RAHVAS ARUTAB: Side juba pandi kinni, siis panevad kooli, siis panevad poe…. Ingmar Muusikus
Majahoidja Evi Anvelt tuleb Kabala koolimajja kell kuus hommikul. Keerab ukse lukust lahti, läheb nagisevat treppi mööda teisele korrusele. Vahel juhtub, et Evi kuuleb norskamist parunihärra ­Victor von ­Taube (1854–1914) kabinetis, kus on praegu õpetajate tuba. Siis hüüab Evi, et härra Taube, kell on palju, aeg on ärgata! Ja norskamine lakkab.


Vanadest pappkastidest käristab Evi parajad tükid tulehakatuseks, tõmbab tikku ja teeb õpetajate toa esisesse suurde pottahju tule.


Enamik ahjudest on siin aastast 1774, mil tollane Kabala mõisnik Hans Georg von Uexküll selle maja ehitas. Ja kui keegi koostaks koolide pingerida selle järgi, kui palju koolimajas ühe õpilase kohta ahjusid kokku tuleb, oleks Kabala põhikool tipp-kümnes raudselt sees. Majas on kakskümmend kaheksa ahju, millest köetakse kahtkümmend viit. Õpilasi on 47.


Viiendas klassis ei õpi üldse kedagi. Esimesse klassi tuli sügisel kaks last. Esimene ja kolmas klass on koos, teine ja neljas klass on koos. Kuues ja kaheksas on koos.


Türi vallas pandi hiljaaegu komisjoni kokku, et kes peaks välja töötama, mis Kabala põhikoolist üleüldse saab.


Pool kaheksa on varasemad lapsed platsis (kuigi tunnid algavad viis minutit pärast kaheksat).


Tulevad majja, riputavad riided garderoobi, müdistavad laia nagisevat treppi mööda teise korruse jalutussaali. Kui hea võiks see fuajee välja näha, kui võtta maha aastakümnete värv, kohendada, lihvida. See maksab paar-kolm miljonit ja sellest pole praegu mõtet rääkida, kui kõne all on Kabala kooli kestmine üleüldse.


Koolil oleks uut puukuuri vaja, aga keegi öelnud vallast, et ah, niikuinii kaob kool ära, mis sellest kuurist.


Direktor Aili Roosa (40) on Kabalas kasvanud ja koolis käinud. Elab oma majas, jõuab kodust kooli viie minutiga (kui tuleb autoga) või veerand tunniga (kui tuleb jala).


“Oo! Aili oli omal ajal väga tubli õpilane!” kiidavad õpetajad, kes andsid tundi siis, kui direktor Roosa oli koolilaps, ja annavad tundi ka nüüd, kui direktor Roosa on teist aastat direktor. Direktor Roosa punastab nagu plikake.


Ja kui ta siis ennast jälle kogub, võib ta Kabalat ja maaelu lõpmatult kiita.


“Kui ma ikka autoga oma koduteele keeran, tunnen kohe, et mu kodu on mu kuningriik! Keegi mu ukse taga ei karju. Keegi mind ei tüüta! Naabri kass jalanõusid täis ei lase!”


Direktor Roosa ei ole iial mõelnud, et peaks elama Tallinnas või olema õpetaja suures koolis.


“Ma ei ütle, et ma olen siin koolis halvema hariduse saanud. Rahuliku südamega toon oma lapsed ka praegu siia kooli. Vanem tütar juba lõpetas, noorem käib kaheksandas klassis.”


Ajalooõpetaja Kai Kosemaa (61) istub raamatukogus ja laseb prillitatud pilgul üle sisenejate libiseda. Tal on šikk kostüüm ja oskus tekitada kipitavat ebamugavustunnet. Esialgu.


“Mind ajab vihale, kui linnast tullakse: oi, kui tore teil siin on! Mõtle, kui ilus, kui rahulik! Saaks ometi maale! Saaks maamajja elama!” Õpetaja Kosemaa vaatab mulle otsa. “Ja kui neile siis öelda, et tulge siis maale, tulge ja pange siis oma lapsed siia kooli, mis te ootate, siis tõmmatakse tagasi. Siis pole tulijaid kuskil.”


Siis võtab õpetaja Kosemaa tuure maha. Ja meenutab, kuidas ta ühel suveõhtul Kabala vahel kõndis – oli aasta 1986 – ja kolhoosi töökoja esine oli täis noori mehi. Nad olid tehnikumides õppimas käinud ja koduko hta tagasi tulnud.


Kus nüüd tuleb Kabalas vägev elu, oli õpetaja Kosemaa töökojast möödudes mõelnud. Läks mõni aasta mööda ja kõik hakkas minema-minema-minema...


Õpetaja Kosemaa nime nimetavad Kabala õpilased kõigepealt, kui küsin, kes on nende lemmik Kabala koolis. Ja direktor ütleb, et hoiab õpetaja Kosemaal jõuga sabast kinni, et ta pensionile ei läheks.


Loodusõpetuse klassi seinalt vaatavad alla põdra ja metssea elutargad pilgud ja arvata võib, et nende toimekamad päevad jäävad aastate taha. Õpetaja Ilme Iloste seisab tahvli ees, kriit peos, ja analüüsib üheksanda klassiga Järvamaa majandusgeograafilisi võimalusi.


“Mis on Järvamaa eelis teiste piirkondade ees?”


Eero ütleb tagant pingist: “Järvamaa on keset Eestit.”


Õpetaja: “Õige. Kirjutame vihikusse: hea teedevõrk. Kuidas on maavaradega?”


Kristiina: “ Turvas, lubjakivi, mets... “


Õpetaja: “Õige! Kuidas on energeetiliste maavaradega – gaas, põlevkivi, nafta? Õige! Ei ole!


Energeetilisi  maavarasid meil ei ole. Mida on veel tootmise alustamiseks vaja? Kuidas Järvamaal tööjõuga on?”


Eero: “Inimesi on piisavalt, aga...”


Õpetaja: “Mis on  a g a?”


Eero: “Aga on see, et on liiga palju vanasid!”


Õpetaja: “Suureneb k e l l e osakaal? Pensionäride osakaal!


Nii. Loodusega on meil hästi, tööjõuga saame enam-vähem hakkama. Nüüd on meil vaja ettevõtteid. Kuhu koonduvad ettevõtted? Suurte linnade juurde. Järvamaal puuduvad suured linnad, tõmbekeskused. Kõik tahavad Tallinna...”


Kabala koolikell kiriseb kaua ja kõvasti ja mõnda aega on mõttetu suud lahti teha.


Õpetaja: “...Koduseks lugemiseks jäävad õpikust leheküljed 95–97.”


Säravate silmadega ja õbluke kehalise kasvatuse ja inglise keele õpetaja Ann Valang (24) on särtsakas nagu elavhõbe ja meenutab Ksenia Baltat, kui ta lastega kooli sisehallis kulli mängib. Ta ajab teist ja neljandat klassi (s.t kaheksat kilkavat last) mööda sisehalli taga ja möllab, mis jaksab. Õpetab, kuidas korvpalli sööta – mitte ülevalt, vaid rinna eest. Ja kõik püüavad ja saavad palli kätte ja keegi ei koperda.


“Mul pole iial sellist tunnet olnud, et peaks olema suures koolis,” ütleb Ann.


Ann jookseb kuuel päeval nädalas viis kuni seitse kilomeetrit. Ja kui teed on jääs, siis väntab ta kodus jalgrattaga. Käib Paides ujumas. Loeb (inglise keeles) ja koob (mänguasju!).


Ta elab Säreveres, 18 km Kabalast eemal. Tuli pärast Tallinna ülikooli lõpetamist meelega väikesesse Kabala kooli, et saaks rohkem lastega tegelda. Ja Kabala kool hoidis hinge kinni, kas Ann ikka tuleb Kabalasse õpetajaks, sest Retlas ja Imaveres otsiti samuti kehalise õpetajat. Ann tuli Kabalasse.


Kabala mõisahoone kolmandal korrusel on raamatukogu ja kaks tillukest klassi. Seal õpivad kõige väiksemad. Kui mõni Tallinna rikkur näeks, millises vaikuses, vaatega pargile lapsed õpivad, käiks ta kõva füüri välja, et tema võsukesed ka sellisel moel õppida saaksid. Ja ahjud on tulised.


“Kütjad on siin kõik tugevad musklis maanaised! Kõhnad küll, aga hästi musklis!&rdquo ; ; ütleb majahoidja Evi mütsi kohendades.


Kütjaid on neli, kolm nendest naised.


“Kui vanainimene koju pikali jääb, siis on asi hoopis hullem,” arvab koristaja-kütja Aino Võsusaar ja paneb ajalehele tule otsa.


Aino on samuti Kabala kooli lõpetanud, nagu kogu tema suguvõsa. Kogu siinne rahvas on Kabala koolis hariduse saanud.


“Aga jah, õpetajad on siin kõvad!” Aino saab tule põlema. “Kui ma ise veel Kabala koolis õppisin, siis matemaatikas olin ma neljamees. Aga Kabala kooli neli oli nii kõva, et Tallinnas kaubandustehnikumiks olin kõva viieline... No Tallinna õpetaja oli muidugi ikka täitsa tumm-tumm ka!”


Veidi aega topitakse vaikides puid ahju. Aga vaikus ei kesta kaua.


Aino: “Jaa. Vanasti oli ikka ilus aeg!”


Evi: “Kus sa sellega! Tööd sai tehtud ja...”


Aino: “Jaa. Ja sai lehest loetud – välismaal on töötud! Püha halastus – m i s  a s i  see töötu on!? Ja nüüd pole siin Kabalas kah tööd ega midagi!”


Iga kuu esimesel neljapäeval tuleb mõisahärra Victor von Taube oma kabeliaiast vaatama, kuidas olukord Kabala häärberis on. Täpselt südaööl laskub ta mööda treppi alla maja vasakus tiivas. Ja vahel istub trepi kolmandal astmel ja mõtleb elu üle järele...


Ükskord – see võis olla 1974. aastal – kuulis õpetaja Kosemaa, et kaheksanda klassi poisid lähevad öösel trepi juurde kummitust varitsema. Kai Kosemaa, kes elas siinsamas mõisas, mõtles, et ma neile teen! Pani villased sokid jalga ja valge voodilina võttis ümber.


Kell lõi kaksteist, poisid nurgas ootasid ja valgesse linasse mähitud õpetaja Kosemaa hõljus villastes sokkides trepist alla nagu ilmutus.


Poisid panid metsiku röökimisega magamistuppa peitu ja värisesid, peadpidi padja all, kui õpetaja neid rahustama tuli. Kosemaa seletas 150 korda, et see oli tema, mitte Taube vaim, aga poisid ei jäänudki uskuma.


Direktor Roosa vaatab aknast välja. Mis tulevik Kabala koolile toob, ei oska keegi ütelda. Aga selge on, et kui kaob kool, kaob kogu Kabala. See pole ainult hariduse küsimus. See on ellujäämise küsimus.


Kabalast 20 minuti sõidu kaugusel on Villevere küla. Ka Villeveres oli kool. 2000. aastal pandi see kool kinni. Mis see endaga kaasa tõi, näeb igaüks, kes Villeverest praegu läbi sõidab.


Mõni juba ütleb, et oleks majal rattad all, veeretaks selle siit Kabalast Tallinna külje alla. Ja mõned Kabala emad viivad juba praegu oma lapsed mõnda teise kooli, sest Kabalaga on asjad kahtlased.


Direktor Roosa: “Peab olema kannatust ja kainet meelt, et rasked ajad üle elada. Põhiline, et kool Kabalasse alles jääks!”


Majahoidja Evi on viimane, kes veel õhtul koolimajas liigub ja toimetab. Von Taube vaim on õhtuti vait.


Evi paneb ukse krõpsti lukku ja koodid peale, ütleb “Head ööd, koolimaja!” ja läheb üle krõbiseva lume vaikselt koju ära.