Mare Reiu
poolsosinal oma asetäitjalt kasvatuse alal
Valli Vahtelilt
.

“Jah, temal olid ikka kanged asjad, heroiin,” vastab asetäitja. Samas lisab, et viimasel ajal tüdruk enam ei süsti. “Nüüd rahuldab ta end teistmoodi. Võrgutab tüdrukuid.”

Kergitan kulmu. Neid, kes end võrgutada lasevad, jätkub.

Millegipärast tundub mulle, et koolijuhid on olukorda arutades pigem rahul. Narkootikumid ja kõik sellega seonduv on probleem, mida Kaagvere õpetajad-kasvatajad vaevu ohjata suudavad. Rohkem kui pooled 42 kooli saadetud tüdrukust on proovinud narkootikume. “Agressiivsed ja labiilsed, ärrituvad kiiresti,” kirjeldab kooli õppealajuhataja
Siiri Kaasik
.

Narko pärast minnakse kaklema ja pannakse jooksu. Narkot toovad sisse vanemad ja sõbrad. Narkot on raske avastada. Suur osa Kaagevere kooli järelemõtlemise toa ehk kartseri seintele kritseldatud graffitist kiidab amfetamiini või kanepit. Koolijuhid usuvad, et narkootikumide pärast läks eelmisel aastal tuksi traditsiooniline kohtumisõhtu Tapa erikooli poistega. “Viimase kolme aastaga on olukord päris hulluks läinud,” ütleb õppealajuhataja.

Mari
Mari on viieteistkümneaastane. Kaageveres on ta olnud aasta ja viis kuud.
Mari isa-ema on lahus. Tütar elas kord ühe, kord teise juures. Lõpuks hulkus. Liikus pundis, kes röövis. Tüdruk oli kaasosaline, mille eest teda ka Kaagverre saadeti. Üks tema kambakaaslastest sai röövimise eest üle kuue aasta vanglakaristust.
Mari ei salga, et on ka ise väikest viisi varastanud, aga pole vahele jäänud. Ja peksnud. Tegelikult ütleb ta, et kui on kellegagi probleeme tekkinud, on ta lasknud sellele peksa anda. 
Narkootikume on proovinud, aga narkomaaniks Mari end ei pea. Suitsetab 12. eluaastast. Joob oma sõnul vähe ja lahjasid jooke. Magu on haige.
Esimene vahekord oli siis, kui ta oli 13 aastane. Ütleb, et on koolis üldiselt rahulik ja läbi saab kõigiga. Vahel keerab ära. Ütleb halvasti. Kaagveres talle meeldib. Õpetajad on üldjuhul normaalsed. Mõistlikud. Poisid teda praegu ei huvita. “See oli varem nii, et panime sõbrannaga koos miniseelikud selga ja läksime kutte lantima. Sõitsime mingite meestega jooma. Kui hommikul üles ärkasime, vaatasime, mis tondid need on, ja tulime tulema,” räägib tüdruk. Tulevikus tahab Mari minna ülikooli. Ta unistab saada presidendiks. Maril on huulerõngas. 

Kool või vangla
Kaagvere kooli juhid tunnistavad, et ehk peaks Kaagveres kooli asemel oleme käitumishälvetega tütarlaste karistusasutus. Sellisel koolil, nagu ta praegu on, pole suuremat mõtet.
Dirketor Mare Reiu siunab kehtivat seadust, mis lubab tüdrukud Kaagverre saata alles siis, kui need on midagi kriminaalset teinud. Varastanud või peksnud näiteks. Niisama hulkumine, joomine, narkootikumide tarvitamine ja lodevad eluviisid pole piisav põhjus, et tüdruk erikooli tuua. Aga võiks. “Tüdrukuid laastab selline elu väga kiiresti. Kui nad siia jõuavad, on lootusetult hilja,” räägib direktor.
Õppealajuhataja lisab, et kooli toodud tüdrukud vajavad kõigepealt võõritust narkootikumidest ning senistest eluviisidest. Õppimisest ei tule esialgu midagi välja, arvestades veel, et paljud tüdrukud on kooliskäimise ammu unustanud ning õpiharjumus neil lihtsalt puudub. 
Aga seadus ütleb, et Kaagveresse saab korraga saata üheks aastaks. “Selle ajaga ei ole sisuliselt mitte midagi võimalik teha,” selgitab õppealajuhataja. Veel ütleb seadus, et Kaagvere kool on nagu mis tahes teine põhikool ja kogu programm, mis on tavalistes koolides, tuleb läbi võtta ka siin. Füüsika, keemia, matemaatika jne.
Kaagvere õpetajad teavad, et see on tegelikult võimatu. Senised ettepanekud erikoolis tööd teisiti korraldada, pole haridusministeeriumis mõistmist leidnud.

Katja
Katja on Kaagvere kooli tüdrukute liider. Nagu igas teises kinnises süsteemis, on ka siin koolis oma hierarhia. Bossid ja nn jooksupoisid. Jooksupoisid koristavad Bosside riideid, koristavad tube jne. “Tegelikult on nii, et koristatakse ja pestakse teiste asju selleks, et saada suitsu,” ütleb boss ise. Tüdrukud ise tulevad ja teevad sellise ettepaneku, keegi ei sunni neid. Teinekord vahetatakse suitsu vastu mõni isiklik asi.
Seda, et Katja on boss, tunnistavad ka õpetajad. Teda kuulatakse, tema abil püsib kord majas. Ta on Lasnamäe tüdruk. Kaelas ripub tal silmapaistvalt palju hõbekette.
Kaagverre tuli ta 6. klassis. Nüüd hakkab lõpetama põhikooli.
Vanemad on normaalsed, tööl käivad inimesed. Ühel heal päeval hakkas Katja hulkuma. Siis varastama. “Selleks, et narkootikume saada,” ütleb ta. Esimest korda proovis ta narkotsi 12 aastaselt.  
Katja teab, et suitsetamisse suhtub kooli juhtkond suhteliselt leebelt. Kui suitsu pole, lähevad tüdrukud jooksu. Käraka sissetoomine majja pole hoolimata rangest kontrollist kuigi keeruline. Aga ta ei viitsi sellega enam eriti jamada.  Katja ütleb, et sellest ajast, kui tema bossiks sai, pole koolis tüdrukute omavahelisi kaklusi. Varem oli peksmine tavaline. Talle meeldib siin koolis. Viimased korrad, kui Tallinnas on jälle jamaks läinud, tuli ta ise vabatahtlikult Kaagverre tagasi. Erikoolis on üks samasugune liider veel ja temaga saab Katja hästi läbi.
Katja unistab reisimisest. Varsti on tal võimalik koos veel mõne Kaagevere kasvandikuga sõita Saksamaale.

Habras tasakaal
Mööda koolimaja käies näen, kuidas üks tüdruk hoiab klassiuksel väljaspoolt jalga ees ning keegi täiskasvanu, ilmselt õpetaja üritab end ruumist välja suruda. Tundub lõbus.
Kooli sööklas näitavad mõned tüdrukud fotograafile keskmist sõrme. Poose pärast justkui. Kasarmulaadses ühiselamublokis, kus pikk koridor on palistatud kaheste tubadega, märkan, et enamik voodeid on üheks laiaks asemeks kokku lükatud. Nagu abieluvoodid. Tubade ustel pole enamasti klaasi ees. On vaid raam. “Oi, meil oli siin mõni aeg tagasi suur progromm. Tüdrukud, keda me välja lasta ei saanud, lõhkusid aknad ja panid protesti märgiks kolm tuba põlema,” selgitab kasvatuse ala juhataja Valli Vahtel. Tuli sai õnneks omade jõududega kustutatud.
Huvitav, miks kohtab harva mõnd täiesti tervet mööblitükki? Vahtel ütleb, et tüdrukud Kaagveres ongi suured lõhkujad. “Kui ikka vihastavad, siis peavad midagi lõhkuma. Mööblit või ennast.”
Koolil on plaan riputada üles poksikott – ehk aitab see mööblit ja tüdrukuid endid säästa.
Kooli narkoklassis, mille riiulil seisab ainsa raamatuna miski kristlik teos, on laual kohver Rootsist saadetud kantud riietega. Kümmekond tüdrukut sobravad ses kohvris kirglikult. Sealt peaks saama esinemisriided lähiajal toimuvaks peoks.
Direktor Mare Reiu ütleb, et rahulik olukord võib hetkega kapitaalselt muutuda. “Üks ütleb teisele: “Mis vahid siin sellise näoga?” või “Kes sa oled selline?” ja ongi sisuliselt ei millestki suur tüli majas.”
Lahkun. Uks mu järel keeratakse lukku. Suur osa kooli tegelikust elust jäi mul tõenäoliselt nägemata.