Kahe võimu hääletoru

Eesti vanim propagandist Andrus Roolaht (87) teadis nii Eesti Wabariigi kui ka ENSV juhtide varjatud saladusi.

Juba enne Teist maailmasõda töötas Andrus Roolaht Riiklikus Propaganda Talituses. Pärast sõda oli ta Kodumaa, Noorte Hääle ning Sirbi ja Vasara ajakirjanik. Roolaht kirjutas  propagandaartikleid väliseestlaste kohta ning on teinud viis pagulastele mõeldud raamatut “Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas”.

Mida Teie peate propaganda eesmärgiks?
Propaganda siht on populariseerida kõike, mis propagandistile kasulik. Seda tehingut tunti juba hallis minevikus ja väga hästi ka tänapäeval. Käibel on see alati siis, kui on tegemist vabaduse või mõne muu segadusega. Propaganda töötlemiseks on loodud isegi spetsiifilisi institutsioone, Eestis oli sääraseks asutuseks 1935. aastal asutatud Riiklik Propaganda Talitus.

Kellena Te seal töötasite?
Olin seal kuni kommunistliku putšini 1940. aasta suvel informatsiooni osakonna sekretär ja poliitilise politsei nomenklatuuri võetuna ka meie riigi tippjuhtide käsundusametnik. Minu töökohustuste hulka kuulus, muide, nii Riigivolikogu kui ka Riiginõukogu koosolekutel viibimine, sest ma pidin kohe informeerima peaminister Eenpalut, mida üks või teine rahvasaadik rääkis.

Siis võis Teil ju vahel päris lõbus olla.
Rahvaesindajate intellektuaalne tase oli mitmesugune. Nii mõnigi neist oli saanud rahvasaadikuks ainult seetõttu, et tippjuhid olid ta valimisnimekirja sisse lülitanud. Nii on ju see ka praegu.

Kust te oma infot saite?
Meil olid oma informaatorid, info kogumist me ise ei korraldanud. Need informaatorid said iga aasta ümbriku sees teatavat tasu.

Propaganda Talitusel polnud just väga hea maine. Miks?
Põhjus on lihtne. Riiklik Propaganda Talitus oli poliitiline asutus ja poliitika levitab halba lehka alati siis, kui seda tehakse ebakultuurselt kusagil nurgataguses, räpases punkris. See on maksev Eestis tänapäevalgi. Nii näiteks algab tihtipeale meie populaarsete prominentide kultuur Toompea lossi ees troonivast röögatult kallist kemmergust ja lõpeb Riigikogu puhvetis.

Keda kõige rohkem ei sallitud?
Sõimati eriti üht osakonda – poliitilist osakonda. Neile allus Eesti ainuke partei Isamaaliit. Poliitilisel osakonnal oli igas maakonnas, igas linnas oma sekretär. Nad olid üle maa väga vihatud ja kardetud. Näiteks Tartus oli hilisem kurikuulus mõrtsukas Roland Lepik, kelle sakslased Keskvanglas üles poosid.

Kas Propaganda Talitus oli hästi valvatud asutus – paiknes see ju Toompea lossi tiibhoones?
Propaganda Talitus asus tiibhoone teisel korrusel. Seal olid ka peaminister Eenpalu, siseminister Veermaa, propagandaminister Oidermaa ja Riigisekretär Terrase kabinetid. Turvamehi kusagil näha ei olnud. Ainult tiibhoone kolmandal korrusel, kus asus siseministeerium, oli ööpäevane valve ja sissepääsu sinna tõkestasid relvastatud politseinikud.

Siis oli Propaganda Talitus avatud asutus, ei mingeid salaplaane ja salakohtumisi, nagu võinuks eeldada?
Mitte päris. Näiteks kõnelused minu kuraatori, politseitalituse direktori Konstantin Kirsimäega ei toimunud Toompea lossis, vaid siseministeeriumi mõnes konspiratiivkorteris. Üks neist oli Niguliste kiriku taga hotellis Nolte ja teine Narva maanteel kino Forum õuel asunud väikeses hospiitsis.

Kui tihedad olid propagandaametniku sidemed politseiga?
Oma jooksva töö käigus tutvusin ma otseselt terve rea kõrgemate politseiametnikega ja paljud meie politsei assistendid ja agendid tundsid mind nägupidi, kuna ma liikusin kogu riigis ringi siseminister Veermaa käsundusametnikuna. Väljaspool oma alalist residentsi liikudes olid tippjuhid ümbritsetud harilikele kodanikele nähtamatust ringkaitsest, poliitilise politsei turvameestest.

Te käisite koos siseministriga ringsõitudel. Kus?
Eriti huvitavad olid siseministri sõidud Lõuna-Eestisse ja tema jutuajamised prefektidega, kes ilmusid maakondade piiril ministri erivagunisse. Seal võeti koos kärakat, mille varude eest pidin mina hoolitsema, ja samas klaariti suuliselt jooksvaid ametiasju. Tegin need reisid kaasa sageli ka reporterina, kui minu ülemus kusagil provintsis avalikkuse ees kõnega esines. Saladusi minu ees ei olnud, sest minu amet tugines ju rangele vaikimiskohustusele.

Propagandistina teadsite kindlasti salastatud fakte vabariigi juhtkonnast. Kas Laidoneril oli tõesti vallastütar, nagu olete kirjutanud oma käsikirjas?
Absoluutselt õige. Kes aga tema ema oli, seda ei teadnud keegi, välja arvatud see arst, kes seda väikest Mirjamit hooldas. Mirjami lapsendas suurtööstur ja miljonär Kerson, kuna neil endil naisega lapsi polnud. Pärast sõda elas Mirjam Kalifornias.
Saladusi oli veel mitmesuguseid. Näiteks kindral Reek ei olnud eestlane, vaid venelane. Laidoneri naine aga oli tegelikult poolenisti juuditar ja pärit Vilnost. Tema onu oli 1937. või 1938. aastal Vilnos rabi. Avalikkus sellest muidugi midagi ei teadnud.

Kas poliitiline politsei teadis ka pikantseid lugusid?
Muidugi. Näiteks Aino Kallas käis klubis Centum ja vaatas seal noori, ilusaid kelnereid. Valis ühe välja ja läks siis selle poisiga Kadriorgu. Tegid seda, mida tarvis. Kuulsin seda oma kuraatorilt Kirsimäelt.

Kas Te poliitilise politsei agenti Evald Miksonit ka tundsite?
Evald Mikson oli minu hea sõber. Et Mikson oli suur mõrtsukas, seda ma eluilmas ei usu. Ta oli küll väikese haridusega, aga intellektuaalselt väga tark. Ta pandi ju jälitama Vares-Barabarust, kui too Pärnust Tallinna elama kolis.

Kelle käes oli võim Eestis tegelikult?
Meil oli ametlikult kolmikvõim. Võimuhoobasid käsitasid president Päts, sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner ja peaminister Eenpalu. Nad suhtusid üksteisesse väga jahedalt. Päts oli vana ja haiglane, Laidoner laisavõitu, tegelikult juhtis riiki ainuisikuliselt Eenpalu.

Suunas ta ka Propaganda Talitust?
Jah. Eenpalu oli seisukohal, et kõrgem printsiip nii rahva kui ka tema esinduse, parlamendi, elus on viljakas koostöö. Kõik muu on tähtsusetu, kaasaarvatud lobisemine vabaduse ümber. Vabadusel on ainult niipalju väärtust, kuipalju ta olusid arvestab ja rahvast teenib.

Oma memuaarides “Nii see oli…” kirjutate te ka tsensuurist. Te olite ju ka ise tsensor.
Jah. See oli mu kõrvalülesanne. Kuid tsensuuriga ei tegelnud mitte ainult meie asutus, vaid eeskätt politsei. Propaganda Talitus oli niiöelda lõppinstants.

Millest siis oli keelatud kirjutada?
Avaldamispiirangud kindlustasid nagu kõigis kultuurriikides riigisaladuste kaitset, kodanike eraelu puutumatust, laimu ja solvangute keelustamist, õigusmõistmise mõjutamise vältimist ja mitteametlike sõnumite avaldamist riigiasutuste siseelust. Keelatud olid ka detailsed kirjeldused veristest kuritegudest ja enesetappudest, pornograafilised ajaviitelood ja isegi hiromantide reklaamimine. Kõik see oli kirjas ajakirjandusseaduses.

Mulle on küll jäänud mulje, et Propaganda Talitus keelas ära palju rohkem kui selles seaduses kirjas.
Jaa… Propagandatalitus andis toimetustele edasi ka sääraseid käske ja keelde. Kirjutada ei tohtinud näiteks üliõpilasorganisatsioonide valitsusvastastest meeleavaldustest. Keelatud oli vapside juhi Artur Sirgu surmakuulutuste avaldamine, samuti kirjeldus tema matustest Helsingis. Rida käske ja keelde said toimetused uut põhiseadust koostanud Rahvuskogu ja hiljem Riigivolikogu valimiskampaaniates ette tulnud skandaalide kohta. Arusaamatusi juhtus harva, toimetused olid väga kuulekad.

Pärast sõda kirjutasite Te ka teravaid propagandaraamatuid väliseestlastele. Kahetsete seda nüüd või mitte?
Kõik, mis neis on, on õige. Kõik tugineb arhiividokumentidele või isiklikule mälule. Kärpige sealt ainult tolleaegsed halvustavad ütlused välja ja järele jääb täiesti objektiivne ajalooline materjal.

Olite teletähe Valdo Pandi propagandaraamatu “Vähid nailonis” toimetaja ja konsultant. Teie sõnul olid Pandil sidemed KGBga. Millised?
Pant oli KGB teenistuses. Meie kuraator oli polkovnik Vsevolod Naidjonkov, kunagine KGB esindaja Stockholmis. Me tegime lihtsalt, mis kästi. Muidugi ainult propagandat.

Aga palju KGB kontrollis Teie enda tööd?
Ei kontrollinudki. Tegin ju seda, mida nad tahtsid. Olin väga lähedalt tuttav KGB juhi kindral August Porgiga. Suurepärane inimene, ta oli tõeline Eesti patrioot. Aga löödi niimoodi minema, et ei saanud isegi tänukirja. Tänu talle sain käia välismaal nii palju kui tahtsin ja muidugi alati nende kulul. Kõik, kes tollal välismaal käisid, sõitsid KGB kulul. Võtame kas või Lennart Meri.

Kas pärast sõda ei kiusatud teid kui endist riigiametnikku taga?
Ei, muidugi mitte. Vastupidi, minu seljataga seisis ju Pork nagu müür. Olin väga hinnatud. Ma sain kaks korda aastas koguni ümbriku sees raha. Muuseas, julgeolek oli kitsi.

Mida soovitaksite praegustele infojuhtidele-propagandistidele?
Propaganda peab olema lühike, tagasihoidlik mitte pealetükkiv. Ei tohi rõhutada, vaid nii möödaminnes. Kõik peab kasvama välja iseenesest.

väljatõste
"Päts oli vana ja haiglane, Laidoner laisavõitu, tegelikult juhtis riiki ainuisikuliselt Eenpalu."

Fotod
DÄNDI: Riikliku Propaganda Talituse noor informatsiooniosakonna sekretär Andrus Roolaht visiidil Helsingis 1938.
Foto Andrus Roolahe arhiiv

VITAALNE: Vana propagandist Andrus Roolaht ei istu käed rüpes. Tal on trükivalmis raamat "Sahinad ajaloo koridoris", mis avalikustab kadunud Wabariigi saladusi.

Sidebar
Andrus Roolaht
Sündinud 17. juunil 1914 Tartus. Õppinud Tartu Ülikooli usuteaduskonnas (1935-1938), Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas eesti keelt ja kirjandust (1950-1952), Tallinna Pedagoogilises Instituudis saksa keelt ja kirjandust (1952-1954), EELK Usuteaduse Instituudis (1967). Töötanud Riiklikus Propaganda Talituses (1938-1940), pärast sõda "Noorte Hääle", "Pildi ja Sõna", "Kodumaa" ning "Sirbi ja Vasara" toimetuses ja Teaduste Akadeemia raamatukogus. Eesti Üliõpilaste Seltsi liige (1935), kustutatud seltsi nimekirjast 1990. aastate algul.