Kaera-Jaani räpp
Teisipäevane lõunatund Kotka tänava vanal ja
väsinud staadionil. Päike paistab.
“Kae-ra-Jaan,
Kae-ra-Jaan, kok-ku hüp-pan, m-pam-paa!”
Noorte tansupeo
7.-9. klassi segarühmade üldjuht Märt Agu kõõlub,
mikrofon näpus ja lõbus pats pealael, muruplatsi serva
püstitatud vaateplatvormi metallpiirdel.
Muruplatsi on ilus
vaadata. Ligi kaheksasada suvises riides noort tantsijat mõõdab
Agu ja tema abiliste mahitsusel hoogsalt välja üha uusi ja uusi
rühmkujundeid.
“Viin sirged käed alt otse üles,
mitte ei tõsta hantleid!” Agu intonatsioon – lõbus ja
sisendusjõuline – teeks au igale müügimehele.
Tegelikult käib siin kibe töö: nutikas tantsupala “Jaani
räpp” tuleb sel reedel Kalevi staadionil algavaks peoks korralikult
selgeks saada.
“Plaks-plaks, m-pam-paa, kõn-ni-me ja
tamm-ba-raa!” laulab Agu mikrofoni. Ja nõksutab jalgu. Agu sokkide
peale on kirjutatud “Welcome to Estonia”.
Noored
kõnnivad ja löövad plaksu, näod nalja täis.
“Jaani räpp” oli
tansupeo lavastuskolleegiumi ühine mõte. Sellel on kaks
osa. Regitantsul põhinev (mis tuleb tuttav ette igaühele ja mille
autoriks kuulus tantsulooja Maie Orav) ja Märt Agu
räpp-töötlus.
“Puhast räppi ei oleks
saanud teha – kui noortele anda liiga vabad käed, siis jooksevad nad
ringi nagu noored vasikad!” selgitab lõbusa häälega
pealavastaja Maido Saar läbi telefoni.
Üldiselt ta
kõnekujunditega ei koonerda. “Nii et räpi kombineerimine
regitantsuga toob lapse justkui ülevalt pilve piiri pealt
tagasi!”
Aga et pilve piiri peal olevatele lastele vunki
juurde anda, teeb räpp-osa ajal Kalevi staadionile ringi peale eeskujulik
rullnoka-masin – päevinäinud BMW! Eeskujuliku tümaka ja
skrätšimise saatel.
Ja rosinaks saias on Päär
Pärensoni (noor tantsumees ansamblist Def Räädu, väikesel
pildil) loodud ja sisse lauldud räpp-lüürika:
Üks, kaks, kolm, lasen riimid lahti,
mul on samapalju sõnu
nagu taevas tähti.
Soome lahe lõuna-kaldal nähti,
kuidas uutmoodi kaer-jaani tehti.
Ja samas vaimus edasi – kokku
viis salmi!
Saar: “Noortega on selline eksperimenteerimine
võimalik – miks siis mitte tantsupeole pisut krutskit sisse
tuua!”
Agu turnib metallpiirdel edasi,
mikrofon pihus. “Nii, nüüd on paus, ja täpselt seitsme
minuti pärast tuleb siia torni onu Maido!”
Juba tammubki
“onu Maido” (Saar) kulunud jooksurajal jalalt jalale,
rõõmus nägu peas. “Eile vaatasin kõik
harjutusplatsid üle. Ilusasti läheb, üldpilt on hea!”
Saar takseerib peopesaga päikest varjates mõtlikul pilgul
muruväljakut. “Sellisele vanusele – seitsmes kuni üheksas
klass – on see tants just sobiv! Ja see on imetlusväärne,
kuidas Märt noortega suhtleb! Ta ei ütle neile mitte ühtegi
kurja sõna!”
Noortele endile ka kaerajaani-räpp
istub.
“Normaalne! Aga võib-olla on see natuke rohkem
poiste tants!” Toimeka hääle ja triibulise seelikuga Janne
Luha Võru “Kandle” kultuurimaja rühmast
“Hopser” külitab pausi ajal, sai näpus, staadionimurul.
“Sest nemad hööritavad seal oma puusi!”
Poisid
seisavad sealsamas, k
äed taskus ja muhedad näod ees.
Kandiliste prilliraamidega
Mihkel Kase: “Räpp on normaalne küll – näiteks 50
Cent, kui ta kellegagi koos laulab.” Resoluutne paus. “Aga
tegelikult ma ise kuulan rohkem rokki!”
Seitse minutit on läbi
ja “onu Maido” pukki roninud. Ja dirigeerib lennukate žestide
saatel rütmikalt: “Jaa – tule ja üks ja va-he-tus! Palun
tehke ilus hüpe!”
Jah – tantsurahval on tempo peal.
Mingit uinumist siin ei ole!
Rannu rahvamaja
rühmale “Kolumats” käis Märt Agu uhket
räpptantsu isiklikult ette näitamas.
Ja nüüd ei
jõua rühma juhendaja Aime Vilu teda telefonis ära kiita.
“Ta ütles neile: ükskõik, mida tantsid, tantsi hingega!
Ja lastel kohe silmad särasid!”
Nii et kui
“Kolumats” käis kaerajaani-räppi Soomemaal Korpilahtis
noorte muusikapäevadel esitamas, oli Rannu noortel kuulsust nabani. Vilu:
“Algul nad muretsesid, et pole äkki õige koht –
esinemine toimus rokkbändide vahel. Aga pärast olid noored
rokimehed, mütsid silmini peas, meile esireas näppu
viskamas!”
Vilu jutt on sorav ja pealehakkamist täis.
“Kuigi minu enese jaoks oli see tants esialgu küll veidi
ebamugav. Tuli ikka peegli ees harjutada – rahvatantsijal kipuvad ju
käed kogu aeg puusa minema...”
Aga “Jaani
räpis” teevad käed lisaks puusa minekule veel igasuguseid muid
vigureid.
“...Ja sellepärast sai mul trennides
käibefraasiks: kui ma kohe räppi ei näe, pean tulema ise ette
näitama – aga see saab olema hirmus!”
Vilul on
tagasihoidlik, aga lõbus naer.
“Tüdrukud! Kniksu tuleb teha nii, et kleit mullaseks ei
saaks!” Kell on kuus läbi. Maido Saar on Kotka staadionilt
kadunud, Märt Agu võimleb ikka veel vaateplatvormil, pats peas
lehvimas.
Tüdrukute kniks on püüdlik, aga veidi
väsinud.
Kõlarites tümpsub Päär
Pärensoni häälega räpp: “Ja kui sa mult küsid,
et mida ma lällan – vastan, et ei saa kuidagimoodi vaitki
olla!”
Agu tatsub räpirütmis jalalt jalale ja
mõõdab käega õhku pika kaare.
“Päo-päo, m-tša-tša! Poisid! Suur žest! Ei ole
mingit pisikest žesti!” Müügimehe-intonatsioon on õige
pisut tuhmunud. Vaevumärgatavalt, siiski.
Poisid vehivad,
pätinäod peas, eeskujulikult näpuga – peaaegu nagu mustad
jõhkardid televiisoris! Ainult korralikud kottpüksid ja lotendav
sõrmejämedune kuldkett on veel puudu.
Paariminutine paus.
Tantsijad vajuvad murule.
Aga juba rahmeldab Agu pukis edasi:
“Nii! Nüüd teen neli jooksusammu – samm, hopp, samm,
hopp...!”
Noored on püsti karanud ja teevad samme –
hopp ja hopp. Kõigil on väga punased põsed.
Poolteist aastat enne pidu said rühmad
esimesed kavatantsude õppematerjalid kätte.
Agu: “Eks me vahepeal käisime ülevaatusi tegemas. Ja
töökamad ja usinamad – need, kellel kodutöö paremini
tehtud – saidki tantsupeole!”
Sest tahad või ei
taha, aga Kalevi staadion “pole kummist”. Nii et kõik
soovijad lihtsalt ei oleks muruplatsile ära mahtunud.
Aga
soovijaid oli tohutult palju. Üle kogu Eesti.
Maido Saar:
“Laulu- ja tantsupidu seob võimu ja vägevuse kokku!”
Emotsionaalne paus.
“Aura on niivõrd eriline, et... Need noored, kes siia
pääsesid, kibelevad sügisel kindlasti jälle pastlaid jalga
tõmbama!”
Saar võtab tuure vähemaks ja
resümeerib elutargalt: “Ja muide, ma olen tähele pannud, et
mõne aja tagune valehäbi rahvariiete osas on noorte hulgas ka
kadunud!”
Kell on seitse,
teisipäevased proovid kestavad kaheksani. Agu: “Nii! Nüüd
teeme pikema pausi – kümme minutit!”
Sest mis seal
salata, torni otsas rahmeldamise kõrvalt ei ole Agu juba tükk aega
vetsu saanud.
Ja eelmisel ööl ei saanud Agu tantsupeo
pärast korralikult magada.
Tantsurahvas hõiskab ja
plaksutab.
Aga kolmkümmend sekundit hiljem on vetsukabiinide
(neid on neli) juures rahvast murdu. Järjekorrad nagu üheainsa
kassapidajaga supermarketis!
Agu piidleb kemmerguid ja sügab
kulmu. Ja pakub abilistele välja idee, et “öösel peaks
vist jooniseid ümber tegema”.
Aga Maido
Saar kinnitab, et Märt Agu – noor ja andekas mees –
juba tantsude selgeksõpetamisega jänni ei jää.