06.02.2009, 00:00
Kadunud aegade aardeid otsimas
Egiptuse ja teiste muistsete kõrgkultuuride esemeid on Eestis kogutud juba kakssada aastat.
Reedel avab Kadriorus Mikkeli Muuseumis uksed näitus, kus välja
pandud vanimatel esemetel on iga rohkem kui 5000 aastat. “Kadunud aegade
aarded” on retk aega, mil Egiptuses valitsesid vaaraod ja
Mesopotaamias lõi õitsele sumerite kultuur. Ning aega, mida meile
meenutavad eelkõige kreeklaste kaunilt maalitud vaasid. Eksponaatide
seas on nii hieroglüüfidega raidkivi kui ka puutahvel Egiptusest.
4000 aastat vanad kiilkirjatekstidega Sumeri savitahvlid. Ning Kreeka vaas
gigandiga võitleva Athenaga. Kust on need esemed pärit? Kuidas
sattusid nad siia Eestisse?
Baltisakslaste hobi
Niisamuti nagu mujal Euroopas, tärkas Eestiski huvi vanade
kõrgkultuuride vastu juba 18. sajandil. Kohalikke baltisakslasi
vaimustas eriti just Egiptus ning selle huvi keskuseks kujunes 19. sajandi
algul oodatult Tartu ülikool. Eestvedaja oli noor energiline
baltisakslane, Vaste-Kuustest pärit Otto Friedrich von Richter
(1792–1816). Tema oli arvatavasti ka esimene eestimaalane, kelle jalg
selle tõotatud maa pinnale astus.
Egiptusse saabus Richter
ühes oma reisiseltsilise Sven Fredrik Lidmaniga aprilli keskel 1815.
“Teekond viis neid mööda Karnaki, Luxori, Kom Ombo ja Assuani
muististest,” kirjutab egüptoloog Sergei Stadnikov oma
Richteri-uurimuses. Richteri reisid, aga ka tema tulevikuplaanid said
augustis 1816 traagilise lõpu. Äsja 24aastaseks saanud Richter suri
13. augustil Smürnas düsenteeriasse.
“Ta oli
läbi rännanud Egiptuse, osa Nuubiast, Palestiina, Süüria ja
Anatoolia ning kavatses minna Pärsiasse, kus talle Vene saatkonna juures
keiser Aleksandri käsu kohaselt oli eraldatud auväärne
ametikoht,” kirjutati Saksamaal ilmunud nekroloogis.
Neil
reisidel kogutud muistised jõudsid Rootsi kaudu Eestisse Richteri isa
kätte, kes need 1819. aastal Tartu Ülikooli Kunstimuuseumile kinkis.
19. sajandi lõpul kuulus muuseumi egiptuse kollektsiooni 124 eset, kogu
põhiosa moodustas Richteri pärand. “Oma mahult ja
teaduslikult kaalult oli muuseumi egüptoloogiline kollektsioon
võrreldav Venemaa suuremate kogudega,” iseloomustab seda
Stadnikov. Seal oli nii uhkeid kiviskulptuure kui ka terve, kaunilt maalitud
sarkofaag.
Lisaks kuulus muuseumile 228 antiikkeraamika eset, 5000
münti-medalit, 23 pronks- ja marmorskulptuuri. Kuid 1915. aastal viidi see
väärtuslik kollektsioon Venemaale sõjavarju. Kogu asub Eesti
riigi korduvatele tagastamispalvetele vaatamata praeguseni Voroneži Oblasti
Kunstimuuseumis, kuigi pidi juba Tartu rahulepingu (1920) järgi kodumaale
naasma.
Praegu on Tartu Ülikooli Kunstimuuseumi
antiikoriginaalide kogu seetõttu vaid mineviku hale vari. Lisaks
Egiptuse kogu riismetele on seal arvestatavatest esemetest veel mõned
Kreeka vaasid ja üksikud Mesopotaamia muistised. Nende päritolu on
väga huvitav, need annetas Tartu ülikoolile kindral Johan Laidoner.
1925. aastal käis kindral Rahvasteliidu esindajana Mosulis Iraagi ja
Türgi piiritülisid lahendamas. Sellel reisil ostis ta kaks
kiilkirjatahvlit ja teisi pisiesemeid.
Apteekri
nõrkused
Euroopat tabanud egüptomaania ei
jätnud puutumata ka Tallinna. Just Tallinna arstile ja raeapteekrile,
baltisakslasele Johann Burchardile (1776-1838) peame tänulikud olema,
et Eesti Ajaloomuuseumis on praegu ainuke arvestatav riiklik klassikaliste
muististe kollektsioon.
Burchard oli kollektsionäär selle
sõna parimas tähenduses. Juba 1802. aastal asutas apteeker
Tallinnas hiljem ka linnarahvale avatud muinsuste kabineti Mon Faible (minu
nõrkus). Kui 1864. aastal alustas Kanuti Gildi ruumes Pikal tänaval
tegevust Eestimaa Provintsiaalmuuseum, kinkis
id Bur
chardi pärijad 1870. aastal tema kogu just sinna.
Raeapteekri
mitmekülgsesse muististe kollektsiooni kuulus esemeid nii Egiptusest kui
ka Kreekast ja Roomast.
Tähelepanu väärt on eriti
Egiptuse muististe päritolu. Mitmed neist annetas Burchardile
kaptenleitnant Ivan Butenev, kes 1833. aastal Egiptuses olles sai need sealselt
Rootsi peakonsulilt Anastasilt. Mehelt, kes oli toona kuulus antiikesemetega
kaubitseja. Burchard ei piirdunud lihtsalt kogumisega, ta üritas oma
kogu esemete kohta ka rohkem teada saada.
Näiteks Egiptuse
muististe osas küsis ta nõu Vene teaduste akadeemialt ja Helsingi
ülikoolilt.
Vaatamata sõdadele ja muudele
ajaloovapustustele on Burchardi kogu õnneks suuresti
säilinud.
Paljud baltisakslastele kuulunud
antiikesemed paraku ei jõudnud meie muuseumidesse ega
jäänud isegi Eestisse. Neid müüdi 1920.–1930.
aastatel Euroopasse, neid võeti 1939. aastal siit kaasa, neid
hävis sõjatules ja sõjajärgsetel aastatel. Et keegi
eestlasest kollektsionäär endale mõne antiikeseme soetas, oli
erand.
Klassikalisest antiigist ei vaadanud mööda ka Eesti
kuulsamaid kunstikogujaid Johannes Mikkel (1907–2006), kuigi –
see oli erand temagi puhul. Paradoksaalselt on Mikkeli kollektsiooni üks
väärtuslikumaid töid just Faijumi portree 1.–4.
sajandi Egiptusest. Selle pildi ostis Mikkel siinse kunstikoguja Eduard
Bramani käest, kes omakorda oli portree hankinud enne Teist
maailmasõda Riiast. Legendi järgi pärineb maal krahv
Rumjantsevi kogust Peterburis.
Minu pisik
Eestit viimase saja aasta vältel korduvalt laastanud sõjad ja
okupatsioonid lõhkusid kõigepealt me kogud ja hiljem ka sidemed
nii maailma vanade kultuuride endi kui ka nende uurimiskeskustega. Kui
Nõukogude ajal oli peaaegu välistatud võimalus sõita
tutvuma Lääne-Euroopa suuremate muuseumidega, suhelda vabalt sealsete
uurijatega, õppida vanu kultuure mõnes Lääne
ülikoolis, siis ei tasu imestada, miks me huvi vanade kultuuride vastu on
kaunis tagasihoidlik. Nii tagasihoidlik, et meil Eestis on näiteks vaid
üks egüptoloog. Rääkimata kogujatest.
Maailmas
on klassikaliste muististe kogumine nii muuseumidesse kui ka erakogudesse
igapäevane tegevus, Eestis aga midagi eksootilist ja kauget. Arvan, et
meilgi on ülim aeg sellega taasalustada. Kui kogu maailm peab seda
oluliseks, siis on see meilegi oluline. Seda tõika eirates
jäämegi perifeeriaks, kelle vastu ei tunta huvi ja keda ei
võeta tõsiselt.
Neil põhjusil tekkiski mul
mõne aasta eest mõte teha väike näitus muistsetest
kultuuridest – et süstida huvipisik eriti noortesse. Minul on see
pisik veres olnud aastakümneid, kogumiseni jõudsin aastaid tagasi.
Oma teada juhuslikult, aga võib-olla oli siin ka Osirise käsi
mängus.
Siinne kogumise-maailm jäi väikeseks ja
muutus igavaks ning vana huvi näitas kätte uue teeotsa.
Niisiis, ühel päeval “komistasin” pensionile
jäänud Saksa muuseumidirektori otsa. Internetis muidugi. Ta oli
hakanud müüma oma isa pärandit – Egiptuse, Vana-Ida ja
Rooma antiikesemeid. Isa oli arhitekt ja arheoloog, kes oli muuhulgas osa
võtnud Nemrud Dagi väljakaevamistest Türgis kuulsa Ameerika
arheoloogi Theresa Goelli juhtimisel. Nüüd oleme muuseumidirektoriga
head tuttavad. Mina olen saanud ajakildude võrra rikkamaks, temal on
tekkinud huvi Eesti vastu.
Miks oli mul vaja üldse neid
esemeid koguda? Raske öelda, aga vähemasti minul ait
avad nad luua sideme kadunud aegadega. Kuid tähtsaim on siiski see, et
tundmata vanu kultuure jääb omaendagi kultuuri mõistmine
lünklikuks.