Eriti praeguses arhitektuurikliimas ei ole arhitekti osa linnapildi kujundamisel kõige suurem. Rääkides ajaloolisest miljööst, kui Tiit Trummal on maja isa, kas Kultuuriväärtuste Ameti juhataja Agne Trummal, juhuse tõttu nimekaim, on selle ema? Ent ka see vahekord ei ole nii selge. Kunagi kirjutati slobodaa kõrguspiiranguks kaks korrust, viimased normid on venitatud kolme korruseni. Kunagi nähti ette näotu poe asemele kaks väikest maja, ent arendaja sai terve hoone koos sellega kaasneva ehitusõigusega. Kui linnavalitsus puhub kõrgarendusele tuult tiibadesse Vilba majast laulupeokaare all Vilmsi tänavani, siis miks peaks Poska arendaja vähemaga leppima?

Tiit Trummali maja ei eira oma keskkonda nii juhmilt kui endine pood. See on sulatatud tänavamaastikku läbi autori isikupärase kompositsioonikeele. Musta laudisega J. Poska tänava poolne väljaaste on kui alla lastud pea, mis tegeliku kasvu vähemaks petab. Kuigi Kadriorus ei leia peitsi ega puitvõresid mujalt kui samas büroos projekteeritud majalt A. Weizenbergi tänava nurgal, pääseb puidu pind peitsi alt mõjule nagu ümbritsevas arhitektuuriski. Fassaadi elementide tihedus kõlab kokku vanemate hoonete kujundusrütmiga. Erinevalt J. Poska tihedalt hoonestatud tänavast pöördub Rohelise aasa fassaad parki oma kolme korruse lintakende ja rõdude avaruses. Musta puidu sein ei ole siin punguv konsool vaid pind geomeetriliselt selges betoonraamistuses.

Slobodaa keskkonda ei sobi tänavast tänavani ulatav maht nagu endisel poelgi. Ent siin on arhitekt hoone liigendamisest parima välja pigistanud, niihästi materjalikäsitluse kui ka seinanõksutamisega. Võib ka küsida, miks varjuline põhjafassaad ülejäänutest ühtlasem ja tagasihoidlikum peaks olema, sest samas on see teiste majade lõunavaade. Ent nagu iseloomulik kõikidele äsjakerkinud uusehitistele, näeb see välja alasti teiste majade seas, mida varjavad aiad, puud ja põõsad.

Uue moodsa maja elanikud kümblevad rohkes päikeses ja rohelistes vaadetes. Klaasipinnad ulatavad laest maani ja piiravad trepikäike, mis loob kerge ja õhulise interjööri. Materjal on valitud püsima: betoon ja ehitusmänd. See maja on tulnud et rahulolevalt jääda. 

Kas Tiit Trummali maja on must kast, millesse roheline ja kultuurne Kadriorg on löödud? Pigem mitte, vaid laps üldise arenduse häguses pesuvees, kus seda igaüks ära ei tunne. Paljud Tallinnlased peavad Kadrioru slobodaad sama pühaks ja kauniks paigaks kui Toompead vanalinnas. Neist paljudele, keda tunnen, teeb see maja haiget. Selle eest ei taha ma anda kõrgemat hinnet kui 6.

See number hakkab kasvama koos uute hekkide ja puudega. Tuleviku ajaloosõbrad ei näe siis ehk Tiit Trummali mustas tahukas enam hoolimatu arenduse kehastust, vaid mälestusmärki arenduse ohvritele Kadrioru arhitektuuris. Selleks ajaks on unustatud unistus ajalooliselt tervikliku miljööga viilkatustega väikeste majade slobodaast, ning hakatakse nägema kahekõnet silmitsi seisvate prominentsete fassaadide, Tiit Trummali ja kastellaani maja vahel, mis esindavad erinevaid edukaid mõtteviise arhitektuuri sobitamisest pargikeskonda. Tingimusel, et Tiit Trummali maja kastellaani maja asemel oma peegelpilti ei näe.