Kadriorg ja Kreml: koera aasta saladus

"Härra kindral, meil on sissetungija!"

15. september 2005 märgib Eesti õhuväe annaalides sama ärevat päeva kui 9/11 Ühendriikide kaitsjate ajaloos. Nii nagu USAs, nii uskus ka Eesti kõrgem sõjaline juhtkond sel päeval mõne pineva hetke vältel, et alanud on sõda.

Neil kahel daatumil on siiski ka üks oluline erinevus: Eestis ei juhtunud sel sügispäeval õnneks midagi traagilist, pigem paistavad toonased sündmused nii mõnelegi asjaosalisele nüüd juba koomilises valguses. Kuid 15. septembri lämbes vananaistesuves Eesti õhusuveräänsuskeskuse kuvarite kohale kummardunud noored ohvitserid seda veel ei teadnud.

"Meie poole tuleb midagi väga imelikku, härra kindral. Tundmatu lennuk ületas Eesti idapiiri ja liigub Ämari suunas!"

Sõjamäng muutub tegelikkuseks

Õhusuveräänsuskeskus oli just lõpetanud Kaliningradi suunas lennanud Vene raadioluurelennuki A-50 ning seda saatnud seitsme hävitaja teekonna jälgimise ja andnud "naabrid" üle Leedu ametivendadele. See eskadrill läbis eelnevalt taotletud loa alusel Eesti lennuinforegiooni, kuid eestlaste pahameeleks tehti seda väljalülitatud transpondritega. Nii Ämari kui ka Ülemiste lennujuhtidele tähendasid need ootamatult "pimedalt" lendavad sõjamasinad vajadust olla ekstra tähelepanelik, et hoida tsiviillennukid venelaste marsruudist eemal. Selleks kamandas Tallinna "torn" kõik saabuvad reisilennud auringile Kesk-Eesti kohale ning kirevate kirjadega tšarterlennuk, mis Tallinna lennujaamas juba mootoreid soojendas, pani oma jõuallikad taas seisma. Lennuki pardal närviliselt lõunamaise puhkusereisi algust ootavate turistide seas andis see alust kuulujuttudeks egiptlaste lennuki kehvast tehnilisest seisukorrast, mis hiljem jõudsid isegi ajakirjanduse veergudele. Juba hommikul oli segastel põhjustel ära jäänud Estonian Airi lend Oslosse.

Kuid kõigist ettevaatusabinõudest hoolimata pidid Vilniusest Tallinna lennanud ning peatseks maandumiseks valmistuva Fokkeri reisijad üle elama ühe ootamatu "õhuaugu" ehk kiirmanöövri turvalisemale positsioonile.

Eesti õhuväe juhtkond oli teadlik, et Vene poolel on käimas aasta üks suurimaid sõjamänge. Nii NATO kui ka meie sõjaväelased olid kursis, et mängitakse Venemaa ja NATO vahelist tõsist relvakonflikti (a major war). Stsenaariumi kohaselt oli NATO õhulöök hävitanud Venemaa radariseadmed Kaliningradi oblastis ning raadioluurelennuk A-50 pidi hävitajate ja rindepommitajate kaitse all suunduma Kaliningradi kohale just selleks, et tegutseda edasiste lahingute lendava õhujuhtimiskeskusena. Kättemaksuõhulöök NATO-le, mille juhtimist A-50 pardalt pidi harjutatama, pidi tulema üle Balti riikide territooriumi ning mõistagi ka Balti riikide pihta. Eesti idapiiri taga olid juba õhus kümned kui mitte sajad hävitajad ning pommituslennukid, et söösta niitval lennul Baltimaade piirideni ja viimasel hetkel kõrvale keerata.

Läänemere kohal kulgeva eskadrilli edukalt Leedu õhuvaatlejatele üle andnud Ämari õhuvaatlejad ei saanud seekord endale lubada ainsatki tassikest pärastlõunakohvi. Juba mõnda aega oli nende tähelepanu köitnud ka üks teine lennukite rühm, mis joonistas laiu kaari Peipsi idakalda taga. Nüüd eraldus rühmast üks lennumasin ja ületas umbes kilomeetri kõrgusel Värska lähedal Eesti piiri.

Appi saabub Saksa löögirusikas

Võrdlemisi vaenuliku legendiga sõjamäng, väljalülitatud transpondritega lendav eskadrill, kummaliselt jultunud piiririkkuja. Mis toimub?

Nagu mere kohal lennanud masinatel, nii puudus ka Värska piiririkkujal transpondrisignaal ning lennuk ei vastanud kutsungitele. Ent sõiduki üsna väikest kiirust ning radaripilti arvestades järeldasid õhuvaatlejad, et tegemist on transpordilennukiga. Dessant?

"Teade õhurikkujast jõudis nagu ikka sel puhul reaalajas kohe ka Brüsselisse NATO õhuvalvekeskusse," räägib Eesti õhuväe ohvitser. "Meie siin Tallinnas ei teadnud veel, et Brüssel sai samal ajal teate ka õhurikkujast Leedus."

See oli Kaunase lähedal alla sadanud hävitaja SU-27, üks Eesti lennujuhte mere kohal häirinud sõjalennukitest.

Üks piiririkkuja võib olla juhus, kaks tükki korraga tähendab aga juba koordineeritud kallaletungi. 

NATO õhuturbekeskus andis esimest korda Balti riikide organisatsiooni kuulumise jooksul tõsise lahinguhäire, mis ei tähendanud mitte ainult Leedus toona paiknenud Saksa hävitajate õhkutõusmist, vaid ka reaktiivmootorite käivitamist Saksamaal, Poolas ja Türgis asuvates õhuväebaasides.

"Olime sõja lävel," tunnistab Eesti ohvitser. Põhjus, miks NATO hävitajad jõudsid Leedus alla kukkunud SU-27 vraki kohale tiirutama alles pool tundi pärast õnnetust, ei olnud pilootide õllelembus, nagu hiljem praalis Vene õhujõudude ülemjuhataja. Saksa lennukid sööstsid esmalt hoopis Eesti suunas.

Tartlased kuulsid üle viieteistkümne aasta taas kõmatusi, mida tekitab ülehelikiirusega üle linna sööstev sõjalennuk. Paljud nooremad inimesed ei osanud seda häält millegagi seostada, kuid häirekeskus registreeris siiski mitu ärevat kõnet "pommitajatest".

Eesti valitsuse pärastlõunane kabinetinõupidamine jäi sel päeval, 15. septembril ära. Peaminister Andrus Ansip, kaitseminister Jaak Jõerüüt ning kaitsejõudude juhtkond kogunesid hoopis ühe Tallinna valitsushoone keldris asuvasse situatsioonijuhtimisruumi. Milliseid samme neil ärevail tundidel seal astuti, on sõjasaladus. Ent vaid nädalapäevad hiljem leidis vapustatud kaitseminister Jõerüüt särgiskandaali kujul hea ettekäände tagasiastumiseks.

Karvane saladus

Selle päeva kõige uskumatumad sündmused seisid aga alles ees.

Kui Värska kohalt Eestisse lennanud Vene õhujõudude transpordilennuki An-12 meeskond märkas NATO hävitajate seltskonda, soostusid nad raadio lõpuks sisse lülitama. "We come in peace," me tuleme rahus, salvestus Eesti lennujuhtimiskeskuse magnetofonidele Vene komandöri puises inglise keeles lausutud tervitus. Seejärel mindi üle vene keelele.

"Ärge jamage oma hävitajatega. Palume luba maanduda Jamaari lennuväljal!"

Loomulikult ei tulnud kõne alla nahaalse piiririkkuja maandamine Eesti ainsas lennuväebaasis, kus töötab NATO õhujälgimiskeskus. Kiiruga otsustati külalisele pakkuda maandumisvõimalust Pärnu tsiviillennuväljale. See linnast suhteliselt eemal asuv kõrvaline, kuid hea varustusega lennuväli on diskreetseteks vastuvõttudeks igati sobiv koht ning just seetõttu maandus ka palju kõmu tekitanud CIA "vangilennuk" just Pärnus, mitte Tallinnas.

Kuna lennuki käitumine pärast raadio sisselülitamist näis rahumeelne, hoidusid Eesti võimud ka omapoolsetest provokatsioonidest. Pärnu lennuväljale rivistusid saabujaid vastu võtma vaid kohaliku kaitsepolitsei ja Pärnu üksiku jalaväepataljoni juhtivad ohvitserid.

Suurema pinge, kuid kaugeltki mitte hämmelduse võttis maha aga president Arnold Rüütli telefonikõne situatsiooniruumis muremõtteid mõlgutanud kaitseväe juhatajale Tarmo Kõutsile. Presidenti oli kriisi alguses olukorrast üldsõnaliselt informeeritud ning nüüd vastas ta riigi tegevjuhtkonnale samaga.

"See lennuk saabub minu ja Vene Föderatsiooni presidendi Vladimir Putini kevadise kokkuleppe alusel," sõnas Rüütel napilt. "On kahetsusväärne, et tekkinud on hulgakaupa segadust. Lennuk lahkub kiiresti kohe pärast saadetise mahalaadimist."

Pärnu lennujaama peahoone ette keeras samal ajal väike autokolonn, mis koosnes vaid kolmest sõidukist: tavaliselt presidendi korteeži eskortiva julgestuspolitsei sinine Volkswageni džiip, vilkurid katusel, seejärel kõige ilmetuma moega must Ford Transiti kaubabuss ning kõige lõpuks väike valge Opel.

"Tere päevast! Tegutsen Vabariigi Presidendi ülesandel!" raporteeris Opelist väljunud kirjandusprofessor ja presidendi usaldusisik Rein Veidemann Pärnu pataljoni ülemale Margus Rebasele. Kuid professori järgmised sõnad olid tõeliselt saladuslikud: "Saame siis näha, milline on see tsaari väike karvane lemmik!"

Kelle koer?

Peaaegu sõjani viinud vahejuhtum ongi siiani maha vaikitud selle ootamatu ja mõneti isegi piinliku finaali tõttu: üle-NATO-lise häire põhjus oli Eesti ja Vene presidentide härrasmehelik kokkulepe soetada oma sama tõugu koertele pisiperet! Tõenäoliselt oli see ainus kokkulepe, mis Rüütli ja Putini kevadise kohtumise järel ka vett pidas.

Nii Rüütli kui ka Putini koerad on üheealised labradori retriiverid. Mõningatel andmetel on koerad omavahel sugulased, kuid mitte nii lähedalt, et see võiks segada tervete kutsikate saamist.

Putinil on emaskoer. Ehkki enamasti toimetatakse isaskoer mesinädalaid veetma emaskoera juurde, otsustasid riigijuhid seekord vastupidi. Selgus, et Eestil lihtsalt pole tehnilisi võimalusi Rüütli koera väärikaks ja samal ajal diskreetseks sõidutamiseks Moskvasse.

Samas leiti Presidendi Kantseleis, et säärase teene osutamine Venemaa riigijuhile pakub häid võimalusi soojema isikliku kontakti loomiseks, mistõttu ei tohi Putini palvet mingil juhul tagasi lükata. Kantselei lahendas asja kuningliku lihtsusega: Putinile läkitati isiklik kiri soovitusega saata koer lennukiga Eestisse. Et vältida avalikkuse tähelepanu ja väsitavat seletamist tervisekaitseinspektsiooniga Putini lemmiku karantiini asjus, pakuti sihtkohaks suletud sõjaväelennuväli Ämaril.

Ülejäänud riiklike instantside teavitamine unustati sama elegantsel moel ära, võibolla samuti hirmust lekke eest ajakirjandusse, mis võiks kompromiteerida Vene presidenti välispoliitiliselt ja Eesti presidenti sisepoliitiliselt.

Tähtis õukonnaliige

Putini labrador Konni (Connie), kes on väidetavalt saanud nime praeguse USA riigisekretäri Condoleezza Rice’i järgi, on Venemaa presidendi õukonnas tähtis persoon. Vaevalt möödub ühtki pressikonverentsi, kus mõni meela näoga Vene ajakirjanik ei päriks Putinilt Konni käekäigu kohta.

Tänavu kevadel ilmus Moskvas lasteraamatuke "Konni lood", mis valgustab president Putini igapäevaelu koera silmade läbi. Raamatu trükkis lastekirjastus, mis Nõukogude ajal tegeles peamiselt Volodja Leninist kõnelevate teoste ilmutamisega.

Konni silmade läbi avaneb raamatus orjalik ja lömitav vaade töökale ning rangele peremehele, keda on parem mitte välja vihastada. Putinit pole tekstis küll kordagi nimepidi mainitud, kuid ta ilmub raamatu lõpuleheküljel avaldatud pildil koos koeraga. Paljude kiriitikute arvates on see teos allegooriline õpetus Vene ühiskonnale, kuidas tuleb presidendisse suhtuda

Konni kutsikad kujutavad endast venelaste silmis kõrgemat autasu kui mis tahes ametlik orden või preemia. Ühtlasi on nende jagamine ka suur šõu. Eelmise pesakonna kutsikatest sai ühe endale pensionär Rostovist ning teise viieaastane tüdruk Smolenskist – ning mõlema looma üleandmisest tegid telekanalid ammendava reportaaži. Kuid sama tõugu loom on ka näiteks Putini taskupartei Ühtne Venemaa endisel peasekretäril Valeri Bogomolovil.

Putini eeskujul nakatus labradorivaimustusse kiiresti sadu Moskva mõjukaid ärimehi ja poliitikuid. Putini naise Ljudmila puudlile Tosjale kaks korda kuus 150eurost lõvisoengut tegev koertejuuksur Aurika on kollasele ajalehele Moskovski Komsomolets kirjeldanud: "Labradorid läksid moodi 2000. aasta paiku, nad muutusid siis "tõeliste meeste koerteks", kelle omamine on poliitiliselt tähtis akt." Koertejuuksur jätkab: "Naljakas, aga vahel ma isegi ei tea, kelle koera ma kammin ja puhastan. Saan lihtsalt telefonikõne ning kellegi hääl ütleb, et auto peatub kohe mu maja ees ning juht toob mu järjekordse koera juurde kohale. Sellistel puhkudel püüan ma mitte esitada tarbetuid küsimusi."

Kohtumisel Putiniga püüdis Valgevene diktaator Aleksandr Lukašenko silmanähtavalt võita Konni poolehoidu, pälvides sellega mürgiseid repliike nii Lääne kui isegi Vene ajakirjanduselt.

Buss Rõõmu teel

Nüüd põrnitses see maailmapoliitika tähtis tegelane Pärnu lennuvälja läbi luksusliku reisipuuri varbade ning urises tõredalt.

"Ma loodan, et me saavutame veel üheskoos leppimise," sõnas Veidemann laialt naeratades, kui lennureisist pahurat koera kaubikusse laaditi. Professor viskas oma kuue uljalt kaubiku kõrvalistmele ning istus koos võluva venelannast koerasaatjaga kaubaruumi monteeritud istmele, et kõrgest soost looma kosjasõidul silm isiklikult peal hoida.

Kaubiku uks lohises kinni ning vilkurite saatel algas reis ühe Tartu-lähedase talu poole, kus presidentide koertepaarile oli korraldatud mõnus olemine nädalaks.

Kuidas mesinädal kulges ning millised olid tulemused (koerte tiinus kestab kaheksa-üheksa nädalat), on kahjuks teadmata. Siiski leidub juhtunu kohta ka üks Putini-poolne kaudne kinnitus.

Hiljutisel kohtumisel Komsomolskaja Pravda ajakirjanikega tuli mõistagi jutuks ka Konni. "Ta on väga tõsine noor daam," muheles Putin. "Aga tal läheb üsna hästi. Tal on nüüd sõber."

_____________________________

Kõik ülaltoodud artiklis avaldatud kirjeldused, tegevused ja faktid on väljamõeldised. Tegemist on jõulujutuga. Võib-olla ajendas autorit seda juttu kirjutama alateadlik väsimus Venemaa poolt Eesti suunas lähtuvatest lõpututest ähvardustest, solvangutest ja sõjalennukitest. Võib-olla oleks tore, kui Eesti ja Vene suhetes juhtuks lõpuks ka midagi armsalt napakat.