“Aasta algus kujunes tormiliseks?”

“Oi, ära räägi,” vastab Toomas Kümmel (52) avara elutoa diivanil istet võttes. Jääb hetkeks silmitsema oma maast laeni kõrguvat plaadikogu ning laseb seejärel kuuldavale kerge ohke.

Tähelepanu, mis aastate eest VEB fondi juhtumit uurinud ajakirjanikule nüüd, skandaali taaspuhkemisel osaks langes, nõuab pühendumist. Pere ühise aja arvelt, mõistagi, aga soiku on jäänud ka meeldiv harjumus muusika saatel kirjatööd teha. Lemmikbändid King Crimson ja Emerson, nagu ka raamatule “Isamaa rüüstajad” järje kirjutamine, jäävad esialgu ootele.

Suusasprinter Peeter Kümmel (30) ei jää isast meetritki maha. Taastunud mullusest õlavigastusest, võitis ta jaanuari lõpus Eesti meistritiitli ning jätkab hooaega Val di Fiemmes toimuvatel maailmameistrivõistlustel. Ja nagu Kümmelitele omane, läheb sinnagi kõrgete eesmärkidega.

Nimepanek

Peeter: (tütrele) Näita, Lote, seda vana mänguasja! (isale) Mäletad, oli see plekist vurr sinu isa või vanaisa ajast?

Toomas: Minu isa oma, kes oli muide samuti Peeter. Huvitaval kombel kandub see nimi meil üle ühe põlve edasi, nüüdseks juba kaheksa generatsiooni. Juba enne su sündi, teadmata isegi, millisest soost sa tuled, oli kõigile tuttavatele selge – Peeter!

Peeter: Meile abikaasaga ei jäänud tütre nimepanemisel üldse sõnaõigust, sest Simeon ristis õe juba varakult Loteks. Muid variante oli ka, aga enam polnud midagi teha, asi oli tagaselja otsustatud. Ja kuidas sa siis teatad lapsele: ei ole Lote, hoopis Kristiina on! (“Muidugi mitte,” mõmiseb Toomas kaasa.) Nii ta jäi, ja nüüd oleme ise ka suured Lote fännid.

Kollased saapad

Toomas: Sa sündisid samas majas, kus praegu on Juhan Peegli auditoorium (Tartu Ülikooli ajakirjanduse instituut – autor).

Peeter: Simeon sündis ka veel seal ühena viimastest. Meie palat asus katusekorrusel. Kohutav! Palatis oli sama kuum kui õues, ainult higistasime. Ust ka avada ei tohtinud, kohe tekkis tuuletõmbus.

Toomas: Sinu ajal ei lastudki isasid sünni juurde. Sinu tulemist nägin läbi akna.

Aga tubli laps olid. Meenub üks mu sünnipäevapidu, mille lõpp kiskus päris hoogsaks. Üks kursakaaslane mängis lõõtsa, tagumikuga su hälli servale nõjatades, ja ülejäänud seltskond tantsis. Sina magasid sügavat und.

Ja elav laps olid. Meil kehtis rusikareegel: kui ei tea – küsi! Õnneks see komme komberdab sul siiani sees. Inimesed, kes säilitavad elu lõpuni lapseliku uudishimu, elavad kõrge vanuseni ja on elus küllalt viljakad.

Peeter: Enne keskkooli õppisin viies või kuues koolis. Te emaga jooksite sel ajal sarvi maha, seetõttu veetsin palju aega maal vanavanemate juures. Eks sealt see suusapisik tuli. Memm oli kirglik tervisesportlane. Nii kui lumi maha sadas, ajasime põllule rajad sisse ja mingisugusest vanast kolast kompunnisime suusavarustuse kokku. Korralikku komplekti polnud ju kuskilt saada. Kui ma elus esimest korda kollaseid suusasaapaid nägin (hiljem Peeter täpsustab, et see juhtus suusavõistlustel Valgas, kus ta sai oma karjääri esimese n-ö ametliku võidu – autor), jäin neid pikalt imetlema. Need olid nii ulmeliselt ägedad! Kuni saabaste omanik – tüdruk muuseas – mulle ülbe “mida sa vahid?” lajatas.

Toomas: See on pöörane, kuhu suusatamine on tänaseks arenenud. Kui algasid ETV suusavõistlused, sõitsid poisid väljaveninud dressipükstes.

Peeter: No vot, seal maal põllulapil siis surusimegi kolmekesi võidu – vanaema oli kõige ees, me vanaisaga punnitasime järele. Sageli käis ka täditütar, kes oli minust kolm-neli aastat vanem. Üsna sportlik tüdruk, raske oli temaga sammu pidada. Mäletan, et olin kaua aega õnnetu, et ei suutnud tüdrukust kiirem olla. Kuni lõpuks saabus murdehetk – jooksin ja jooksin ja ta ei saanudki mind kätte. Oh, kui võimas tunne see oli! Tundsin, et nüüd maksab minu tahe.

Iseenesest füüsilised eeldused olid mul looduse poolt olemas. Ujusin hästi, slaalomit sõitsin.

Toomas: Ja krossi jooksid!

Peeter: Jah, aga murdmaasuusatamise juurde jõudsin tänu külapoisile, kes mängis jõle hästi vutti. Tahtsin ka! Spordikooli katsetel küsiti, millele spetsialiseerun: murdmaa, slaalom või laskesuusatamine? Mu esimene mõte oli: aga jalgpall?

Toomas: Suusatamine on lapsele sellepoolest hea ala, et sunnib toast värske õhu kätte. Ise pole ma sellega kunagi tegelenud, sind ja teisi poisse ka teadlikult ei suunanud.

Peeter: Ei tohigi! Sõpruskond mõjutab, teatud eas lähed trenni sellepärast, et sõbrad lähevad. Simeon ei ole kunagi öelnud, et “issi-issi, tahan suusatama minna”, aga sellele vaatamata satub rajale.

Toomas: Lapsele peaks jääma otsustusvabadus. Vanemad ei tohiks teha valikuid nende eest, sedasi oma purunenud unistusi välja elada.

Ajakirjandus

Peeter: Loomult edev inimene ma kindlasti pole, kuid võõrastega suhelda ka ei karda. Sportlasena sa pead rääkima, raja ääres intervjuusid anda on osa sellest tööst. Ja teen seda rõõmuga, kui inimesi huvitab. Eks isa pealt olen näinud, kuidas meedia köögipool toimib, ja võib-olla seetõttu oskan ka ajakirjanikke paremini mõista. Vahel küsin nõu, kuidas oleks õigem käituda. Emotsioonid on huvitavad, aga ajakirjanduses tuleb nendega ettevaatlik olla.

Toomas: Lausa pressiesindajaks pole ma sulle olnud, enamasti saad ikka minuta hakkama. Aga mullu pärast Moskva etappi, kui sa hullusti kukkusid ja selgus, et hooaeg jääb pooleli, soovitasin küll, et teavita ise meediat, kirjuta Twitterisse.

Peeter: Mina olen isa tegemistega vähem kursis. Välislaagrites käies läheb osa Eesti eluolust kaduma. Ei jõua ega tahagi pidevalt olmesse süveneda. Seevastu koju jõudes uurin küll, mis uudist.

Toomas: Seda VEB fondi lugu – ma usun – tead küll juba päris põhjalikult. Isegi mu raamatu lugesid läbi.

Peeter: (muigega) Noh, need raamatud, olgem ausad, vedelesid enne aastaid plokkide viisi keldris, kuni ma lõpuks kätte võtsin ja läbi lugesin. Küllap kohusetundest, isa tehtud ikkagi.

Sportlik masin

Peeter: Vahel imestatakse, miks ei suuda sportlane tiitlivõistlustel oma hetkevormi heaks tulemuseks realiseerida. Aga see kõik – 20 tundi lendamist, uus ajavöönd, kõva madrats, harjumatu toit – lihtsalt põletab läbi! Istud oma pisikeses hotellitoas, suhelda pole kellegagi, õhtu ei kulmineeru kuidagi. Õigele lainele häälestumiseks võtan pikkadele võistlusreisidele kaasa raamatuid (isa soovitusel enamasti sõjaajaloost), viimasel ajal isegi digiboksi. Tead, kui mõnus on, kui hommikul äratab eestikeelne “Terevisioon”!

Toomas: Tavaliselt loen su kehakeelest välja, kui oled närvis. Võistluspäeval püüan sind võimalikult vähe segada, et saaksid sõidule keskenduda, mitte rääkida, kui võimalik.

Kirjutamisega on samamoodi, mul ei käi see nii, et avad arvuti ja kohe tuleb. Enne peab muust elust välja lülituma. Siis mõtlen loo peas valmis – milliseid kalambuure kasutada, missuguse puändiga lõpetada... Eks sul on sama lugu.

Peeter: Nojah, enne võistlusi minuga kontakti naljalt ei saa. Eiran sihilikult inimesi, kes üritavad segada, ja teen nende olemise võimalikult ebamugavaks. Kui keegi midagi küsib, ei vasta. Enne starti oled üksi, kõik teised on konkurendid. Sprindis on iga liigutus varem hoolikalt läbi mõeldud ja võistluspäeval tegutsed nagu masin.

Toomas: Suusasprint on karm ala – tehniline ja taktikaline. Finišeeritakse väikeste vahedega. Vanasti ma ei mõistnud, kuidas saab pidada vaevalt saapapikkust edumaad ülekaalukaks võiduks. Nüüd tean isegi, millise kaldega kurvi sõita tuleb ja muid tehnilisi nõkse, aga Peetri sõite on mul siiani raske vaadata. Olen muidu suhteliselt rahulik inimene, aga eelmiste maailmameistrivõistluste ajal tundsin, et lõpetan infarktiga!

Kolmsada spartalast

Toomas: Sihikindlad oleme mõlemad, sina eriti.

Keegi küsis minult hiljuti, kuidas ma küll julgen üksi Eesti Panga ja kõikide nende suurte tegijate vastu astuda. Tõin selle kohta filmist “Kolmsada spartalast” päris hea näite lootusetuna näivast olukorrast.

Õhtul enne Termopüülide lahingut näis pärslaste võit spartalaste üle juba ette kindel, mistõttu Pärsia kuningas saatis neile ettepaneku alistuda. “Meid on niivõrd palju, et kui kõik meie vibulaskurid saadavad oma nooled teie poole lendu, varjutab see päikese,” teatas käskjalg. Leonidas vastas selle peale: “Mis seal ikka, siis tuleb varjus võidelda.”

Olin nelja- või viieaastane, kui seda filmi nägin, ja siiani on meelde jäänud.

Peeter: Mõlemad julgeme ropult kõrgeid eesmärke seada – piiriks saab olla ainult maailm! Kas või lauamängu mängimises maailma esimene olla on ajuvabalt raske ja väärib tunnustamist. Ma ei lähe kunagi võistlema eesmärgiga tulla kümnendaks. No mis mõttes! Eesti meistri tiitel on tore, aga pärast pidupäeva unustan selle ära. Maailmameistri tiitel nii kergelt ei ununeks...

Toomas: Kunagi käisime Artur Talvikuga Tšetšeenias filmimas. Hullumeelne, mõtlesime alguses, aga ära tegime!

Kaukaasia on mulle kuidagi südamelähedane. Mul on sealkandis palju sõpru. Ükskord jäin ühes Tšetšeenia külas koos ühe kohaliku noormehega vene raketitule alla. Ta oli jässakas, kahemeetrine, ja kattis mind omaenda kehaga. See pani mõtlema, kas mina või mu parimad sõbrad teeksid seda.

Peeter: Ahjaa, mis meid veel ühendab! Mõlemad oskame keskmisest paremini süüa teha. Isa eeskujul on mulle lapsepõlvest peale tundunud, et ka mehe koht on köögis.

Vanaema sõnad

Peeter: (tõsinedes) Olen mõelnud, et sinul oli kordades raskem lapsepõlv kui minul. Hoolijaid oli minul ümberringi palju, ka vanavanemad toetasid. Seepärast on vanaema mulle tänaseni väga südamelähedale. Jõulud veedame kõige sagedamini just tema juures.

Toomas: Olin 17, kui mu isa lahkus. Sellest on kahju, et nii noorelt, isa-poja jutud jäid rääkimata.

Peeter: Sa ei olnud veel mees...

Toomas: Just! Lapsepõlves olin umbes 15 korda suurem pätt kui sina. Eks see Kohtla-Järve ümbruskond ka mõjutas. Ei mäletagi, et sul oleks üldse mingeid pahandusi olnud.

Peeter: Mõned kaklused võib-olla, neid ema aeg-ajalt ikka ette heitis, kuigi ma polnud tülinorija tüüp.

Toomas: Mulle teeb heameelt, et sulle – nagu tegelikult ka mulle endale – on pere ja suguvõsa elus hästi olulisel kohal.

Peeter: Vanaema ütles kunagi ammu ühtedel matustel: “Elame nagu surematud!”, sest peielaua ääres istus palju üksteisele võõraid sugulasi. Aastaid polnud keegi kedagi näinud, üksteisel külas käinud. Ei tohi nii hoolimatud olla, oli vanaema sõnade mõte. Ei tohi külaskäike kogu aeg edasi lükata. Me ei ole surematud. See hoiatus jäi mulle lapsena hinge.

Peeter Kümmelile võib kaasa elada järgmisel nädalal Val di Fiemmes algaval MMil.
Toomas KümmelSündinud 28.4.1960 Pärnus

Tartu Riiklik Ülikool, geograafia (1984)

Alates 1988 ajakirjanik

Kolm poega: Peeter, Johannes, Jaagup

Teinud dokumentaalfilme Kaukaasia ja Balkani sõjakolletest

Huvialad: matkamine, sõjaajalugu, kokandus Peeter KümmelSündinud 11.4.1982 Tartus

Tartu ülikool, füsioteraapia (2005)

Tegev: Alutaguse seikluspark, Nuustaku rantšo

Poeg ja tütar: Simeon ja Lote

MM 6. koht sprindis, Oslo (2011)

OM 14. koht sprindis, Vancouver (2010)

Huvialad: loodus, matkamine, kokandus