Muse’i muljed: Ingo ja Mart Normet lubasid järgmine kord vahelduseks midagi kahekesi kodus kuulata, mitte lasta end rokk-kontserdil kurdistada. Foto: Vallo Kruuser

Ingo: Kui pärast kontserdi lõppu taas värske õhu kätte jõudsime, tuli mu juurde Juss Haasma ja ütles midagi... ja ma ei kuulnud teda...! Mul pole eluski sellist asja olnud, et lööb kurdiks. Ma tõesti ei tea, kuidas noortel pidevalt niimoodi muusikat kuulates kõrvad vastu peavad.

Mart: Soomes ja eriti Rootsis kontsertidel käies olen tähele pannud, et kõrvatroppide kasutamine on väga levinud. Isegi nii leebe bändi nagu Coldplay Stockholmi kontserdi ajal oli 80 protsenti publikust troppidega.

Ingo: Oleks ma teadnud, oleksin täna isegi pannud. Kõrvavalu on vist tervisele kahjulik.

Mart: Kogu elu on tervisele kahjulik! Mu meelest on see kõrvatropitamine ülereageerimine, samasugune trend nagu näiteks vee joomine. Veel hiljuti ei kaanitud nii pööraselt palju vett, nagu me täna teeme! Aga ometi olid inimesed elus ja õnnelikud.

Mõtlen, et see ongi ju lahe, kui rokk-kontsert tekitab sedavõrd tugeva füüsilise reaktsiooni, et kõrvus vilistab.

Ingo: Ma ei ole väga vaimustatud sellest, kui etenduse ajal võetakse minu suhtes ette midagi agressiivset. Detsibellidega vägistamine on sama ebameeldiv kui etenduse ajal publikule sülle istumine, publikusse vee pritsimine jne. Mulle ei meeldi, kui etendus rikub minu privaatsust. Mulle meeldib istuda ja jälgida.

Mind segab isegi see, kui publik istub kahel pool lava ja ma pean end pingutama, et jälgida näitlejaid, sest vastasistujad röövivad suure osa tähelepanust. Aga täna jäid muusikud muidugi viisakalt lavale.

Mart: Muide, Juss ütles: “Tere, Ingo, kuidas meeldis!”

Ingo: Nautisin kujundust, vilkuvaid, sõitvaid, ilmuvaid ja kaduvaid kujundeid, tuhandeid pilte, mis vaheldusid erakordse kiirusega, andes mõnikord ka rahulikumaid hingamispause. Pop Art ja Andy Warhol tulid korduvalt meelde. Lugesin ära, lavapinnal oli kaarsein ligi 30st inimesekõrgusest LED-paneelist ja sama suured paneelid olid ka lava kohal. See ei olnud lihtsalt prožektorite ja laserite vilkumine, igaüks neist tuhandetest piltidest oli kunstniku looming. Läbimõeldud, väljaarvutatud.

Mart: See sõu oli nagu kahetunnine ilutulestik. Publikust sõideti heas mõttes üle. Gaas oli põhjas. Ilmselt kõige kihvtim muusikasse tehtud valgus, mida olen üldse näinud. Terve kuu norm visuaalset tulevärki on nüüd käes.

Ingo: Nõus. Lõpu poole hakkas kiire visuaalne rütm küll korduma või tuli minul sellele koos muusikaga vastuvõtupiir ette. Üldiselt jättis visuaalne külg suurema mulje kui muusika, sest ma ei saa midagi teha, aga see muusika on minust kaks põlvkonda noorematele.

Mart: Miks nii? Selle juured on ju sinu noorpõlvemuusikas.

Ingo: Ma ei kuulnud ei meloodiat ega töötlust, improvisatsiooni ega teksti, kuulsin ainult Saku Suurhalli lammutavat rütmimasinat. Aeg muudab rütmid ja detsibellid hullumeelsemaks, millal siin piir ette tuleb?

Mart: Viimasel ajal tehaksegi palju sellist muusikat, mis on mõeldud ainult väga valjult kuulamiseks. Näiteks Skrillex.

Ingo: Lavastasin Pärnu teatris 1982. aastal Stephen Poliakoffi näidendi “Superdiskor”, kus Mihkel Smeljanski mängis raadiodiskorit. Ta tegi seda ülikiires tempos, kõik olid tema virtuoossusest vaimustatud. Kui kümmekond aastat hiljem vaatasin telerist toonase lavastuse salvestist – tundus kõik aeglane, veniv. Ka biitleid süüdistati omal ajal liiga ekspressiivses esinemises. Täna näivad nad kaunite ja tagasihoidlikena.

Mart: Mulle on jäänud mulje, et oma lavastustes kasutad sa väga teadlikult rütmistamist. Sulle meeldib rütmiga mängida. Meenub ka see, kuidas lapsepõlves õpetasid sihikindlalt mind vastu lauda rütmi taguma.

Ingo: Eks rütmivaheldustega mängimine ole teatris nagu ka muusikas ja kirjanduses põhiline energiaallikas. Sama ka arhitektuuris. Kui sina räägid vastu lauda rütmilöömisest, siis pean meenutama, et sina tutvustasid mulle järjekindlalt uusi ansambleid ja lugusid. Lausa nõudsid, et ma pean istuma ja kuulama. Mööda külgi maha see haridus ei jooksnud.

Mart: 20 aastat tagasi oli su lemmiklaul minu fonoteegist House Of Paini “Jump Around”. Mäletad, miks?

Ingo: Ei tule meelde.

Mart: Näe, ikkagi on mööda külgi maha jooksnud! Sulle meeldis seal kasutatud karjuv sämpel. Üldse, räpp ja Michael Jackson avaldasid sulle muljet. Just rütmide tõttu!

Ingo: Lavastustele helitausta otsides kuulasin ja kuulan kõikvõimalikku muusikat.

Mart: Ka heliloojast vanaisale mängisin teismelisena toonast edetabelimuusikat, et teda valgustada. Siiani on meeles, et lasin kassetilt ette Annie Lennoxi ja East 17. Reaktsioon oli mõistev ja sõbralik. Aga mida, huvitav, tema oleks Muse’i kontserdist arvanud?

Ingo: Vanaisa Leo tegi raadiole sada saadet sarjas “Maailma rahvad muusikas”. Seal kuulis kõikvõimalikku. Ilmselt oli kaasaegne rokk tema jaoks sama taseme nähtus, mis mõne eriti eksootilise maa muusika. Ta ise nautis oma noorusaja muusikat: Glenn Millerit, Frank Churchilli, Zarah Leanderit, Kálmáni ja Lehári operette. Talle ei meeldinud, kui Vahingu näidendis “Suvekool” käisid näitlejad laval villastes sokkides.

Mart: Mis asja?

Ingo: Moed on muutunud, soengud on muutunud, iluideaalid on muutunud. Esimestes Bondi filmides oli kangelane pärast ägedat taplust kohe taas kaunis ja siledaks kammitud. Seljas laitmatult valge äsjatriigitud särk. Vere ja higi näitamine kuulub tänaste vahendite hulka.

Mart: Kusjuures Muse oligi just see “varajane Bond” – ebainimlikult perfektne. Vaatasin, mis toimus heli- ja valguspuldis. Ainus inimene, kes reaalselt tööd tegi, oli videorežissöör. Kõigi teiste meeste töö oli juba ammu ära tehtud ja arvutisse salvestatud. Heli oli paigas, valgus oli paigas – kõik efektid käisid tiksu peale. Meelevaldselt – meenusid ajad, kui bänd pani Mini Disci masinasse ja laulis peale...

Ingo: Mulle tuleb meelde, kui tegime 60ndate lõpus Pärnus teatris luulekava Albert Koeney kogu “Vihmade vaikus” järgi, millest võtsid osa noored näitlejad. Su ema kaasa arvatud. Me panime kõik lavastanged tõusma ja langema, lava pöörlema, valgustaja Raivo Pulk tegi ka valgusmuusikat. Selle reguleerimine toimus toona lava alt, kus olid suured hoovad, kettad, mida tuli tõmmata ja lükata nii käte kui jalgadega. Tõsine füüsiline töö... Elektroonikani oli veel pikk maa.

Mart: Nagu orjade laev... Samas, kujutan ette, et see nõudis rohkem kreatiivsust kui täna, mil kõik on olemas ja sõu kvaliteet sõltub raha hulgast. Televisioonis vähemalt on raha ja sära otseselt seotud. Suurte telessõude üks krõbedamaid ridu eelarves läheb just valguse peale.

Ingo: Ilmselt võetakse kõik leiutised kasutusse esmalt sõjanduses ning kohe seejärel meelelahutustööstuses.

Mart: Loogiline – kusagilt tuleb ju kulutatud raha tagasi teenida!

Ingo: Kas jälgid sellisel superkontserdil ka tekstisõnumit? Saad millestki aru? Tegelikult istus meist vasakul ees üks umbes 30nene paar, kes laulsid hardunult kaasa, teadsid sõnu peast. Mees jõuline, turske, naine kleenuke ja kippus tantsima. Kas mõne laulu puhul ei peaks tekst jooksma laulu ajal ekraanil, nagu ooperis?

Mart: Hoopis ootamatum oleks, kui “Kolme õe” või “Kajaka” ajal hakkaks teatripublik saalist teksti kaasa andma! Fännide asi.

Ingo: Kui suur osa levilaulus on tekstil?

Mart: Klassikaliselt on teksti tähtsus 50 protsenti, teine 50 on meloodia. Aga täna on kolmas oluline mõiste saund. Mõne loo puhul, eriti tantsumuusikas, on saundi ehk helipildi tähtsus absoluutne.

Ingo: Kui oluliseks peate sõnumit “Eesti laulu” valides?

Mart: Saan kommenteerida seda, mida olen ametnikuna viis aastat kõrvalt näinud, kuidas žürii töötab. “Eesti laulu” puhul tuleb sõnadele, meloodiale ja saundile juurde veel üks mõõde. Uhkelt võib seda nimetada kompresseeritud narratiivsuseks – kui efektiivselt suudavad laululooja ja esitaja oma loo ära jutustada kolme minuti raamides. See on suur väljakutse ja meie formaadis väga oluline.

Ingo: Võimalikud meloodiakäigud on vist juba kõik kasutatud nagu Aarne-Thompsoni tüpoloogias maailma muinasjutud.

Mart: Siis tulevadki appi sõnad, saund, rütm, loo ülesehitus ja mis kõik veel. Kui ma nüüd allikaga mööda ei pane, siis muusikatööstuse juhtiva juristi Donald Passmani raamatus oli kirjas hiti valem. Selle loomiseks peab autor tundma muusikaajalugu ning autorikaitseseadust.

Ingo: Eks populaarne meelelahutus sellepärast ongi populaarne, et puudutab võimalikult paljude kuulajate/vaatajate alateadlikke hingekeeli.

Mart: Mis teeb “Eesti laulu” konkursile sobiliku pala valimise eriti keerukaks on just see nõue, et nii meloodia kui sõnad peavad olema uued. Aga tõesti – mis asi on uus meloodia! Hea popmuusika kuulaja jaoks nii töötabki, et “ma olen seda vist kusagil kuulnud”.

Ingo: Nagu laps, kes kümnendat korda unejutuks “Lumivalgekest” või “Punamütsikest” palub, sest juba kuuldud lugu on turvalisem.

Mart: Täpselt. Just sel aastal avastasin end taas kuulamas palju popmuusikat, sest töö juures on muutujaid ja infot nii palju, et siis saab vähemalt muusikas toetuda millelegi kindlale ja ei pea pidevalt üllatustele reageerima. Näiteks Taylor Swifti viimane album “Red” on fantastiline näide heast popist.

Ingo: Millal järgmise moodsa muusika kuulamise seansi teeme?

Mart: Järgmine kord võikski siis vahelduseks midagi kuulata, mitte vaadata ja lasta end kurdistada. Toon äkki jõulude ajal vanematekoju veidi uuema aja räppi: Killer Mike, Death Grips ja Kendrick Lamar.


Ingo Normet

Lõpetanud 1964. a Tallinna 10. keskkooli ja 1969. a Riikliku Teatrikunsti Instituudi (GITIS) Moskvas

1969–1991 Pärnu Teatri Endla lavastaja ja peanäitejuht

1991–1992 “Teleteatri” pearežissöör

1995–2011 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli juhataja, professor

125 lavastust Eesti ja Soome teatrites ning ETV “Teleteatris”

Mart Normet

Lõpetanud 1996. a Pärnu 6. keskkooli, 2001. a Tartu ülikoolis ajakirjanduse eriala ja 2004. a Kunstiakadeemias interaktiivse multimeedia magistrantuuri

Toimetanud ja tootnud kümneid telesaateid produktsioonifirmas Ruut ja ETVs

Juhtinud raadiosaateid Pärnu Päikeseraadios, Tartu Raadios ja Raadio 2s
Käbid ja kännud...on Ekspressi rubriik, kus isad ja pojad, emad ja tütred kõnelevad põlvkondade vahelistest erinevustest.