Kadunud bullterjeri juhtum
"Ma olen kogu selle asjaajamise juures teinud ühe vea. Vea, mida ma kahetsen. See oli see, et ma ei võtnud oma koera jõuga tagasi. Olen lootnud ja uskunud, et seadus on minu poolt, aga nüüd usun seda aina vähem." Need sõnad ütleb Katrin Auser oma jutu alustuseks. Ta on noor heledapäine naine, kelle aias ja majas jookseb ringi kümmekond koera. Koerte kasvatamine, koolitamine ja näitustel käimine on Katrini hobi olnud juba aastaid.
Nende kõikide neljajalgsete seast torkavad eriti silma kurja mainega bullterjerid. Katrin kummutab selle eksiarvamuse. "Nad on väga inimsõbralikud - nad isegi ei haugu kunagi kellegi peale. Tuleb keegi aia taha, on nad kohe selle najal püsti, sabajupid vehkimas. Ma pole kunagi oma koertele õpetanud, et inimene võib olla kuri."
Võibolla see ongi Katrinile karmilt kätte maksnud. Sest kaks aastat tagasi kadus tema eramu hoovist haruldane tiigritriibuline kääbusbullterjer Harri, kelle Katrin oli ostnud Rootsist 2000 euro (31 200 krooni) eest.
"Ma lasin koerad - nagu alati - väga vara hommikul aeda jalutama," meenutab Katrin kahe aasta tagust septembrikuist pühapäeva. "Kui ma viisteist minutit hiljem välja tulin, oli värav lahti ja üks koer kadunud." Katrin jooksis kohe koera otsima. Üks lähedalasuvas haiglas töötav naine tuli tema juurde ja küsis, kas tal on ikka kõik koerad alles. "Ta ütles, et on mu majast mööda jalutades vahel mu bullterjereid vaadanud ning näinud just nüüd Järve bussipeatuses üht meest, kellel oli täpselt samasugune koer süles."
Katrin korraldas tõelise meediakampaania - koera pildiga kuulutused ilmusid suuremates ajalehtedes, internetikülgedel, majaseintel ja kuulutustulpadel, vastavat teadet hõigati kümneid kordi päevas maha ka raadiost. Lõpuks, umbes kuu aja pärast helises Katrini telefon. Toru teises otsas oli vene keelt kõnelev mees, kes tutvustas ennast lemmikloomadetektiivina. "Ta ütles, et on Männikul ühe eramaja hoovis näinud sellist koera ning et ta jälgib seda edasi ja võtab minuga ise hiljem ühendust."
Katrin jäi uut kõnet ootama, vahepeal aga kammis ise Männiku tänavaid läbi - käis seal koertega jalutamas, küsitles postiljone, palus isegi kohalikud asotsiaalid appi. Mees helistas uuesti alles kolme kuu pärast. Ta seletas, et on looma jälginud ja kuigi koer sööb ilusti, ei kasva ta miskipärast üldse suuremaks - et kas tal oli ikka tervisega kõik korras? "Siis ma hakkasingi kahtlustama, et helistab varas ise, kes koera hoopis bullterjerikutsika pähe ära varastas ja nüüd on muretsema hakanud." Katrin helistas politseisse. Seal tehti kindlaks, et kõne oli võetud telefoniautomaadist.
Salapärane Sergei Kulešov
Bullterjeriomanikke pole Eestis väga palju - pärast Katrini kuudepikkuseid otsinguid teadsid tuttavad koerakasvatajad kõik seda kurba lugu. Katrin hakkas paljudelt tuttavatelt saama signaale kahtlase mehe kohta, kes näitustel tikkus bullterjeriomanikele ligi ja neid igasugu küsimustega pommitas. Kui Katrin palus meest kirjeldada, olid tundemärgid alati samad: turske, päevitunud jumega, paksu kuldketi, paljude sõrmustega ning ilma juusteta.
Lõpuks võitis üks Katrini tuttav koeraomanikust proua mehe usalduse - mees rääkis, et tal on ka endal bullterjer, kelle ta võtnud ära Kopli asotsiaalidelt. Proua palus mehe koeraga endale külla, kutsus salaja aga ka Katrini kohale. "Juba kaugelt sain ma aru, et see on minu koer," meenutab Katrin seda käiku. "Ma tunneksin oma koera ka sadade seast ära!"
Katriniga kaasas olnud tuttavad soovitasid koera niisama mehe käest ära võtta, naine aga keelas neid. "Ma ei tahtnud seal mingit rüselust ja kaklust. Mõtlesin ikka seadusega asja ajada - mul on ju kõik koera dokumendid ja tõendid!"
Salapärase mehe nimi on Sergei Kulešov. Riigi Teatajas avaldati tema nimi veebruarikuus endiste KGB ohvitseride ja luurajate nimekirjas. Millega Kulešov praegu elatist teenib, ei ole teada - Riigi Teatajas on kirjas, et mees on töötu. Tema elupaik on kõrge plangu taga väikeses eramajas Koplis.
Omavahelises vestluses on Kulešov Katrinile mitu korda tunnistanud, et jah, see oli sinu koer, kuid nüüd on minu - ning lubanud, et naine ei saa looma kunagi tagasi. Katrin hakkab juba uskuma, et Kulešovi lubadus võib tõeks minna.
Keeruline tuvastada
Sest siiani ei ole suudetud tuvastada, mis number on kantud koera kõrva sisse tätoveeringule. Vaidlusaluse bullterjeri kõrva on uurinud üks Kopli loomaarst, tema välja loetud numbritest kaks ei klapi Katrini koera omadega. Kuid tumedakarvalise kikkis kõrva seest on ammu tehtud tätoveeringut üsna raske lugeda. Eestis on koera identiteedi tuvastamine kohtus esmakordne protsess, mujal riikides uurib sarnase juhtumi puhul tätoveeringut loomaarstide paneel, kuhu kuulub vähemalt kolm spetsialisti. Kuigi Katrin tegi kohtule taotluse Eestiski säärase paneeli kokku kutsumiseks, lükkas prokurör selle tagasi.
Looma lõua all olnud kolmesentimeetrise armi arst siiski leidis, kuid üksi see ei tõesta veel midagi. Vähemalt mitte kohtus.
Kohtus ei tõesta koera kuuluvust ka tõsiasi, et koer kannab just Rootsis tehtud tätoveeringut, kust Katrin koera soetas. Nimelt kehtib Rootsis teine süsteem kui Eestis: sealses tätoveeringus on kaks ühikut rohkem, samuti on kasutusel tähed, mida Eesti süsteemis ei kasutata.
Katrin on Rootsist tellinud isegi koera ema DNA testi, praegu seisab see Tallinnas kohtuekspertiisilaboris. Kuid võrrelda pole seda millegagi, sest Kulešov pole "oma" koera DNA-proovi andnud ja Katrin kahtleb, kas ta seda kunagi teebki.
Kohus teeb varsti koera kuuluvuse kohta otsuse. "Prokuröri jutust sain ma aru, et mul on vähe lootust oma koera tagasi saada," ütleb Katrin. "Sellega pidi olema umbes nagu varastatud autoga, mille kerenumbrit on muudetud - "heauskselt" omanikult ei võta seda keegi ära. Kulešov on nii palju valetanud, erinevaid versioone esitanud, kuidas ta selle koera sai - aga tema sõna loeb. Ja minu sõna, kõik minu dokumendid - need nagu ei loegi!"
Sergei Kulešov: “Selle koera ostsin ma kodutute käest”
Koplis asuv Neeme põik on kohati rohtu kasvanud lühike umbtänav, mille servas on üksikud väikemajad. Süngevõitu, ent rahulik koht. Maja kus peaks elama Sergei Kulešov, on tänava lõpus. Korralik maja, korralik kõrge plank ja värav vasktahvliga, mis hoiatab kurja koera eest. Ja lamabki aias koer - aga mitte bullterjer, vaid beež laika.
Kui vajutada värava kõrval paiknevale kellanupule, väljuvad majast kaks üsna enesekindla ilmega noosandi. Üks heleda, teine tumeda peaga. Ühel on tätoveering säärel, teisel õlavarrel.
"Keda soovite?"
Sergei Kulešovi.
"Millist täpselt? Kui vana, mis isanimi?"
Ma ei oska öelda, aga tal peaks olema väike bullterjer.
"Teda pole praegu."
Millal tuleb?
"Ei tea, ta on väga hõivatud inimene. Aga kes te olete?"
Ajakirjanik Eesti Ekspressist. Mind huvitab selle koera saatus. Lähiajal peaks toimuma kohtuasi, nagu ma tean.
Teema sütitab. Noorukid räägivad, et tegemist on täieliku jamaga. Koer tahetakse jõuga ära võtta. Et tegelikult toodi koer Venemaalt ja kuigi tal pole pabereid, ei ole tal siiski miskit pistmist tolle kadunud koeraga.
Ühtäkki jutt lõpeb.
Millal siis Sergei Kulešoviga rääkida saab?
"Proovige õhtul kell kuus-seitse."
***
Õhtul kokkulepitud ajal sama värava taga kella andes tormab kõigepealt värava juurde miniatuurne, ent väga särtsakas bullterjer ning asub õrna vigina saatel jõuliselt väravat nügima. Laika lõugab taamal.
Enne, kui Sergei Kulešov meid sisse laseb, viib ta Bonni ehk Bonifaciuse (nii on bullterjeri nimi) tuppa. Laika Muri pannakse ketti.
Alustades oma juttu küsimusega - kas meid huvitab tõde? - räägib majaperemees kirglikult ligemale poolteist tundi järjest ja harva end vahele segada lastes kummalistest vahejuhtumistest, mis tal Bonifaciusega seoses viimasel ajal on tulnud üle elada. (Koera nimi on pandud vana Vene multikakangelasest lõvi järgi).
Algas see lugu sellest, et ühel 2002. aasta sügispäeval, kui härra Kulešov oli parasjagu Liiva kalmistul oma ämma kalmul, vedasid mingid kodutud läbi surnuaia köie otsas puretud ja väga kehva toitumusega koera, kes väljanägemiselt meenutas bullterjerit. “See koer oli ikka väga kehvake.”
Härra Kulešovil hakkas koerast kahju. Ta maksis pärast mõningast kauplemist kodututele teatud summa (kui palju täpselt, ei soovi ta avaldada) ja sai koera endale.
Käis loomaarstide vahet. Ehkki paljud koerapidajad, keda ta tundis, arvasid, et see loom ellu ei jää, läks siiski hästi. Bonni jäi elama. “Kaks aastat kasvas siin minu juures. Temast sai mu truu sõber, perekonna liige. Ta kuulab ainult mind ja vanemat poega kah pisut. Magab mu rinnal. Mõistate, ta on tõeline sõber,” räägib Kulešov.
Tänavu üsna hiljuti sattus ta koos Bonniga Tallinna koertenäitusele ning nägi seal sarnaseid väikest kasvu bullterjereid. Seni oli Kulešov arvanud, et koer on tal väike noorena põetud haiguste pärast. Selgus, et on hoopis selline haruldane tõug. Ja isaseid nagu tema Bonni on eriti vähe. “Sellest, et kellelgi on samasugune koer kunagi kaduma läinud, polnud mul aimugi.”
Läks aga nii, et mõne aja pärast sai ta kokku Katrin Auseriga, kes andis mõista, et Bonni on vist see koer, kes temal kaks aastat tagasi kaduma läks.
Kõik see, mis edasi juhtuma hakkas, kõlab vähemalt Kulešovi juttu kuulates kui tõsine krimidraama. Teda veeti politseisse, mingid purjus jõmmid käisid koduväravas teda ähvardamas, et ta koera ära annaks. Tema majas korraldati läbiotsimisi. Temaga võtsid ühendust erinevad Tallinna politseiasutused. "Te ei kujuta ette, millise surve all ma olen pidanud elama!"
“Ma olen seadusekuulekas inimene (seda fraasi kordab Kulešov pidevalt), ma saan inimlikult Katrin Auserist aru, aga keegi ei ole mulle esitanud ühtki konkreetset tõendit selle kohta, et see just ongi see koer, mis kaduma läks,” ütleb mees ärritatult häält tõstes.
Lõpuks jõuti selleni, et koer viidi loomaarsti juurde tuvastamisele. Ja mis selgus: koera kõrvale tätoveeritud numbrikombinatsioon ei ühtinud sellega, mis pidanuks olema Auseri kadunud koeral. “Arst ütleski nii - tundemärgid ei ole vastavuses.”
Kulešov, nüüd kogu nende jamade pöörises, on muidugi mõistnud, et koer on väga haruldane ja kallis. "Olen kuulnud, et ühe sellise täisjõus ja terve kääbusbullterjeri hind on 10 000 eurot."
Ta usub, et Katrin Auser ründab teda, sest koera kadumine on talle tõsine materiaalne katastroof.
“Minu jaoks pole tal hinda. Esiteks pole tal tõutunnistust. Ma ei käi temaga näitustel esinemas, ei käi temaga paaritamas, raha teenimas. Ta on mu sõber,” räägib Kulešov.
Ta ütleb koguni, et kui tõesti leiduvad ümberlükkamatud tõendi selle kohta, et koer on see sama, kes Katrin Auseril paar aastat kaduma läks, siis on ta nõus, et teda kasutataks näitustel või paaritamisel. Päris ära anda täiskasvanud ja perekonnaga harjunud koera enam ei saaks. See oleks kallile loomale vaat et eluohtlik. "Aga, ma toonitan veelkord, neid tõendeid pole. On vaid arsti tunnistus sellest, et minu Bonni kõrvale tätoveeritud numbrikombinatsioon ei ole see, mis on Katrin Auseri käsutuses. Kõik."
Jutu lõpetuseks poseerib Kulešov koos Bonifaciusega. Tõsiselt äkiline isend. Sutsu koleeriline. Peremehe sõnul armastab koer üle kõige toorest loomaliha.
Meenub, et poisid ütlesid hommikul, et koer toodi Venemaalt. Kulešov jälle väidab, et ostis jotadelt. Kuidas sellega siis on?
“Ah poisid ütlesid teile nii sellepärast, et ei teadnud, kes te olete. Nad ei soovinud kõike täpselt rääkida. Nad tegid nalja, ütleme nii,” vastab Kulešov.
Küsimusele, kas ta on seesama mees, kes Riigi Teataja andmeil 1979-1989 KGBs töötas, vastab Kulešov: “Ma ei kommenteeriks seda küsimust. Ja see ei puutu üldse asjasse.”
