Kaaluprobleem saab alguse hingest ja mõtetest

Teemal, kuivõrd on inimeste kaaluprobleemid seotud nende mõtlemise ja emotsionaalse seisukorraga, arutleb psühhiaater Andres Sild.

Ülekaalust räägitakse tänapäeval terviseväljaannetes päris palju. On see teie hinnangul suurim terviseprobleem Eestis?

Toitumisega seotud probleeme on erinevaid. Ülekaaluga seotud toitumishäired on tõepoolest kõige laiaulatuslikum probleem. Lisaks tegelevad arstid ja psühhoterapeudid raskete toitumishäiretega, nagu näiteks anoreksia.

Ülekaalulisi on kindlasti tunduvalt rohkem kui anorektikuid, samas võib anoreksia lõppeda noore inimese püsiva tervisekahjustusega, invaliidistumise või isegi surmaga.

Ülekaaluga on seotud väga paljud kroonilised haigused, mis samuti võivad aja jooksul saada eluohtlikuks. Eriti oluliseks peetakse südamehaiguste riski, aga ka dia­beedi ja muude krooniliste haiguste ebasoodsat kulgu.

Kuidas põhjendada psühholoogia aspektist väidet, et kaaluprobleemide suurim põhjus on tihti inimese mõtlemises?

Ülekaalu probleemistik on mitmetahuline: tähtis on pärilik eelsoodumus, ainevahetuse kiirus, eluviisid ja füüsiline koormus ja muidugi toitumine. Vale toitumine on tõesti tihti seotud valede harjumustega, valede toimetulekumehhanismidega.

Võib ka öelda, et liigne kaal tuleb tunnetest. Toitu kasutatakse stressi maandamiseks ja üksikjuhul polegi see ju ohtlik. Kui aga stressisöömine on igapäevane toitumisharjumus, on seda juba väga raske muuta.

Oma igapäevaseid harjumusi muudame me üldse vaid väga suure pingutusega ja ka siis kipuvad vanad harjumused ikka taastuma.

Mida saaks selle vastu ette võtta? Just üksikisiku, näiteks meie ajakirja lugeja tasandil? Kõik algab ju ikka inimesest endast?

Teadmistest ja headest nõuannetest meil tavaliselt puudust ei ole. Raskused tekkivad otsuste elluviimise ja saavutatu säilitamisega.

Kui isegi proovime uut harjumust, siis enamasti ei saa sellest kogu eluks uut elustiili. Toitumisega on paraku nii, et  käitumise muutus peab jääma kogu eluks.

Kuidas suurendada motivatsiooni, kui “justkui tahaks alla/juurde võtta, aga tegelikkuses ei saa sellega hakkama”?

Oma elu muutmise soov ongi alguses ebamäärane ja kõhklev. Et sünniks hästi motiveeritud otsus, on vaja läbi teha pikem protsess enese sees.

Motivatsiooni leidmisel on hea ka see, kui on palju poolt- ja vastuargumente. Soov muutuda on suur ja samas on ka vajadus endise toitumisharjumuse järele suur.

Suur ambivalentsus ehk kahtlemine tuleb kasuks, et asjad saaksid põhjalikult läbi arutatud ja otsus küpseks selgeks. Kui muutus on ellu viidud, on järgmine raske koht nende muutuste hoidmine ja tagasilangustega toimetulek.

Sellel teekonnal on abiks ka professionaalid – psühhoterapeudid, kes on nagu mõttekaaslased muutuste teemal.

Psühhoterapeudiga arutatakse kõik üksikasjalikult läbi, otsuse võtab vastu aga ikka inimene ise, talle sobival viisil.

Millised võimalused sel teemal psühholoogilist abi leida on Eestis? Milliseid teraapiaid kasutatakse? Kui oluline on teiste toetus?

Eestis on psühhoteraapia ja nõustamise võimalusi palju. Millist teraapia suunda valida, sõltub inimesest ja tema vajadustest.

Üldiselt kasutatakse kiire tulemuse saamiseks kõige enam kognitiiv-käitumisteraapiat (KKT), samas ei otsi me ju mitte ainult kiiret abi, vaid püsivat muutust. Vahel on mõttekam tegeleda koos perega pereteraapias, vahel ka psühhoanalüütilises teraapias.

Hästi toimivad tavaliselt ka grupiteraapiad ja toetusgrupid. Teiste inimeste toel on väga suur tähtsus.

Kas iga inimene saab koostada endale ka ise nn lahendusprogrammi? Palun andke nõu, kuidas seda kõige otstarbekamalt ja sihileviivamalt teha.

Jah, muutus algab iseendast. Kuidas keegi oma isikliku lahendusprogrammi koostab – see ongi võtmeküsimus.

Oluline on seda teha ise, võib küll mitmesuguseid nõuandeid kuulda võtta, aga oma vajadusi tunneb inimene ikka ise kõige paremini.

Sellise tegutsemisprogrammi kui tööriista ise leiutamine annab meile võimaluse alati oma tööriista täiendada, parandada, õppida teda paremini kasutama.

Kuidas konkreetselt inimesed seda teevad? – väga mitmeti, näiteks teevad kirjaliku päevaplaani ja peavad päevikut, kuhu kirjutatakse üles söödud toit, füüsiline koormus ja arvutatakse kalorid.