Vilgatsid võiksid olla ärevil ja mentaalselt lömmis, aga ei ole. Kaire vanim laps ja Estri vanim lapselaps Alfred läheb sügisel kooli. See tähendab katseid, katseid – ja paanikat.

Aga nemad võtavad asja rahulikult.

Eliitkool versus kodukool

Kaire: “Mina panen poisi kodu lähedale Peetri kooli. Ma ei ole täheldanud lapsel mingit huvi eliitkoolide vastu ja – tänapäeva võimaluste juures – ma ei usu, et Peetri kool on kehvem kui Reaalkool.”

Ester: “Mis ei tähenda, et Kaire lapsed oleksid kuidagi otumad. Väga elavad lapsed on, ja mängivad ingliskeelseid mänge. Raske on ju nii vara tähele panna, mis anne lapsel on. Musikaalsus on minu meelest ainus, mis avaldub lapsel varakult, mõnel juba paariaastaselt. Ja tüdrukutel varem kui poistel. Mu meelest on üle pingutatud nende koolikatsetega.”

Kaire: “Ja aina hullemaks läheb, ma arvan! Varsti tulevad lasteaiakatsed ka. (Naerab mõnuga) Kui käia ei oska, sisse ei saa.”

Ester: “Jah, kui rahulik ja leplik laps pole, siis ei saa. Me ükspäev just rääkisime sellest ja Kaire ütles, et lapsed teevad ise oma valikud. Aga ma siis tuletasin meelde, et vaat kui hea, et ma sind juba seitsmeselt nn eliitkooli panin – see osutus õigeks valikuks. See oli Pärnu 4. keskkooli muusika eriklass ja sinna sai samuti katsetega. Juba see, et sa, Kaire, sinna sisse said, oli väga vinge. Seal oli väga suur konkurss. Ma tahan öelda, et vanemad peaks ikka suunama lapsi! Kaire näiteks polnud veel kahenegi, kui vaatasin, et talle muusika mõjus. See on tal geenides – mu isa oskas viiulit, ema poolt on peres kirikuõpetajaid, nemad pidid laulda oskama. Ise olen koorides laulnud.”

Kolleeg-isadest

Ester: “Meie elasime Kairega kahekesi. Kuid terve elu on mind saatnud lugu, et minu mees ja Kaire isa on Kalev Vilgats – me ju isegi töötasime Kaleviga aastaid Pärnu Postimehes ühes toimetuses –, aga me ei olnud mees ja naine, ta ei ole Kaire isa. Sellega on nii palju pulli saanud. Pärnu ju väike linn.”

Kaire: “Jaa, Kalevit on ikka minu isaks peetud. Mulle on öeldud, et “oo, sa oled ka selline suur ja tugev…”.

Ester: “Ükskord tegime lehes aprillinalja, et kurb sündmus – Ester ja Kalev lahutavad abielu. Inimesed avaldasid mulle kaastunnet! Aastaid hiljemgi rääkis keegi kuskil, et kahju, “et Estril ikka niimoodi mehega läks”. (Vilgatsid naeravad muhedalt) Või selline lugu: Kalev oli puhkusel ja kasvatas habeme. Ja siis üks ütles, et kellegi naine ei kannata üldse habemeid, ja küsis siis Kalevilt: “Sul Ester pole midagi öelnud?” Klassivennadki kirjutasid talle näiteks, et “elan kaasa sinu tütre edusammudele!”.

Rahast ja armastusest

Ester: “Mina olen Kairet üksi kasvatanud ja me saame ikka hästi läbi. Ta hakkas mind Estriks kutsuma sellest ajast, kui ta ei saanud esimesel aastal pärast keskkooli Otsa-kooli sisse ja tuli tööle kirjastusse, kus mina olin n-ö ülemus. Seal ei saanud ju öelda, et ema, vaata, see on nii või naa. Siis tuli mängu Ester. Kui naine hakkab last üksi kasvatama, on see valik. Õnneks meil polnud rahaprobleemi – mul on alati palju tööd olnud. Kahjuks on raha põhjus, miks paljud naised elavad idioodist meestega. Ta toob mingi raha koju, isegi kui ta suurema osa sellest maha joob.”

Kaire: “Mina elan sellepärast, et mul on suurepärane mees, kes saab lastega ideaalselt hakkama. Meil on armastus. Ilus kodu, aed. Ühesõnaga – mul on hea mees. Need, kes üksi on, neist paljud on kindlasti ülinõudlikud ja teavad täpselt, milline peab mees olema. See võib olla illusioon, sellist inimest võib-olla polegi olemas. Kindlasti on neid, kes ei taha üksi olla, kes ei oskagi üksi olla, tahavad, et oleks keegigi…”

Ester: “See on halvim variant üldse. Aga Kaire poisse vaadates – poistel on rohkem isa vaja, kõvemat kätt. Hommikul hakkab neil ju suur lasteaeda minek ja hakkab üks jauramine – üks mõtleb välja, miks tema täna ei taha minna, ja teine mõtleb, miks tema ei taha minna… Aga kui on kolm last, siis peab kannatust jätkuma.”

Kaire: “Mina olen liiga pehme, muretsen palju laste pärast. On hetki, kus ma mõtlen, et ma ei ole hea ema. Olen ärritanud ja sakutanud. Aga kui isegi täiskasvanud inimene ei saa kontrolli enda üle, mis sa siis lapselt veel ootad? Johannes on palju parem ema, kui mina olen. Johannes on mu laste päris ema! Nüüd hakkasin trennis käima, etendused ja proovid, ülejäänud aja on mees kolme lapsega. Endal on süümekad, et halb ema olen… Aga raha peab teenima, tööd peab tegema. Kui on võetud suur laen, mis tuleks tagasi maksta, siis ei saa päris ilma tööta kodus olla.

Rahast ja lasteaedadest

Kui lasteaedu vaadata, siis seal on alati millestki puudus. Sellepärast ma ei saagi aru, milleks on vaja uut Tallinna TVd? Ma ei tea küll, palju seal propagandat on – aga kas keegi saab oluliselt targemaks, kui seda vaatab? Aga see raha, mis sinna kulub… Selle eest saaks teha remont, näiteks, ma tean, et lasteaedades muretsetakse hallituse pärast. Kõik asjad, mis tehakse, see on ju lapsevanemate peal – näiteks ruumide dekoreerimine. Palju kasutatakse lastevanemaid – mis ei ole ju üldse paha –, aga kui sa näed, kui palju on töötuid…”

Ester: “Tallinna omavalitsusest võiks siiski aru saada – Keskerakond on suuresti põlu all, nad ei saa oma rahvale teateid edastada nii, nagu nad sooviks. Kui vaadata, kui palju ma saan päevas Raepressi uudiseid – see on meeletu! Keegi ei suuda neid kajastada, ja seetõttu ongi vaja TVd. Aga võib-olla teha raadiokanal? Tuleb ju odavam, tele on ju tohutult kallis ala. Kahju, et võtame tööle reisisaatjaid, aga lasteaedadest on paljud koondatud, ja just spetsialistid.”

Vihast ja poliitikast

Kaire: “Mind häirib poliitikas vohav demagoogia. Seal tuleb lihtsalt lolli juttu suust – kuulad, ja see kõlab väga veenvalt. Eriti see kirikuraha skandaal – kui palju küsiti, ja vastust ei tule. Läheb ümber nurga. Ja kui siis tuli üks “ei”, siis sellele eelnes – “Olen seda miljon korda öelnud, kas ei saa ükskord selgeks”… Aga tegelikult pole kuskil öeldud. Võtame selle seriaali “Riigimehed”. Öelgu need poliitikud kuidas tahes, et nii ei ole – ma arvan, et on nii, ja on veel hullemgi.”

Ester: “Olin ühe ministeeriumi üritusel ja viskasin killu selle seriaali kohta. Seal ministeeriumi tegelane ütles: “Teie naersite, aga meil oli päris valus vaadata. Nii tuttav on kõik.””

Üks teeb ja teisest kirjutatakse

Ester: “Kui on ajakirjandus, siis ma tahaksin ausat asja. Mulle ei meeldi need löövad pealkirjad. Klatši ei tahaks üldse. Näiteks Postimees, tõsiselt võetav väljaanne, ja kui online’i lahti teed, siis tõsiuudised ja kõmuuudised on kõik segamini. See ei istu mulle. Viskan pealkirjale pilgu ja lähen edasi. Delfis nii ei ole – neid ei panda ühte veergu jooksma, sa siis ise valid, kas tahad “naise-” või “meheuudiseid”.”

Kaire: “Mul endal ei ole olnud valusaid kogemusi ajakirjandusega – võib-olla seetõttu, et olen lühikese mäluga.”

Ester: “Mingi aeg sul ju oli, et sa ei võtnud kellegi kõnesid vastu? (Kaire ei mäleta – tõesti lühike mälu.) Aga praegu näen, et seoses Veerpalu looga tehakse ajakirjandusele liiga, siin tekib nn tsunftiau küsimus. Öelda, et ajakirjandus tegi seetõttu valesti, et ta kirjutas Veerpalu A-proovist – ei. Ükski ajakirjanik ei jätaks sellist asja kirjutamata. Iseasi on lekitaja – kui ausaks saab seda inimest nüüd pidada, kes selle info ajakirjanikele viis – see oli erakordselt alatu tegu. Mis oleks saanud, kui see B-proov oleks olnud negatiivne? Eks Suusaliit seda lootis. Aga nii kaua kui mina olen töötanud, nii karmilt polegi veel keegi valetanud. Veerpalu on Pärnu poiss ka ju, ma elan talle kaasa. Aga see oli küll alatu, et ajalehed panid selle pisarais Veerpalu esikülgedele.”

Kaire: “See ei meeldinud mulle ka.”

Ester: “Kirjutavast ajakirjandusest olen nüüd kolm aastat ära, kuid seal puutusin küll kokku nendega, kes arvasid, et saavad meie kaudu kellelegi ära teha. Tuleb, vaatab silma ja räägib oma mingi absurdse loo. Loodab, et ajakirjandus teebki artikli nii ega küsi teiselt poolelt. See solvab. Tehakse lolliks.”

Talendid peavad olema kodus

Kaire: “Meelelahutusmaailmas olen näinud, kuidas pärast väikest saavutust hakatakse ennast pidama ei tea kelleks. Aetakse nina püsti. Öeldakse ei tea mida…”

Ester: “Eesti on väike konnatiik, siin rabeleme kõik. Riik on küll väike, kuid meil ei ole sada protsenti õigust küsida, et kas sellist Eestit tahtsime. Me oleme siiski tohutult muutunud 20 aastaga, meil on palju häid tegijaid.”

Kaire: “Mina olen nii mugav inimene, et mina välismaale ei kipu. Kui nüüd just keegi ei tule ja ei kutsu, et Kaire, tule, lähme välismaale muusikali, siis muidugi! Aga siis hakkab mul jälle pihta tunne, et mul on niigi vähe aega laste jaoks. Ja ma arvan, et ma ei läheks.”


Ester Vilgats

Sündinud 21. oktoobril 1953. Ajakirjanduses iseõppija, on töötanud nii õpetaja kui toimetajana. 1997. aastast töötas 11 aastat Pärnu Postimehes, alates 2008 on Ester Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) Pärnu toimetaja.

Kaire Vilgats
Sündinud 11. jaanuaril 1976. 1998. aastal lõpetas G. Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli. Viimased aastad töötab Nuku- ja Noorsooteatris muusikajuhina. Kaire Vilgatsit võib pidada Eesti ainsaks muusikali­täheks, muuseas on ta ka asendamatu taustalaulja. Kaire ise peab oma suurimaks saavutuseks kolme last.