Käbid ja kännud: Vadim ja Vitali
Meie kohtumispaigas, armsas bistroos Balti jaama lähedal, valitseb kloostrit meenutav vaikus. On esmaspäeva õhtu, saalis vaid paar kohvijoojat ning Belobrovtsevid tellivad samuti üksnes kohvi ja tee.
Täiesti hoiatamata viskab fotograaf Vallo õhku mõtte, et teeks hoopis venepärasemalt, valge viina ja sakuskaga. Saaksime meeleolukamad pildid või mis?
Isa ja poeg vaatavad hetkeks teineteisele otsa, muigavad ja noogutavad siis: “Muidugi, tulge aga külla!”
Üks tingimus käib kutsega siiski kaasas: tulgu me mitteajakirjanikena. Ehk teisisõnu, diktofon ja kaamera jäägu koju. Niisiis räägime lehte minevad jutud siiski bistroos ära.
Lapsepõlvest
Vitali: Sattusin siia okupandi pojana, kui olin viiene. Esimesena meenub Nõmme kodu, eriti selle maja õu ja omapärased kiiged. Kerge tollane elu kindlasti ei olnud, kolisime tihti ja elasime üsna kitsastes tingimustes. Peagi jättis isa meid maha.
Vadim: Võrreldes sellega on mul meeletult vedanud, sest te emaga olete siiani õnnelikult koos. Hiljuti täitus juba neljakümne teine aasta?
Vitali: Nelikümmend neli!
Vadim: Ahsoo, jah, neljakümne neljas pulma-aastapäev. Uskumatu, kuidas suudavad kaks inimest pool sajandit koos elada!
Ka mulle jäi lapsepõlv meelde kõige rohkem sellega, et vahetasime sageli kodu. Aastani 1985, kui sain seitsmeseks, olime elanud vähemalt neljas kohas: Mustamäel, Lasnamäel, vanalinnas ja kesklinnas. Viimasesse jäime kauemaks pidama, umbes kahekümneks aastaks, kuni lõpuks kolisin omaette – siia Kalamajja.
Vitali: (Pidulikult.) Ehk ikka sinna, kust mina alustasin. Mõlemad oleme Kalamaja poisid.
Ükskord, kui meremeeste haiglas olin, jäime eestlasest kirurgiga enne mu operatsiooni pikemalt lobisema. Jutt kulges lapsepõlvele ja sellele, kuidas sai naaberkrundil õunaraksus käidud ja kuidas vanemad mehed meid kinni võtsid ja peksa andsid. Võimalik, et seal oli ka väike eestlaste-venelaste vastasseis. Kirurg ahhetas: oh sa, oma poiss! Ta olevat samuti sõpradega samal ajal sealkandis luusinud. (Naerab.) Nii et üks kord peksame vastu maad ja teine kord ravime terveks.
Rahvusküsimusest
Vadim: Käisin eestikeelses lasteaias. Sealt sain üsna tugeva põhja alla. Kooli pandi venekeelsesse, kus eesti keele õpetamist alustati alles neljandal aastal. Samal ajal õppisime näiteks prantsust ja tegime juba esimeses klassis eksameid. Aga hiljem polnud enam erilist motivatsiooni keelt õppida. Noh, laisk olin. Kodutööd jäid tegemata ja kahed kukkusid. Kui olukord hulluks läks, võtsin end ikka kokku ja õppisin ära. Enamasti olidki hinneteks “kaks-kaldkriips-viis”.
Eks seda “Eestit” tõid koju ka vanemate kirjanikest sõbrad, kes meil sageli külas käisid.
Vitali: Selles polnud hetkekski kahtlust, et kuhu – ikka venekeelsesse kooli. Inimene peab õppima oma emakeeles, sedasi omandakse kultuuri algtõed. Igal rahvusel on absoluutselt erinevad prioriteedid, kirjanikud, lähtepunktid, ajalugu. Edasi on iseenda asi, mida koolis kogutud pagasiga pihta hakata.
Vadim: Lasteaias tekkis arusaam, et kuigi räägime erinevaid keeli, oleme tegelikult ikka ühesugused inimesed. Ja midagi rohkemat ei oleks ma osanud lasteaialt soovida. Praegu on mu tutvusringis eestlaste-venelaste vahekord selgelt viimaste kasuks. Ka mu naine on vene rahvusest. Kuid tööl tekivad eestlastest sõbrad, sest 99 protsenti kolleegidest on eestikeelsed.
Vitali: Vot kus diskrimineerimine! Ega me tegelikult puhastverd venelased polegi (Vadimi ema on juudi päritolu – KP). Eestis olles, jah, pole küsimust – oleme venelased, aga kui minna Venemaale, saab meie ja nende erinevusest aru küll. Eesti elu tahes-tahtmata kujundab, muudab rahulikumaks. Siin ei karju keegi üle bussi: “Maša! Tõ bilet uže vzjala? Ja ještšo ne probila!”
Vadim: Nooremal generatsioonil, põhimõtteliselt kogu elu Eesti Vabariigis elanud vene noortel on lihtsam siinsesse olustikku sisse imbuda. Keel on enamikul selge. Vanemad inimesed kohanevad raskemini ja kahjuks ei tee ka riik seda neile lihtsamaks. Praegu tuleb muulastel keeleõppe eest maksta – maksta selleks, et täita seadust. Põhjamaades, näiteks Rootsis püütakse sissetulnuid igakülgselt motiveerida riigikeelt õppima. Võiksime neilt eeskuju võtta. Usun, et selles peitub paljude probleemide lahendus.
Vitali: Riik ei suhtle inimestega. Selle asemel et pakkuda võimalust ise otsustada, öeldakse: õpid ära ja kõik! (Lööb rusikaga vastu lauda.) Kui ei, siis me sinuga enam ei arvesta. Aga see loogika ei tööta. Vanainimesed on nagu lapsed, kellega tuleb rääkida ilusti, muidu nad ei kuula. Retoorikat tuleks muuta, öeldagi nagu lapsele: ole pai, õpi ära.
Riigi filosoofiast
Vitali: Vahel küsitakse minult, millist riik omaks pean. Loomulikult vastan, et Eestit.
Vadim: Minu riik on see ka. Muidugi on siin omad plussid ja miinused. Ilm, näiteks. Kindlasti pole ma rahul meie valitsuse tegevusega ja olen valmis seda teravalt kritiseerima. Mulle ei meeldi parempoolne ideoloogia.
Vitali: Tasa! See on praegu puhas poliitiline propaganda.
Tegelikult mulle isegi meeldib parempoolne ideoloogia rohkem, aga kahjuks kadusid nendel erakondadel mingil hetkel eesmärgid silme eest. Mis on demokraatia? Rahva võim. Aga rahvast ju ei kuulata! Tähtsamaks peetakse kohustusi partnerite, mitte oma inimeste ees. Õpetajatele meil väidetavalt palgalisa maksta ei ole. Aga kui ma ei eksi, siis möödunud aastal oli Euroopas kaks riiki, kes suurendasid oma kaitsekulutusi – Eesti ja Venemaa. Valmistume sõjaks või?
Vadim: (Tõstab nimetissõrme püsti.) Türgi suurendas ka.
Vitali: Igatahes, mu meelest nihkub riigi toimimise filosoofia paigast ära.
Pronkssõdurist
Vitali: Viis aastat on möödas, aga me ei tea siiani, kes selle organiseeris. Moskva käsi? Nimetage nimesid! Ükski kuritegu ei toimu jälgi jätmata, loogiliselt peavad kuskil olema vastused.
Vadim: Minu jaoks langetas see sündmus maskid, näitas nende inimeste nägusid, kelle keskel me elame. Mõnikord oli tagajärg üllatavalt positiivne, mõnel juhul ei olnud ka.
Vitali: Mida riik sellega saavutas? Tean pedagoogi, kes õpetas ühes eesti koolis kakskümmend aastat vene keelt, kõrvuti eestlastest õpetajatega. Kui ta pronksiööjärgsel hommikul tööle jõudis, oli laual šampus, kolleegid lõid klaase kokku ja tegid näo, nagu ei tunnekski teda. Rõhutan, need olid õpetajad, mitte mingisugune rämps.
Eks eestlased mõtlesid: tegime neile ära! Samal päeval kirjutas Eesti suurim ajaleht oma juhtkirjas toimetuse nimel: venelased on kaabakad!
Vadim: Kujutame nüüd ette: normaalne Eestis elav vene rahvusest kodanik, kes täidab seadusi, valdab eesti keelt ning hoiab end kursis sellega, mis siin riigis sünnib, avab hommikul ajalehe ja loeb, et kõik venelased on pätid ja tuleks pokri pista. Kaasa arvatud tema ise.
Isa Vitali kuulab aktiivselt ega ütle midagi, kuid tema pilk reedab – pole kahtlustki, et selles näites tundis ta ära iseenda.
Lugemisest
Vadim: Lugemine on meil alati au sees olnud. Eks midagi jääb külge ka, kui näed vanemaid pidevalt, nina raamatus. Lapsepõlvekodus oli põrandast laeni riiul, mille juures jäi klassikaaslastel imestusest suu lahti: nagu raamatukogu!
Vitali: Aga me ei sundinud sind kunagi.
Vadim: Seda mitte. Kõik algab unejuttudest ja lasteluuletustest. Sealt see huvi tasapisi kasvab ja nimekiri muutub järjest “viisakamaks”. Minul toimus see hästi kiiresti. Näiteks Bulgakovi “Meistri ja Margarita” lugesin läbi 12aastaselt. Huviga, kusjuures.
Nüüd loetakse vähem, eriti klassikalist kirjandust. Inglise keel surub peale. Õudselt kahju on vaadata, kuidas meieealised hängivad ja tšillivad, aga keel vaesub.
Vitali: Märkan oma üliõpilaste seas järjest enam, et nad ei suuda oma mõtteid, isegi kui neid on, veenvalt väljendada. See ei ole absoluutne, loomulikult, aga keskmine tase on murettekitav.
Vanadest peerudest
Vitali: Esimene arvuti sattus meie majja 91. aasta juulis, kui ema käis mingil konverentsil Ameerikas. Sealt kuskilt ta selle ostiski. Mäletad?
Vadim: Muidugi, ja ega keegi polnud sellise asjaga eriti kokku puutunud. See oli üks esimesi personaalarvuteid.
Vitali: (Õhinaga.) Jah, kusjuures värvipildiga! Selle kättesaamine oli omaette ooper. Kuna Eestisse kaasa võtta ei tohtinud, saadeti arvuti Leningradi ja me pidime sinna järele minema.
Vadim: Alguses käis see arvutiasjandus teile üle jõu. Kui miskit õpetasin, panite endale kirja. Järgmine kord, kui vaja oli, võtsite spikri ette.
Aga nüüd võin oma vanemate üle päris uhke olla. Niisuguses eas netis surfata, kirju saata...
(Kaks tooni kõrgemalt.) Mõlemad on feissbukis!
(Veel pool tooni.) Progressiivsed tüübid!
Vitali: Ega ma ei arva, et olen tohutult kaasaegne, aga töötan noorte inimeste, tudengitega, ning pigem proovin neil kuidagi kannul sörkida.
Aga kujutage ette, et auditooriumi ees seisaks mingi vana peer ja jutustaks, kuidas vanasti asjad käisid. Vaevalt see kellelegi eriti huvi pakuks.
■Lõpetanud Concordia Rahvusvahelise Ülikooli Eestis õigusteaduse erialal.
■Töötab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nõunikuna.
■Olnud Tallinna abilinnapea (nov–dets 2010).
■Abielus, lapsed tulevad.Vitali Belobrovtsev■Sündinud 19. veebruaril 1946.
■Lõpetanud Tartu Ülikooli vene filoloogia erialal.
■Töötab ajakirjanduse õppejõuna Tallinna Ülikoolis.
■Tõlkinud vene keelde paljude eesti autorite proosa- ja draamatekste.
■Juhtinud mitme venekeelse ajalehe toimetust.
■Suurim saavutus: abielu Irina Belobrovtsevaga. Neil on kaks last.
