, sest see oli kõige viisakam variant. Siis, poolenisti sisepaguluses, kirjutasin hilisemat monograafiat, millega 1994 kaitsesin magistritöö. (Ilmus raamatuna “Kunstnik. Ruum .Pilt” juba 1991 – toim.).
Jüri Allik arvas su magistritöö kaitsmisel, et tegemist on peaaegu doktorikraadi mõõdus teadustööga. Tulviste ütles nüüd su oponeerimisel, et doktoritöös väärib esiletõstmist suurejooneline interdistsiplinaarsus, mis jätab palju huvitavaid lahtisi otsi.
Tõsi, võtsin väga suure tüki ette, ümberpööratud perspektiiv on lõputu teema, millega seonduvad semiootika, tajupsühholoogia, kunstiajalugu, antropoloogia jne. Tegelen aga teemaga edasi.
Olin oma kursuse lõpetamisel pingereas tagant teine, ehtne luuser. Nüüd kaitsesin doktoritööga ettenähtud nelja aasta asemel kolme ja poole aastaga. Enne mind oleks pidanud kaitsma kolm naiskolleegi, meie naiskunstiteadlaste probleem on muide selles, et nad on nii põhjalikud, et ei suuda lõpetada ... See on tekitanud kunstiakadeemiale probleeme doktorantuuri rahastamisel, sest tulemusi pole ette näidata. Kuid ilma Praha kolme kuuta oleks raske ette kujutada oma arengut. Vestlused ja vaidlused Ernst Gombrichiga näiteks … 2001 kevadel kopeerisin Amsterdamis hulgaliselt kirjandust.
