12.04.2007, 00:00
Kabjad, tolm ja 100 miljonit krooni
Hipodroomil hobustele panustamist korraldav AS Totalisaator on jätnud rahapuuduse tõttu uuendamata hasartmängude korraldamise litsentsi. Ettevõtte juht Vahur Nurm kummutab kuuldusi, justkui oleks ta laenanud firmast isiklike õnnemängude tarbeks.
On teisipäev ning hobuseid traavib hipodroomil vähe
– kõigest viis või kuus. Tipphetked on siin Mustamäe
külje all olnud ajast aega hoopis igal teisel laupäeval, sest
just siis muutub hipodroom võiduajamiste tallermaaks. Nagu
näitavad kohtunikeruumi kalendrisse tõmmatud punased
sõõrid, pidanuks viimane võidusõit aset leidma 7.
aprillil, kuid seda ei juhtunud. Ei juhtunud, sest esiteks on arvestatav osa
Eesti hobuseid hetkel hoopis Soomes, asendamas sealsetel võistlustel oma
Soome liigikaaslasi, kelle on tõvelatrisse murdnud hobuste gripp. Teine
ja sugugi mitte vähem tähtis põhjus seisneb aga selles,
et 19. märtsil aegus AS Totalisaatori litsents hobustele panustajate
teenindamiseks.
Totalisaator on hasartmäng nagu iga teinegi. Võidu määrab see, kui täpselt suutis piletiostja ära ennustada hobuse või hobused, kes jooksu võidavad. ASi Totalisaator juht Vahur Nurm möönab, et nii mõnelegi hobuvõiduajamiste fännile võib totalisaatoril mängimine olla haigus, mis pole parem kasiinosõltuvusest. Meelsamini räägib Nurm siiski totalisaatori positiivsematest külgedest: sellest, kuidas mängijad mängivad üksteisega ning mitte “maja” vastu ja kuidas firma suunab 80 protsenti tehtud panustest tagasi võidufondi, jättes endale vaid viiendiku. Sellest, kuidas viiendikust makstakse veerand hasartmängumaksuna riigile ning 15 protsenti kõigist tehtud panustest läheb hobuste heaks.
Kuhu kadus hasartmängulitsents?
AS Totalisaator kuulub praegu lõpetamisel oleva ASi Norfolk kaudu endisele välisministrile ja väliseesti miljonärile Jaan Manitskile, samuti on Norfolki omanikeringis laia tegevusvaldkonnaga Rootsi ärimees ja tuntud hobusesõber Mats Helmer Stefanus Gabrielsson.
Kuidas võis aga juhtuda, et selliste väljapaistvate džentelmenide ettevõte korraga litsentsist ilma jäi? Ringi liigub mitu spekulatsiooni.
* Ettevõtmine polevat rahaliselt kasulik – võiduajamised toovad keskmiselt kokku kõigest sadakond fänni.
* Aastate jooksul hipodroomi miljoneid kroone maksnud Manitski ja Gabrielsson võivad olla teinud otsuse magusa 15 hektari suuruse krundi müümise kasuks.
* Avalduse esitamine läks meelest – mis teha, juhtub. Äriregistri väljavõtteid vaadates saab ruttu selgeks, et AS Totalisaator on mitmel aastal unustanud õigel ajal esitada ka oma aastaaruande.
* Firmal polnud vaba raha litsentsitasu maksmiseks – see väljaminek on suurusjärgus
800 000 krooni.
Nii Norfolki kui ka Totalisaatori juhatusse kuuluv Vahur Nurm on aktiivne ettevõtja – Äriregistri andmetel on ta seotud või olnud seotud peaaegu 20 juriidilise isikuga. Lisaks meeldib Nurmele hobustele panustamine – ühel eriti õnnelikul juhul on ta selle õnnemänguga võitnud ligi miljon krooni.
Sõbraga kahe peale ostetud pilet maksis 1400 krooni, räägib Nurm. Kuid need polnud Eesti hobused, kelle kappamine hiigelvõidu tõi – nii suuri ja suuremaidki summasid võib võiduajamistel võita Soomes või Rootsis. (Panuseid naaberriikides tehtavatele võidujooksudele võib arvutiajastul muide mugavalt teha Tallinna hipodroomil.) Eesti hobustele Nurm tehniliselt panustada ei saakski, sest ta kuulub juhatusse nii ASis Totalisaator kui Traaviliidus.
Hilju ti Traaviliidu peakohtuniku kohalt lahti lastud Indrek S. Einberg annab aga mõista, et raamatupidamisreeglitega hobuste traaviraja äärses majas kõik tingimata parimas korras pole. Näiteks olevat AS Totalisaator saanud ametivõimudelt märkuse, sest totalisaatorifirma poolt parfüümide ja kosmeetika hulgimüügiga tegelevale AS Trade2000-le, mille juhatusse Vahur Nurm samuti kuulub, laenatud 100 000 krooni olevat kasutatud... jah, hobustele panustamiseks.
Võita võib kas või 100 miljonit
Vahur Nurmel rikuvad sellised jutud (mille tõele vastavust Ekspress dokumentide puudusel kinnitada ei saa) ilmselgelt tuju. Et üks temaga seotud firma teisele laenas, ta ei eita, kuid hasartmänguks raha tema sõnul küll ei läinud. Kuhu läks, Nurm ei täpsusta. Palju parema meelega räägib ta Eesti hasartmänguseadusest, mis olevat totalisaatori küsimuses märkimisväärselt ebasõbralik. “Rootsis võib totalisaatoripileti osta igast Rimist, aga Eestis peaks iga sellise müügipunkti eest maksma 50 000 krooni ning tagama, et sinna ei saaks sisse alla 21aastased,” kurvastab Nurm. Kõigest mõne minutiga saab veenvalt tõestatud, et seni, kuni Eestis pole igal külamehel võimalik nurgapealses poes oma raha mõnusal pliks-plaks-meetodil maha mängida, elame väga tagurlikul maal.
Uue hasartmängulitsentsi plaanib AS Totalisaator hankida niipea, kui koguneb rahandusministri juhitav hasartmängukomisjon. Seega lähevad õnnemängud hipodroomil edasi õige pea. Vahur Nurm annab ka mõista, et maha pole maetud kava palju jõulisemalt Eesti pulbitsevale õnnemänguturule sisenemiseks – mujal maailmas saavat totalisatorid 90 protsenti oma käibest neilt isikutelt, kes mängivad oma raha mugavalt maha kodulähedastes panusetegemiskontorites, tülikat hipodroomireisi ette võtmata.
Aga kui palju totalisaatoriga siis võita võib?
“Kas või 100 miljonit,” kinnitab Vahur Nurm korraks särama lüües, tuues konkreetse näite: sel laupäeval oli jackpot Rootsis 110 miljonit. Paraku ei arvanud seda võidukombinatsiooni ära ainult üks isik – raha läks jagamisele 10 000 piletiomaniku vahel.
Totalisaator on hasartmäng nagu iga teinegi. Võidu määrab see, kui täpselt suutis piletiostja ära ennustada hobuse või hobused, kes jooksu võidavad. ASi Totalisaator juht Vahur Nurm möönab, et nii mõnelegi hobuvõiduajamiste fännile võib totalisaatoril mängimine olla haigus, mis pole parem kasiinosõltuvusest. Meelsamini räägib Nurm siiski totalisaatori positiivsematest külgedest: sellest, kuidas mängijad mängivad üksteisega ning mitte “maja” vastu ja kuidas firma suunab 80 protsenti tehtud panustest tagasi võidufondi, jättes endale vaid viiendiku. Sellest, kuidas viiendikust makstakse veerand hasartmängumaksuna riigile ning 15 protsenti kõigist tehtud panustest läheb hobuste heaks.
Kuhu kadus hasartmängulitsents?
AS Totalisaator kuulub praegu lõpetamisel oleva ASi Norfolk kaudu endisele välisministrile ja väliseesti miljonärile Jaan Manitskile, samuti on Norfolki omanikeringis laia tegevusvaldkonnaga Rootsi ärimees ja tuntud hobusesõber Mats Helmer Stefanus Gabrielsson.
Kuidas võis aga juhtuda, et selliste väljapaistvate džentelmenide ettevõte korraga litsentsist ilma jäi? Ringi liigub mitu spekulatsiooni.
* Ettevõtmine polevat rahaliselt kasulik – võiduajamised toovad keskmiselt kokku kõigest sadakond fänni.
* Aastate jooksul hipodroomi miljoneid kroone maksnud Manitski ja Gabrielsson võivad olla teinud otsuse magusa 15 hektari suuruse krundi müümise kasuks.
* Avalduse esitamine läks meelest – mis teha, juhtub. Äriregistri väljavõtteid vaadates saab ruttu selgeks, et AS Totalisaator on mitmel aastal unustanud õigel ajal esitada ka oma aastaaruande.
* Firmal polnud vaba raha litsentsitasu maksmiseks – see väljaminek on suurusjärgus
800 000 krooni.
Nii Norfolki kui ka Totalisaatori juhatusse kuuluv Vahur Nurm on aktiivne ettevõtja – Äriregistri andmetel on ta seotud või olnud seotud peaaegu 20 juriidilise isikuga. Lisaks meeldib Nurmele hobustele panustamine – ühel eriti õnnelikul juhul on ta selle õnnemänguga võitnud ligi miljon krooni.
Sõbraga kahe peale ostetud pilet maksis 1400 krooni, räägib Nurm. Kuid need polnud Eesti hobused, kelle kappamine hiigelvõidu tõi – nii suuri ja suuremaidki summasid võib võiduajamistel võita Soomes või Rootsis. (Panuseid naaberriikides tehtavatele võidujooksudele võib arvutiajastul muide mugavalt teha Tallinna hipodroomil.) Eesti hobustele Nurm tehniliselt panustada ei saakski, sest ta kuulub juhatusse nii ASis Totalisaator kui Traaviliidus.
Hilju ti Traaviliidu peakohtuniku kohalt lahti lastud Indrek S. Einberg annab aga mõista, et raamatupidamisreeglitega hobuste traaviraja äärses majas kõik tingimata parimas korras pole. Näiteks olevat AS Totalisaator saanud ametivõimudelt märkuse, sest totalisaatorifirma poolt parfüümide ja kosmeetika hulgimüügiga tegelevale AS Trade2000-le, mille juhatusse Vahur Nurm samuti kuulub, laenatud 100 000 krooni olevat kasutatud... jah, hobustele panustamiseks.
Võita võib kas või 100 miljonit
Vahur Nurmel rikuvad sellised jutud (mille tõele vastavust Ekspress dokumentide puudusel kinnitada ei saa) ilmselgelt tuju. Et üks temaga seotud firma teisele laenas, ta ei eita, kuid hasartmänguks raha tema sõnul küll ei läinud. Kuhu läks, Nurm ei täpsusta. Palju parema meelega räägib ta Eesti hasartmänguseadusest, mis olevat totalisaatori küsimuses märkimisväärselt ebasõbralik. “Rootsis võib totalisaatoripileti osta igast Rimist, aga Eestis peaks iga sellise müügipunkti eest maksma 50 000 krooni ning tagama, et sinna ei saaks sisse alla 21aastased,” kurvastab Nurm. Kõigest mõne minutiga saab veenvalt tõestatud, et seni, kuni Eestis pole igal külamehel võimalik nurgapealses poes oma raha mõnusal pliks-plaks-meetodil maha mängida, elame väga tagurlikul maal.
Uue hasartmängulitsentsi plaanib AS Totalisaator hankida niipea, kui koguneb rahandusministri juhitav hasartmängukomisjon. Seega lähevad õnnemängud hipodroomil edasi õige pea. Vahur Nurm annab ka mõista, et maha pole maetud kava palju jõulisemalt Eesti pulbitsevale õnnemänguturule sisenemiseks – mujal maailmas saavat totalisatorid 90 protsenti oma käibest neilt isikutelt, kes mängivad oma raha mugavalt maha kodulähedastes panusetegemiskontorites, tülikat hipodroomireisi ette võtmata.
Aga kui palju totalisaatoriga siis võita võib?
“Kas või 100 miljonit,” kinnitab Vahur Nurm korraks särama lüües, tuues konkreetse näite: sel laupäeval oli jackpot Rootsis 110 miljonit. Paraku ei arvanud seda võidukombinatsiooni ära ainult üks isik – raha läks jagamisele 10 000 piletiomaniku vahel.