Praegu on K-supermees leidnud uue abivajaja. “Parempoolne lausliberalism on paigutanud Eesti võlavangla sissekäigu juurde, kust tagasipöördumine vajab väga konkreetseid majanduspoliitilisi otsuseid,” kirjutab Savisaar verivärskes teoses “Majanduspoliitika”.


Ka Jaan Õmbluse koostatud 18 lehekülje pikkune ülistusest nõretav eessõna kinnitab, et parteibossi kujul on tegemist Eesti oludes sangariga:


  • “Savisaar julges ainukese Eesti ministrina avalikult teatada, et tema toetab Silja Line’i ostmist.”

  • “Savisaare jõulisel eestvedamisel saavutati olukord, kus vaatamata Reformierakonna vastuseisule suudeti 2007. aasta riigieelarvesse sisse kirjutada Eestile üliolulised laevandustoetused.”

  • “Varasematel aegadel on riigi eestvõttel elamuehituse ja elumajade rekonstrueerimise teemat välditud ja ka nüüd pidi Edgar Savisaar selle valitsuses läbisurumiseks suuri jõupingutusi tegema.”

Just Savisaar algatas majandusministrina töötades läbirääkimised odavlennufirmaga Ryanair, hoiustas soodsalt riigi vedelkütusevarud Soomes, sõlmis lepingu põlevkiviõli tootmiseks Jordaanias, soovitas Oliver Kruudal mitte müüa Kalevit soomlastele jne.


Palkade tõstmisest räägib praegu vaid Savisaar


“Majanduspoliitika” kujul pole tegemist ennenägematute majanduse päästmise retseptidega, mis Savisaarele paugupealt Nobeli preemia annavad, vaid tema aastatel 2006–2008 avaldatud arvamusartiklitega ja nende kommentaaridega.


Kuid see on väärtuslik kogumik, sest Savisaar annab lihtsas ja selges keeles nägemuse, kuidas lahendada mured viies tähtsas valdkonnas: eluasemeturg, palgad, hinnatõus, konkurentsivõime ja üldine majanduspoliitika.


Muidugi ei lähe kõik asjad nii, nagu ta sooviks. Näiteks usub Keskerakonna boss, et vaesust aitab kaotada ja majanduse struktuuri muuta palkade tõstmine: “Kõrgemad palgad tekitavad töötajates suurema huvi pühendunult töötada ja kindlustavad seega paremad töötulemused.”


Kinnisvarabuumi ajal kogesid eestlased vastupidist. Ehitajad küsisid palka muudkui juurde, kuid praaki esines üha rohkem ja rohkem.


Struktuurimuutused on Eesti majanduses alanud, aga mitte savisaarliku palgatõstmise, vaid koondamiste ja pankrottide kaudu.


Laenuohvrite arv kasvab ülikiiresti


Kui Reformierakonna üks võtmefiguure Keit Pentus jutlustab, et kriisi tõttu peab riik veel kulusid kärpima, siis Savisaar õpetab vastupidi, et “edukat ja efektiivset majanduspoliitikat ei ole võimalik ellu viia õhukese riigi tingimustes”.


Savisaar arvab, et riik peaks abistama isegi hätta sattunud kodulaenude võtjaid. “Pakutav idee pole mitte mingil viisil vasakpoolsem kui kehtiv õppelaenude süsteem,” märgib ta.


Savisaar tulistas abiidee välja mullu juulis, kui tähtajaks tasumata eluasemelaenude jääk ulatus 2,4 miljardi kroonini. Praeguseks on see näitaja ületanud kuue miljardi krooni piiri. See teeb 4500 krooni iga elaniku kohta, imikud ja saja-aastased kaasa arvatud.


Keskerakonna juht ei räägi kõikide hapude kodulaenude ki nnimaksmisest, vaid et riik võiks kehtestada igale laenule maksimummäära. Samamoodi nagu õppelaenude ülemmäär on 30 000 krooni.


Aga Savisaart pole kuulda võetud, sest Eesti poliitiline ja ärieliit tahab riigi kulusid kahandada, mitte suurendada, ning laenaja mure on eeskätt laenaja enda asi.


Loomulikult ei pelga esikeskerakondlane riigieelarve defitsiiti laskmist, mis võiks purustada Eesti eurole ülemineku lootused: “Riigi laenukoorma suurendamine võib esmapilgul tunduda küll õli tulle valamisena, kuid tegelikult ei pruugi asi üldsegi nii toimida. Kui laen suunatakse arengusse, mitte tarbimisse, toodab investeering konkreetset tulu, rääkimata sellest, et investeerimisprojektid majandust juba iseenesest elavdavad.”


See jutt ei erine palju valitsusjuht ­Andrus Ansipi kuulsast mõttest, et tema eelistab euro kasutuselevõtmisele kiiret majanduskasvu. Ja ega Reformierakonna plaanidki tasuta ole. Rahandusministeeriumi hinnangul kahandanuks tulumaksu kärpimise kava tuleval aastal riigi tulusid “vaid” kahe miljardi krooni võrra.


Pole mõtet väita, et Savisaare majanduspoliitika on õige või vale, sest pole olemas õiget või valet poliitikat. Savisaare poliitika kas meeldib või ei meeldi – samamoodi nagu mõnele inimesele meeldib pasteet ja teine jälestab seda.


Avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et buumi ajal läks rahvale peale Ansipi vabaturumajandus. Praegusel peavalu ajastul tõuseb aga Savisaar, sest tema pakub hoolt ja lootust.


Omaette küsimus on, kas partei võimule saades kõik need mõtted ka ellu viiks. Sest näiteks ülikuulus astmelise tulumaksu idee (millest kogumikus juttu ei tehta) on Keskerakonna valitsusse pääsemisel alati sahtlisse veelgi paremaid aegu ootama jäänud.