Käed eemale kaluri maast!
Lääne-Virumaal Viru-Nigula vallas Letipea külas mere ääres elab kalur Enn. Ilmaelu on meest räsinud ning kindlasti ei ole kalur Enn parim näide hakkajast ja töökast Eesti mehest. Aga omal moel saab ta hakkama. Põristab ringi nõukogudeaegse võrriga. Vahel ilmselt viskab viina ja pitsi rohkemgi kui vaja, vahel korjab käbisid elatiseks, vahel püüab kala. Kui kala näkkab, toob kalur Enn värsket lõhet. Lõhe maitseb hea.
Tegelikult ei peaks kalur Enn üldsegi lõhet püüdmas käima. Ta võiks olla pisikese Letipea küla üks jõukamaid inimesi. Nõukogude võim võttis tema perelt 9,32 hektarit mereäärset maad. Kalur Ennu maa vaateväljas loksuvad lained otse vastu vaatamisväärsust. Letipeal on meres Euroopa üks suuremaid kivimürakaid, Ehalkivi.Turistid sõidavad seda kivi vaatama.
Varem võttis maa Vene võim, nüüd Eesti oma
Osa kalur Ennu maast, rohkem kui kolme hektari suurune nn lahustükk paikneb eraldi Ulluneeme alguses. Nõukogude võim ehitas tolle maatüki ühte otsa piirivalveradarile maja. Piirivalvet oli punavõimul teadagi hädasti vaja. Et vaenlane ei ligineks ja et oma inimene ei pageks.
Punane piirivalve pani oma valdustele tõkkepuu ette juba kilomeetreid enne. Ilma eriloata siseneda ei tohtinud. Üks Letipeal pesitsenud punavalvur hullus kord ja korraldas veresauna, tulistades automaadivalangu suvepäevi pidanud inimeste telkidesse. Sellest ei tohtinud rääkida.
Punavõim ei küsinud kunagi midagi, vaid võttis.
Eesti Vabariigi võimu kehastajad Letipeal, vallaametnikud ja piirivalve, ei küsi ka midagi. Nad võtavad uuesti. Õigupoolest on juba võtnud. Kalur Ennult üle kolme hektari maad. Kolme hektari mereäärse maa hind võib kolme aasta pärast olla ka näiteks kolm miljonit krooni. Praegu on see nii 300 000 - 500 000 krooni.
Sellest rahast ja maast on kalur Enn ilma. Vald näitab piirivalvele, piirivalve näitab vallale. Kõigil jääb õigust ülegi, sest kes on üks võrriga põristav kalur Enn?! Kohalik ullike, kellega võib teha mida iganes.
Annad allkirja, saad 12 000 EVPd!
Millalgi tõi kalur Enn mulle lõhet ja kurtis, kuidas vald pressib temalt allkirja, et ta loobuks kolmest hektarist. See "millalgi" oli tegelikult juba siis, kui kalur Ennu maa oli paari sujuva liigutusega, piirivalve soovil ja valla abil, riigistatud.
Võtnud kalur Ennult maa, tärkas vallaametnikes hiljem südametunnistuse võrseke. Anna, Enn, allkiri kolmest hektarist loobumise kohta ja sa saad 12 000 EVP-krooni. Milline piiritu hoolivus. Käbisid korjav ullike pidanuks suudlema maad ametnike talla all. 12 000 EVPd, milline lahkus. Maatükil kasvava metsa väärtuski võib olla kümme korda suurem.
Kalur Enn ei kirjutanud alla. Sest paberid räägivad oma keelt.
Vaieldamatu tõsiasi on, et kalur Ennu ema Salme esitas õigeaegselt kõik vajalikud dokustaadid ning ka Viru-Nigula vald vallavanema Ain Tiivase kirjaga 20. märtsil 1996 tunnistas, et Salmele tuleb tagastada täies ulatuses 9,32 hektarit mereäärset maad Letipea külas. Samas kirjas vallajuht märgib, et kaks kuud varem, jaanuaris 1996 Salme suri.
Vanad nipid, vanad trikid
Salme maise vara ainus pärija oli poeg Enn. Seda teadis vald väga hästi.
Kalur Enn mattis ema. Põristas võrriga ringi, ilmselt viskas vahel viina ning arvas, et 9,32 hektarit mereäärset maad ei saa temalt keegi võtta.
Keegi arvas teisiti. 1999. aastal hakkas punaselt piirivalvelt saadud pärandit üle vaatama ja katastrisse kandma sinimustvalge piirivalve. Punase piirivalve vägivaldne pärand teeb sinimustvalgest piirivalvest ühe arvestatava maaomaniku.
Näib et punaselt piirivalvelt ei saadud pärandina ainult lagunevaid hooneid ja kümneid hektareid maad, vaid ka mõttemall. Kahmata magusaid tükke. Uuel ringil tähendab see küll punavõimu ülekohtu põlistamist. Aga kelle asi, kui kleebid tegevusele külge sildi "riiklikud huvid" ja hoiad paberimajanduse korras.
Vald teatab esiti, et maad tahetakse tagasi
Kalur Enn põristas rahumeeli võrriga ringi, kui temale kuuluvat maad pööritama hakati.
9. jaanuaril 1999 vallavalitsusele saadetud kirjaga taotleb Põhja piirivalvepiirkond 5,2 hektari kuulutamist riigikaitsemaaks. Sest selle maatüki serva rajas ju punapiirivalve radarihoone; ning kusagil sel tükil on laoks nimetatav sara ja kusagil kasarmuhoone. 5,2 hektarist üle kolme hektari on kalur Ennu maad.
Palju maad vajab piirivalve ühe radarijaama teenindamiseks, ei oska piirivalve vastata. Või ei taha, sest selgeid norme ei ole. Letipeal näeb, et radarijaamale piisab 0,5 hektaristki. Piirivalve räägibki, et jah, osa radarijaamu on ka 0,5 hektaril. Kuid mitte Letipeal. Kui ei ole norme, kehtestatakse suvanormid.
Vald mõtleb pikalt piirivalve taotluse üle ja vastab alles 14. märtsil 2000. Esimeses vastuses viitab vallavanem Riho Tell, et antud maale on tehtud tagastamistaotlused ning inimesed, ka kalur Ennu ema Salme, on tunnistatud õigustatud subjektiks. ".. Seoses sellega palume läbi vaadata maa riigi omandisse jätmise taotlus, kas on vajalik see täies ulatuses ja kõigi hoonete alla."
Tähtis piirivalvur saab suvekodu
Ametlikus paberiasjaajamises puudub märge, et piirivalve valla esimesele teatele üldse midagi vastaks. Küll aga võtab valla maakorraldaja Raivo Heinmets piirivalve riikliku mure äkitselt nii oluliseks südameasjaks, et pöörab valla eelmises kirjas väljendunud suhtumise risti vastupidisesse suunda. Maakorraldaja teeb 5. detsembril 2000 piirivalvele tagasihoidliku ettepaneku, et kas te rohkem ei taha – et võtke taotletava 5,2 hektari asemel 11,7 hektarit. Piirivalve tahab rohkem küll. Kes ei tahaks.
Maakorralduslik algatus saab aga huvitava sisu, kui teada, et umbes samal ajal hakkas punakasarmut kui isiklikku kasutama sinimustvalge piirivalve Põhja piirkonna majandusosakonna ülem Hannes Jaanimäe. Kasutab senini. Askeldab kalur Ennu metsaski nagu peremees.
Ehk: üks piirivalve staabimees leidis endale suvekodu. Tema ei pea maksma valla kehtestatud kõrget maamaksu. Tema on ju piirivalvest ning kui vaja, paneb neli kilomeetrit eemale tõkkepuu nagu punase piirivalve ajal. Et sisenemine vaid erilubadega.
Keegi pole süüdi...
Piirivalve tunnistab, et jaa, kapten Jaanimäe kasutab endist punapiirivalve hoonet üürilepingu alusel. Piirivalve põhjendab: ta ei lase hoonel laguneda, hoiab randa ja territooriumi korras. Nii kena, nii peremehelik. Mis siis et lugu lõhnab piirivalve esindaja(te) ja valla esindaja(te) kohaliku Molotov-Ribbentropi pakti järele.
Mis võib lõppeda ka nii, et üürilepingu alusel kasarmut kasutav kapten saab õiguse majake erastada (tuntud ka tööandja eluruumi skeemina), seejärel ka õiguse erastada maja ümber kaks hektarit maad. Pärast seda õige pea selgub, et piirivalvel ei ole ju radarijaama teenindamiseks vaja 11,7 hektarit. Piisab näiteks ka 0,7 hektarist.
Pärast maakorraldaja tagasihoidlikku ettepanekut läks maa riigistamise paberlik asjaajamine lepse reega. Põhja piirivalve piirkond teatab, et on nõus valla maakorraldaja ettepanekuga. Vald on omakorda nõus piirivalve nõusolekuga. Lõpuks vormistub 11,7 hektarit "ehitiste aluse ja nende teenindamiseks vajaliku riigikaitsemaana" siseministri käskkirjaga 17. mail 2001.
11,7 hektarit. See on parajalt suur mereäärne maalahmakas. Sama suur on näiteks kavandatav kaitseväe keskpolügoon Kuusalus. Kui küsida piirivalvelt, miks nii palju ja kui põhjendatult nii palju, vastatakse: heade peremeestena kanname hoolt punapiirivalvest jäänud ehitiste ja maa üle; vald ise ju andis ja me ei teadnud, et on tagastamise taotlusi. Kui küsida vallalt, siis viidatakse riigikaitselisele eesmärgile ja siseministri käskkirjale. Ring sulgub.
Kalur Enn võib kõigest ilma jääda
Kui paberid liikusid ning sõlmiti lepingud valla ja piirivalve vahel, põristas kalur Enn ikka rahulikult võrriga sõita, vahel kalal käia, vahel viina võtta. Ta teadis, et tal on 9,3 hektarit maad.
Selle õndsa teadmisega võinuks ta tänase päevani elada, kui mitte 2002. aasta lõpul paberimajandust korrastav vald poleks avastanud, et ennäe imet küll, aga 1996. aasta jaanuaris surnud Salmele on senini 9,3 hektarit tagastamata ja kompenseerimata.
Ning äkki meenus vallale pärija, kalur Enn. Et anna allkiri. Viimane vallavalitsus tegelikult helbib küll eelmise suppi. Kuid kord alustatud jant on vaja ju lõpule viia. Paberile on vaja saada kalur Ennu allkiri, et ta loobub riigi kasuks 12 000 EVP-krooni eest kolmest hektarist maast.
Emapiimaga sisse imbunud eraomaniku instinkti omav võimu silmis ullike kalur Enn ei anna allkirja. Ent hoovad on valla käes. Kuni allkirja ei ole, ei saa kalur Enn lõplikult vormistatud ka seda kuut hektarit, mida piirivalve veel ei ole jõudnud kuulutada riiklikuks huviks. Mis tähendab, et kalur Enn võib üldkokkuvõttes ilma jääda kogu maast, 9,3 hektarist.
Kalur Ennule anti 30. juunini viimane võimalus maa-asjade vormistamiseks või Jõhvi halduskohtusse pöördumiseks. Selliseid võimalusi on hea anda, kui tead, et käbisid korjaval kalur Ennul ei ole raha ega oskusi oma huve kohtus kaitsta.
Huvitav, palju üldse selliseid kalur-Ennusid Eestimaa külades olla võib? Kes ja kuidas neid aitab? Kes sekkuks ja ütleks: andke kalurile maa tagasi või makske õiglast hinda?!
