Emme süles: Sa, Jüri, oled mul ikka üks kallis poeg! Annika Haas / Eesti Ekspress
Nasta: Jüri, sa suitsetad liiga palju! Jüri: Ma hakkasin suitsetama suurest igavusest. Nasta: Siis, kui poisid tulid sõjaväest teisele kursusele. Jüri: Ei-ei-ei! Nasta: Nii sa mulle rääkisid! Jüri: Valetasin. Nasta: Valetasid?! Jüri: Ma ju kardan sind, emme! Tegelikult hakkasin ma suitsetama esimese kursuse järel praktikal Rapla ajalehes Ühistöö. Seal oli kohutavalt igav ja ma leidsin sahtlist paki Philip Morrist, tõmbasin selle ära! Nasta: Oi!!! Ja mulle rääkisid hoopis midagi muud! Ega su poeg veel ei suitseta, ta saab kaheksateist. Jüri: Ei! Nasta: Oled sa kindel? Jüri: Ma olen lubanud, ma teda sisse ei räägi! Nasta ja Jüri, ema ja poeg, räägivad Nõukogude-aegsest ajakirjandusest. Missuguseid lollusi tuli ajalehes teha, häbene silmad peast. Kevadel oli kõige kõvem uudis – missuguses majandis mindi esimesena kevadkülvi tegema. Polnud tähtis, kas maa oli tahe või mitte, see oli kõvem majand, kus mindi esimesena. Ja kui uudis lehes ära ilmus, ootas majand rahulikult kaks nädalat, et maa ära taheneks. Räägivad, kuidas Nasta sai käskkirja, sest pildiallkirjas jäi seltsimees Brežnevi tiitlid panemata. Räägivad legendaarsest Olev Antonist, Jüri isast. Ja sellest, et kui sel ajal kirjutati inimesest, siis inimlikumalt kui tänastes ajalehtedes. Jutt veereb. Kirjandusest, vabadusest, rahast, varandusest ja majadest (ajakirjanik ju neid ei saa!). Sellest, miks Jüri Nastale eluaeg emme on öelnud. Ütleb siiani. Süldiga ollakse ühel pool. Kohv ja koogid tuuakse lauale. Nasta: Sa helistad mulle liiga harva, poiss! Jüri: Mul ei ole midagi öelda! Nasta: Noh, muud pole ju vajagi, kui saaks häält kuulda.
Avalehele
0 Kommentaari