Kääbik pani sõpradega näituse püsti

“Sõrmuse vennaskonna” esilinastuse puhuks pani Eesti Tolkieni sõprade ühing Hageri rahvamajas üles näituse.

Raba veeres ühes talus elab kääbik. See talu ei ole kole ja räämas koht, kus peetakse sigu ja õuel jooksevad tigedad penid. Aga see ei ole ka piinlikult korras koda, mille seinal ripuks “Kodu kauniks” konkursi aukiri.

See on kääbiku talu ja siin on mõnus elada. Siin on pisike puuvoodriga elumaja ja väike saun, küün ja maakividest kamin, mis praegu on paksu lumevaiba all.

Ja nagu korralikule kääbikule kohane, on selles talus ka kääbikuurg ilusa ümmarguse laudadest uksega ja ümara nupuga täpselt keskel. (Omavahel öeldes oli urg varem kelder ning seal ei ole nii palju tube ja sahvreid nagu Bilbo Bagginsi elamisel J. R. R. Tolkieni teostes.)

Kääbiku postiaadress on Kääbik, Hageri küla, Raplamaa. Raamatus on ju öeldud: kääbikud armastavad elada hästikorrastatud ja korralikult haritud paikades maal.

Laupäeva hommikul askeldab kääbik oma küüni ees, kui suure maantee pealt keerab tema hoovi punane Fordi kombi.

“Tere Bilbo,” hõikab juhi kõrvalt välja astudes kräsupäine noormees.

“Tere Dwalin, tere Gandalf,” hüüab Bilbo tulijatele vastu. Ta on lühike ja käbe nagu üks kääbik olema peab. Ainult raamatu-Bilbo ümarusest jääb puudu.

“Tere tulemast kääbiku koju!” Ka koer Tiku jookseb saba liputades külalisi tervitama.

Kääbik Bilbo on tegelikult Rein Adamson, raamatupidaja. Kräsupäine päkapikk Dwalin on Illimar Lõiv, töötab trükikojas. Võlur Gandalf aga Ranno Martinson, kassasüsteemide asjatundja.

Kõik kolm kuuluvad Kepsleva Poni Seltsi, Eesti Tolkieni sõprade ühingusse, mille peakorter asub Bilbo talus. Selles seltskonnas kehtib reegel, et pärisnime pidi üksteist ei kutsuta.

Täna on Bilbol ja tema sõpradel tähtis päev, sest kohe hakatakse Hageri rahvamajas näitust üles panema.

Bilbo on küüni alla ajanud suure järelkäru ja üheskoos nokitakse seintelt alla pildid, mis sinna knopkadega kinnitatud. Need kujutavad Bilbo koda, teda ennast, Gandalfi ja teisi tegelasi ja valmisid möödunud suvel, kui mõned kunstiinimesed Bilbo juurde maalilaagrisse kogunesid.

Detsembri külmas säilisid pildid hästi, aga nüüd on väljas sula ja viimane aeg need niiskuse käest päästa.

“Kas sul nuga on,” küsib Bilbo pikka kasvu habemikult Gandalfilt, kes juba kusagil lae all kõõlub. Seltsi põhikiri näeb ette, et nuga olgu alati vööl. Gandalfil nuga ei ole (väga haruldane juhus), ta peab selle päkapikult laenama.

“Suviti tegutseb siin Kepsleva Poni Kõrts,” teadustab Bilbo mulle. Sellenimeline asutus oli “Sõrmuste isanda” raamatus täiesti olemas: kääbik Frodo peatus sea kaaslastega oma teekonna alguses.

Tõepoolest, küüni tagaseinas on baariletiks pikk laud poolemeetrise läbimõõduga sookasest pakkudel. Muu kola seest paistavad silma jämedast plangust istmed, lehmaketi otsas ripub pada. Sumedal suveõhtul on siin kindlasti hea õlut rüübata ja lugulaule laulda.

Hageri rahvamaja saalis on jõulukuusk veel täies ehtes. Bilbo leppis rahvamaja perenaise Margitiga kokku, et kuuse võib välja visata. Kui päkapikud Fili ja Kili ehk kohalikud koolipoisid Ervin ning Janno pärale jõuavad, saab see tehtud mõnede jõuluehete hinnaga.

Tegelikult oli seltsil plaan maalilaagris ja Sally stuudio laste joonistatud pildid riputada kobarkinno, kus “Sõrmuse vennaskonda” näitama hakatakse. Kuid kino juhtkond ütles, et neil on omad reklaamid.

Hageri rahvamaja perenaine esitab ainult kaks ranget nõudmist –  et seinu ei tohi rikkuda ja rahvamajaga samas hoones tegutseva lasteaia lastele peab keset saali mänguruumi jääma.

Üksteise järel ilmuvad järelkärust saali laudadele ja põrandale paksust papist alused, puulatid ja pisemad palgid, pakk laste pilte (kolmest tegelasest kokku 36 joonistust), mitut sorti maalriteipi, kirves ja saag, tööriistakast ja muud kola.

“Oh sa raks, see on issist tehtud,” hüüab Bilbo linalakk tütar üht pilti vaadates ja tuiskab siis edasi venna ja veel ühe külatüdrukuga mängima. Tegelikult on joonistusel päkapikk, aga laps ei tee tegelastel veel täpselt vahet.

Bilbo ise võtab vanast kohvrist välja koguka rulli pabereid. Ta on internetist välja trükkinud terve pinu kirjutisi Tolkieni, tema tegelaste ja oma seltsi kohta. Isegi kaks suurt värvilist Keskmaa kaarti. Kõik see peab saali seintele ära mahtuma.

Bilbo on “Kääbikut” lugenud kaheksa korda. Ta on veendunud, et kui Tolkien oleks materjali kogudes pisut kaugemale läinud, seisaksid tema teostes peale norra trollide ka eesti ahjualused ja teised soomeugri mütoloogilised tegelased. Sellepärast ei aja Kepsleva Poni rahvas raamatutes näpuga jälge, vaid lisab Tolkieni maailmale julgelt kohalikku rahvapärimust ja enda väljamõeldisi.

Rezhissöör Peter Jackson sai "Sõrmuste isanda" filmimiseks 300 miljonit dollarit. Filmimist toetas isegi Uus-Meremaa valitsus, sest võtete toimumine selles riigis oli neile tähtis.

Kepsleva Poni Seltsil nii palju raha ei ole, kuid ka nende tegemisi on mõned organisatsioonid toetanud. Näiteks Tallinna linn ja Eestimaa Looduse Fond eraldasid konkursi "Linnalaps loodusesõbraks" järel seltsi keskkonnahariduse projektile 30 000 krooni. Veebruaris toimub puutöömeister Beorni juures esimene koolilaste puukäsitöö laager.

“Kas sul autot on veel vaja?” Küsija on vaikselt Bilbo kõrvale ilmunud abikaasa Anu.

“Kus sa siis minema hakkad?”

“Kohilasse poodi.” Anu hoolitseb selle eest, et ükski Bilbo külaline ei kannataks kunagi tühja kõhtu. Täna ei oodata õnneks nii palju tulijaid kui käis suvisel suurel rollimängul. Siis tuli toitu ette kanda lausa ämbrite ja kaussidega. Igal juhul tahab Bilbo sõbrad täna õhtul külasauna viia ja pärast juuakse tema kojas õlut.

Söögiajad olgu korrapärased, rikkalikud ja sagedased – selle raamatu-Bilbo suust pärit ütluse lasksid seltsi liikmed trükkida oma T-särgi seljale.

“Kas paneme laste pilte kaks või kolm rida?” Põrandal laiali laotatud joonistuste ümber kogunenud kunstinõukoguga on liitunud kaks maani ulatuvatesse kleitidesse rõivastatud tütarlast. Eowyn (skulptuuritudeng Marje Mee) ja Järvelinna emand (arhitektuuritudeng Katrin Birk).

Jääb nii nagu naised ütlevad: ridu saagu kolm, siis ei jää ühegi lapse töö välja. Dwalin ronib kribinal lae alla ja riputab latid takunööriga talade külge.

Gandalf on samal ajal sukeldunud rahvamaja arvutisse ning püüab sellel mängima saada uue filmi tutvustust. Edutult. Lõpuks teevad arvutihuvilised Fili ja Kili küla peal väikese ringi ning naasevadki vajaliku draiveriga, mille abil film kohe käima läheb.

Bilbo saab teateid veel saabumata sõpradelt: üks on haige, teine jälle remondiga hõivatud.

Kui mina kuue paiku lahkun, on kõik veel pooleli. Tüdrukud maalivad parasjagu vanamoodsas kirjas kuulutust “Värav Tolkieni maailma”, mida Bilbo läheb külasauna üles riputama.

Pühapäeval kella kolmeks on saali kogunenud mitukümmend uudishimulikku külainimest. Seltskonnale on vahepeal lisandunud veel Beorn (puutöömeister Valdur Tilk), kes tõi näitusele seltsi maskotid - väikesed kepphobud ehk kepslevad ponid. Arvatavasti maksab ta seltsi kõrgeimat liikmemaksu, sest asutamislepingus on öeldud: iga liige maksab aastas iga kehakaalu kilo pealt ühe krooni. Ja Beorn on karu mõõtu mees.

Kahepäevaselt rabamatkalt jõudis viimasena kohale Rühkija (kohalik skaudijuht Aat Sarv), kes tõi metsast kaasa mäekolli pealuu, suure põdra kolba uhkete sarvedega.

Bilbo ütleb välja selle näituse suure eesmärgi: maailmas on Tolkieni teemalisi pilte tuhatkond. Meil on Maret Kernumehe illustratsioonid “Kääbiku” tõlkele. Kuuldavasti inspireeris Tolkien Navitrollat, võibolla veel kedagi. Sellele näitusele saatis kaks lohemaali Tartu kunstnik Pecike.
Kepsleva Poni Selts tegi otsa lahti ning neil õnnestus Tolkieni tegelased piltidele tuua veel enne seda, kui Hollywoodi film meie kinodesse jõuab ja lööb vaataja mällu visuaalse templi. Maalilaagrist Hageris saab traditsioon, et aastatega korraliku näituse jagu maale koguda. 

20 piletit reedeseks esilinastuseks ostis Bilbo aga juba aegsasti ära. Küllap saab kunagi teoks ka tema unistus rajada Raplamaale Tolkieni Ürgmaa ning Kepsleva Poni Seltskonna vahvatest tegudest luuakse seal veel palju lugulaule.

Väljavõte

“Söögile kutset kui kuulen,

see mind nii ärevaks teeb,

kõhu sees puhuvad tuuled,

enam ei keeda ma teed.”

Salm omaloomingulisest matkalaulust, viisil “Julgesti vennad nüüd tööle…”

Sidebar

Kepsleva Poni Selts

1997 ja 1998: Bilbo ja ta sõbrad riietuvad puutöömeister Valduri ehk Beorni sünnipäeval Tolkieni tegelasteks.

1999: Bilbo kojas oli koos palju rahvast ning avati Eesti Esimene Kääbikuurg. Loeti ette Kepsleva Poni Seltsi põhikirja esialgne variant.

Põhikiri kirjutati samas stiilis nagu 1816. aastal ilmunud “Tallorahva säädus”. Äriregistri rahvale tundus saksapärane lauseehitus kuidagi imelik, alguses ei tahetud seda läbigi lasta. Kuna juriidiliselt on kõik korras, sai mittetulundusühing KPS lõpuks ka Tallinna linnakohtu registrisse kirja.

Põhikirjas seisab muuhulgas: “Olgu igaüks Tolkieni tegelaste läbi keegi teine, kes on parem kui see esimene ja parem ka kui keegi kolmas, ja nii ajast ajani.”

Iga liige valib omale meelepärase tegelase ja jääb selleks kogu aeg. Liikmed kannavad erilisi hõbesõrmuseid, mida on praegu välja antud 19. Seltsirahvas tahab aujärjele tõsta käsitööd. Liikmete seas on näiteks puutöömeistreid, vildivanutajaid, kunstnikke, arhitekte, kiviraidureid.

2000: kevadel leiti Kodila rabast ilus koht, mis nimetati Üksildaseks Mäeks (Kääbiku-raamatu lohe elupaik). Sinna ehitati laagriplats. Soos ja metsas käiakse igal aastal mitu korda – matkaradu avastamas ja niisama puhkamas.

2001: laagri vahetust lähedusest avastati Kotkaste Isanda pesapaik. Looduskaitsereeglid ei luba jaanuarist juulini kotkast tülitada. Nüüd otsitakse uusi laagripaiku.
 
Kokkuvõttes on seltsil kolm suurt eesmärki. Põnev eesmärk on Tolkieni kirjanduse ja muinasmaailma uurimine, arendamine ja tutvustamine. Asjalik eesmärk on Tolkieni teemapargi rajamine Raplamaa haruldaste loometsade ning huvitavate soode ja rabade keskele. Ja tähtis eesmärk on loodus- ja keskkonnahariduse jagamine endale ning teistele.

Vt ka www.tolkien.ee