Kaalulangetamine jättis puudega naise hooldajata

Ametnike arvates tervenes jalutu naine oma raskest puudest kaalulangetamise abil.

Laine Valli oli kaheksa-aastane, kui ta ühel sügispäeval emaga mustikale minnes Lehtse jaamas rongi alla jäi. Kirurg tõmbas tüdrukukesel vigastatud jalad nagu joonlauaga poolest säärest maha. Pärast ütles küll, et kui oleks teadnud, et laps ellu jääb, oleks ehk ühe jala võinud alles jätta.
Alates 1947. aastast on Tapal elav Laine teise grupi invaliid. Kui invaliididest said 2000. aastal poliitiliselt korrektsema määratluse järgi puudega inimesed, hindas arstlik komisjon Laine raske puudega inimeste hulka. Selle järgi sai Laine ka toetust – 420 krooni kuus.
2006. aastal aga leidis Virumaa Pensioniameti arstlik komisjon (Rakvere koosseis) ootamatult, et Lainele tuleb määrata kraad lahjem ehk keskmine puue. Toetussumma vähenes 420 kroonilt 200 kroonile ning hooldajat 400 krooni eest kuus pole naisele samuti enam ette nähtud.

Kurb kohanemine
“Imeliselt tervenenud” Laine läks uurima, miks toetust vähendati – ja veel kaks nädalat tagasi ulatuva kuupäevaga. Ametnik väljastas paberi, kus seisis: proua Valli on oma puudega kohanenud.
“Muidugi olen ma kohanenud,” naeratab Valli ametnikuhuumori peale nukralt. Tal lähevad kooliaastatest rääkides silmad märjaks. “Hommikul vedas ema mu kelgu või rattaga kooli ja tõstis pinki istuma. Seal ma siis istusin kuni tundide lõpuni.” Kui laps ükskord kange pissihäda pärast nutma hakkas, tegid klassiõed talle kätest tooli ja kandsid vetsu. Järgmisel päeval tuli ühe tüdruku ema kooli ja sõimas Laine ema läbi: “Mis sa tassid oma sandist kooli ja minu tütar peab teda kandma!”
Jah, Laine on selle 60 aastaga kohanenud igasuguste suhtumistega. On kohanenud ka proteesidega (kuigi need hõõruvad pidevalt ja köndid hauduvad). Kuid kodus ta ilma kõrvalise abita hakkama ei saa.
Inimesed, kes teda ei tunne, ei tule selle pealegi, et Laine jalgadel võiks midagi viga olla. Ja mitte ainult selle pärast, et Laine käib ilma kepita, vaid seetõttu, et temast hoovab elujõudu ja optimismi.
“Ahju taga pole ma kunagi istunud,” kinnitab Laine ka ise. Viimased 12 aastat on ta olnud Tapa Liikumispuuetega Inimeste Ühingu esinaine.
Lainel on olnud kolm meest. Viimane (Laine: “Väga hea mees oli!”) suri kolm aastat tagasi.
Selgub, et paradoksaalsel moel tõigi seesama lesestumine kaasa Laine puudeastme kergenemise. 
“Lein oli nii suur, et unustasin söömise päris ära. Ei tahtnud üksi süüa.”
Kahe kuuga kaotas Laine paarkümmend kilo. Nüüd saab arstliku komisjoni otsusest lugeda, et “seoses tahtliku kaalukaotusega (12 kilo) on kadunud Laine Valli ülekaal, mis tingis tema raske puude”.
“Ma ei tea, kust perearst selle numbri võttis – linna pealt kuulis ilmselt, sest arsti juures kaalu peal pole ma aastaid käinud,” imestab Laine.
Praeguseks on Laine söögiisu ja kaalunäit taastunud.

Karkudega vanni?
Laine pole inimene, kellele meeldiks kõrvalist abi kasutada, kuid hoolimata krapsakast olekust ei saa ta paljude toimingutega üksi hakkama. Vannis käimisega, puude-briketi keldrist teisele korrusele kandmisega, akende pesuga, aiatöödega näiteks. Ka bussi-rongi ei saa Laine ilma kõrvalise abita sisse ronitud. Sellest hoolimata soovitas ametnik Lainele vanni minemise koha pealt, et kasutagu hea proua ometigi abivahendeid, karke näiteks.
Kuidas 97kilone (pikkust 1.60) seitsmekümnele lähenev jalutu naine selle hookuspookuse peaks sooritama, Laine ei tea. “Senini polnud mul abistajat vaja, mees ja ema tegid kõik mu eest ära.”
Nüüd elab ta täitsa üksi. Sõbrad-tuttavad teda muidugi hätta ei jäta, aga... Iga invaliid teab, mis vahe on sõbralikul abil ja palgalisel hooldajal.
“Piinlik on aina sõpradelt abi saada, ja raha nad mu käest kohe kuidagi vastu ei võta,” laiutab ta käsi.
Lainel on Tallinnas 95aastane isa, kes on samuti raske puudega. “Isa kaotas aastaid tagasi kolm sõrme ja keegi pole vaidlustanud tema rasket puuet, mul on aga mõlemad jalad ära ja seda loetakse keskmiseks puudeks,” imestab ta. Laine teab veel vähemalt seitset inimest, kes on samamoodi lapsepõlvest peale jalutud ning kelle rasket puuet ei ole ükski ametnik püüdnud tühisemaks mõnitada. 
Seetõttu andiski Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tegevjuht ­Auli ­Lõoke Lainele nõu: ärgu jätku seda niisama. Oleks tarvis pretsedenti, sest ametnike väntsutatud puudega inimesi on Eestis küll ja küll.
“Inimestel pole jaksu kohtusse minna,” ütleb Auli Lõoke ja lisab: “Teiseks on meil raske advokaati leida, sest invaliidi kaitsmine ei tõota suurt tulu. Ma helistasin palju büroosid läbi, kus igal pool kinnitati, et jah, peaks küll olema inimõigustega tegeleja, aga nad on selleks liiga hõivatud.”
Õiguskantler vastas Laine Valli avalduse peale, et tal on hea meel Lainelt kirja saada, kuid tema ei saa enne midagi mõtlema hakata, kui kõik muud instant­sid, ka kohtud on läbi käidud.
Nüüd ootabki juhtum Jõhvi kohtumajas oma järge.

Inva-Eesti imelik geograafia
Eestis on 113 000 puudega inimest, kuid nad ei jaotu ühtlaselt üle Eesti, vaid on suures osas koondunud Lõuna- ja Kagu-Eestisse. Sotsiaalministeeriumi ­uuringust selgub, et iga neljas kagueestlane on puudega, palju puudega inimesi elab ka Jõgeva- ja Tartumaal. Näiteks Peipsiääre vallas oli paar aastat tagasi 40 protsenti täiskasvanutest invaliidid. Graafikud näitavad selget seost: mida väiksema sissetulekuga piirkond, seda rohkem puudega inimesi.
Kummaline invageograafia on seletatav ühe omamoodi avaliku saladusega. Nimelt kasutatakse Eestis puudetoetusi vaesuse leevendamiseks. Millegi muuga ei oska sotsiaalministeeriumi ametnikud seletada, miks Eesti vaesemates valdades on puudega inimesi tunduvalt rohkem kui rikastes. Piirkondades, kus töötus on suur, annab puue võimaluse vähemalt ravikindlustuseks.
Kaastundlikud arstid leiavad (eriti just vanemal inimesel) ikka mõne haiguse, mis puudeks vormistada. Näiteks Tartus olla suur osa pensionil olevaid arste ka puudetoetuse saajad. Kahtlustamata neid simuleerimises võib oletada, et ekstohtrid on ehk teadlikumad puude vormistajad. Tavaline inimene ei tule selle pealegi, et puuet saab määrata ka terve hulga sisehaiguste puhul, kus häda võõrale silmale kohe kätte ei paista, näiteks diabeediga või südamehaigusega või mõne vaimse hädaga. Just sellise suhtumise vastu on Rakvere arstlik komisjon dr Henno Kapi printsipiaalsel juhtimisel. Paar aastat tagasi jättis see komisjon sügava puude astmest ilma pimedaks jäänud keskealised kaksikvennad. Nemadki olla hästi kohanenud... Ilja Ehrenburg on öelnud, et inimene on võimeline pikapeale kohanema ka hispaania saapaga, pidades seda lõpuks ema hellaks kaisutuseks.

 

Kõik invaliidid ei vaja puudeastet

Henno Kapp, Lääne-Virumaa Vaegurluse Ekspertiisi Komisjoni (VEK) kauaaegne esimees:

•  Puue on inimese toimetule­matus eneseteeninduse ja -hool­dusega. Laine Valli kaotas jalad lapsena ja on olukorraga ilusasti kohanenud. Mina teda tänaval liikumas ei ole näinud, aga inimesed, kes on, ütlevad, et ta kõnnib kenasti.
•  Ma saan väga hästi aru, et inimene ise tahaks rasket puuet, sest pensionärile on ka 200 krooni raha. Meie töös on rahulolematust väga ­palju, aga me ei saa laduda puudeid lihtsalt härdusest. Muidu­gi, kui asi on kahevahel, siis langetame otsuse inimese kasuks.
•  Puudeastme määramisel lähtume just konkreetsest inimesest. Näiteks oleme jätnud puude määramata ka ühekäelisena sündinud mehele – ta on oma eluga kohanenud ega vaja puudeastet. Tema elu ongi ühekäelise elu. Kui inim­olendil oleks kolm kätt ja üks käsi tuleks otsast ära, siis tunduks talle ka kahekäelisus pudena. Või üks teine tubli mees, kes kümme aastat tagasi jala kaotas, ei vaja samuti puudeastet, sest ta ei vaja kõrvalist abi. Kui inimene on võimeline oma juubelil tantsu vihtuma – mis puuet saab tal olla?
•  Kui oleks minu teha, siis oleks Eestis vähem puudega inimesi kui praegu. Tundub, et osa arstlikke komisjone määrab neid liiga kergekäeliselt.
•  Ma ei taha oma kolleege kritiseerida, aga mulle on arusaamatu see, et Lõuna- ja Kagu-Eestis on nii palju puuetega inimesi. On ju absurdne, et Tartus on sama palju sügava puudega inimesi kui terves Tallinnas kokku?

Puudeastmed

Sügav
- vajab pidevat kõrvalabi
- vajab ööpäevaringset järelevalvet

Raske
- vajab kõrvalabi
- vajab järelevalvet igal ööpäeval

Keskmine
- vajab regu­laarset kõrvalabi väljaspool elamiskohta vähemalt korra nädalas