11.10.2007, 00:00
Kaheksas maailmaime tuleb Lätti
Noored Läti mehed tahavad riigi kaguossa rajada maailma pikima seina, millele oleks kantud 65 miljoni inimese nimed ja kõigest sellest kokku saaks Kaheksas Maailmaime.
MONUMENT INIMKONNA ÜHTSUSELE: Seitse teed seinade vahel viivad pargi keskel kunstjärve kaldal paikneva 35 meetri kõrguse maakera (alumisel pildil) juurest kiviskulptuurideni, mis kujutavad seitset antiikajast tuntud maailmaimet. Mudel Ansise (vasakul) ja Girtsi vahel kujutab vaadet tulevasele pargile kahe kilomeetri kõrguselt. VALLO KRUUSER
Ühel soojal augustiõhtul kaks aastat tagasi
võõrustasid kahekümnendates eluaastates vennad Girts ja
Gints Celajs oma samavanust sõpra Ansis Lipenitist. Pidu peeti
Girtsi kahetoalises korteris Riia südalinnas. Oli pidu nagu pidu ikka.
Vahel kisub poissmeestepidudel nii igavaks, et käsi haarab tahtmatult pudelikaela asemel raamatu. Kes kolmest Girtsi korteri elutoas pidutsenust tõmbas riiulist pildiraamatu “Sada maailmaimet”, tagantjärele asjaosalistele ei meenu. See ei ole ka oluline. Tähtis on hoopis asjaolu, et toda raamatut lehitsedes jõudsid noorsandid järeldusele, et inimkond on küps kaheksandaks maailmaimeks!
“Antiikaja seitse maailmaimet olid kõik oma aja ehituskunsti tippsaavutused,” taastab Girts Ekspressi palvel kahe aasta tagust mõttekäiku. “21. sajandil võime samaväärseid, kui mitte keerukamaid ehitisi leida kõikjalt maailmast. Ometi ei kiirusta keegi neid ilmaimedeks tembeldama.”
“Dubai palmisaart siiski reklaamitakse kaheksanda maailmaimena,” sekkub Ansis.
Uue ilmaime loojad võõrustavad Ekspressi investeerimisfirma Suprema (see on Girtsi töökoht, Ansis on IT-mees) Riia kontori esitlustoas.
Girts: “Nende alltöövõtjate suhtes on see ehk ülekohtune, aga Dubai palmisaare ehitus ei erine millegi poolest antiikaja ilmaimede ehitamisest. Muistseid ilmaimesid ehitasid orjad ja rõõmu said nendest tunda vaid rikkad. Dubai palmisaarele saab ka kinnisvara osta vaid püstirikas. Ja selle mõte ongi rikastele jälle millegi omamine, mida tegelikult isegi ei pruugi vaja minna.”
“Okei, lasen viie euro eest oma nime Kagu-Lätti seinale kirjutada. Milleks see peaks hea olema?” küsin.
“Tookord, kui me minu pool seda imederaamatut vaatasime, koorus mõttevahetusest idee, et 21. sajandil peaks imed olema midagi teistsugust. Tehnika on meil juba nii arenenud, et võib väita, et peaaegu kõik, mis antiikajal võis pähe tulla, on tänapäeval võimalik. Või vähemalt varsti saab võimalikuks...”
Ansis avab suu, et midagi vahele öelda (tõenäoliselt kibeleb ta keelel sõna “teleportatsioon”), aga Girts ajab näpu püsti ja jätkab loengut:
“Mõtlesime siis, et 21. sajandil võiks maailmaimeks olla inimkonna ü h t s u s. Kõigi nende sõdade, majandushuvide ja muude konfliktide kiuste.”
Mõttepaus. Pikk.
Girts läheb kohvi tooma, Ansis teeb telefonikõne. Saame teada, et maailmaseina idee kolmas osanik Gints peaks kohe-kohe meiega ühinema.
Kolmiku maailmaseina ideest selle teostuse alguseni ehk projekti avalikustamiseni kulus kaks aastat. Kui mehed tänavu suvel oma plaaniga avalikkuse ette tulid, tegi rahvusvaheline uudistekanal Reuters sel teema Ida-Euroopa tähtsaima päevauudise. “Aga samal ajal puhkesid Iraagis või Iraanis mingid jamad ja kogu maailma tähelepanu kulus neile,” ohkab Girts. Kolmikul ei jäänud muud üle kui oma ideed levitada tuttavate kaudu internetis. Praeguse seisuga on maailmaseinale oma nime kirjutamise tarvis end üles andnud üle nelja ja poole tuhande inimese. Kõige kaugem sooviavaldaja on Sri Lankalt. Kokku plaanitakse maailmaseinale kanda 65 miljoni inimese nimed. “See oli täpselt üks protsent Maa elanikkonnast, siis kui meil see mõte tuli,” täpsustab Ansis.
Kuigi lätlaste idee laias ilmas veel liiga tuntud ei ole, on sellele tekkinud koopia. Vähemasti kolmik on kindel, et nende ideed kopeeritakse Naatsareti Risti nimelises projektis. “Kristlased sa avad mõistliku summa eest osta Naatsaretti rajatava ristikujulise kiriku seinale oma nimeplaadi. Idee on väga sarnane meie omaga, aga religioosse tagapõhjaga. Meie oleme kõigile avatud,” selgitab Girts. Ansis kuvab presentatsiooniekraanile, kus vist muul ajal jooksevad börsiindeksite muutused, Naatsareti projekti kodulehe, mis on äärmiselt algeline.
Läti kaheksanda maailmaime internetileht on Naatsareti projektiga võrreldes seevastu ülipõhjalik. Veebilehel www.walloftheworld.org leiab kogu projekti dokumentatsiooni kuni kuuaruanneteni, mis summasid milleks kulutatud on. Leiab ka kõigi projektiga liitunute nimed.
(666. registreerunu on keegi Juris Seps, mehhiklase rõivais 29aastane Riia elanik. Girtsi leiab numbri 581 alt, Ansis sai seinale 1059ndana.)
“Kelle kulul ilmaime sünnib?”
“Me panime oma korterid panti,” räägib Girts. “Pärast tuleb juba annetustest ja nimekohtadest,” lisab Ansis.
“65 miljonit korda 5 eurot...” arvutan valjult.
“325 miljonit eurot,” teab Girts peast.
“Tegelikult on lõppsumma kolm korda suurem, hind ju tõuseb,” täpsustab jälle Ansis.
“Nii et tuleb maailma pikim sein täie raha eest.”
Ansis hakkab paberilehel midagi arvutama, peab Girtsiga läti keeles nõu.
Ansis: “Ehituseks kulub 40 protsenti eelarvest. Ma ei oska täpselt öelda, aga väga palju kulub üleilmseks turunduseks ja maksudeks. 10 protsenti läheb heategevuseks. Kogu projekti tulu suuname sotsiaalprojektideks.”
“Nagu näiteks mõne Iraagi orkestri maailmaturnee korraldamine,” täiendab Girts.
Ansis: “Me ise kasumi peal väljas ei ole. Saame projektijuhtidena ainult palka. See on lihtsalt selline lahe rahvusvaheline töökoht, mille endale välja mõtlesime.”
“Millal sein kerkima hakkab?”
Ansis: “Viie-kuue aasta pärast peaks rahvusvahelise arhitektuurikonkursi korraldama.”
“Aga kui rahvas ei tule kaasa?”
Girts: “Katseajaks on kolm aastat pärast projekti avamist. Kui ei kogune kaks miljonit nime, läheb kogu raha Punasele Ristile. Usun siiski, et 65 miljonit on võimalik kokku saada.”
Ansis: “Sihtrühm on arenenud riikide elanikud interneti levialas, umbes 1,6 miljardit inimest. Kui projektis osaleb viis protsenti sihtrühmast, on asi õnnestunud. Üks kontakt toob kaasa kuus registreerujat. Sina, sinu perekond ja lähemad tuttavad ja nii edasi.”
Girts: “Kolm põhjust, miks sellistes asjades kaasa lüüakse: esiteks on inimesi, kes tahavad liita inimühiskonda; teiseks on inimesi, kes soovivad iga hinnaga endast märki maha jätta; siis on veel inimesed, kes tahavad kõiges uues osaleda, nagu internet, Skype ja nii edasi.”
Noortele lätlastele on maailmasein eluaegne projekt. Kagu-Lätti tasub imet kaema minna alles paarikümne aasta pärast.
“Inimeste ühtsus on 21. sajandil maailma liikumapanevaks jõuks, mitte mingi G8,” sedastab Girts meid uksele juhatades kahe aasta taguse avastuse, kui kolm sõpra jõudsid peo käigus järeldusele, et inimkond on kaheksandaks maailmaimeks küps. Girts helistab telefoniga, kuni lifti ootame.
“No ja Gints on ikka veel teel. Veab teil, et Tallinnas veel nii suuri ummikuid ei ole,” muheleb meie võõrustaja. Tema muigest jääb mulje, et Riia ummikud on järjekordne asi, milles lätlased on põhjanaabritele ära teinud. Ta mobla heliseb jälle. Läti Nokia, kipun mõtteis vast kogetut sil distama.
Ummikutes Riiast lahkudes valdab mind millegipärast usk, et maailmaseina teostumise korral ei osta need Läti noorhärrad teenitud tulu eest kinnisvara Dubai palmisaarel.
Vahel kisub poissmeestepidudel nii igavaks, et käsi haarab tahtmatult pudelikaela asemel raamatu. Kes kolmest Girtsi korteri elutoas pidutsenust tõmbas riiulist pildiraamatu “Sada maailmaimet”, tagantjärele asjaosalistele ei meenu. See ei ole ka oluline. Tähtis on hoopis asjaolu, et toda raamatut lehitsedes jõudsid noorsandid järeldusele, et inimkond on küps kaheksandaks maailmaimeks!
“Antiikaja seitse maailmaimet olid kõik oma aja ehituskunsti tippsaavutused,” taastab Girts Ekspressi palvel kahe aasta tagust mõttekäiku. “21. sajandil võime samaväärseid, kui mitte keerukamaid ehitisi leida kõikjalt maailmast. Ometi ei kiirusta keegi neid ilmaimedeks tembeldama.”
“Dubai palmisaart siiski reklaamitakse kaheksanda maailmaimena,” sekkub Ansis.
Uue ilmaime loojad võõrustavad Ekspressi investeerimisfirma Suprema (see on Girtsi töökoht, Ansis on IT-mees) Riia kontori esitlustoas.
Girts: “Nende alltöövõtjate suhtes on see ehk ülekohtune, aga Dubai palmisaare ehitus ei erine millegi poolest antiikaja ilmaimede ehitamisest. Muistseid ilmaimesid ehitasid orjad ja rõõmu said nendest tunda vaid rikkad. Dubai palmisaarele saab ka kinnisvara osta vaid püstirikas. Ja selle mõte ongi rikastele jälle millegi omamine, mida tegelikult isegi ei pruugi vaja minna.”
“Okei, lasen viie euro eest oma nime Kagu-Lätti seinale kirjutada. Milleks see peaks hea olema?” küsin.
“Tookord, kui me minu pool seda imederaamatut vaatasime, koorus mõttevahetusest idee, et 21. sajandil peaks imed olema midagi teistsugust. Tehnika on meil juba nii arenenud, et võib väita, et peaaegu kõik, mis antiikajal võis pähe tulla, on tänapäeval võimalik. Või vähemalt varsti saab võimalikuks...”
Ansis avab suu, et midagi vahele öelda (tõenäoliselt kibeleb ta keelel sõna “teleportatsioon”), aga Girts ajab näpu püsti ja jätkab loengut:
“Mõtlesime siis, et 21. sajandil võiks maailmaimeks olla inimkonna ü h t s u s. Kõigi nende sõdade, majandushuvide ja muude konfliktide kiuste.”
Mõttepaus. Pikk.
Girts läheb kohvi tooma, Ansis teeb telefonikõne. Saame teada, et maailmaseina idee kolmas osanik Gints peaks kohe-kohe meiega ühinema.
Kolmiku maailmaseina ideest selle teostuse alguseni ehk projekti avalikustamiseni kulus kaks aastat. Kui mehed tänavu suvel oma plaaniga avalikkuse ette tulid, tegi rahvusvaheline uudistekanal Reuters sel teema Ida-Euroopa tähtsaima päevauudise. “Aga samal ajal puhkesid Iraagis või Iraanis mingid jamad ja kogu maailma tähelepanu kulus neile,” ohkab Girts. Kolmikul ei jäänud muud üle kui oma ideed levitada tuttavate kaudu internetis. Praeguse seisuga on maailmaseinale oma nime kirjutamise tarvis end üles andnud üle nelja ja poole tuhande inimese. Kõige kaugem sooviavaldaja on Sri Lankalt. Kokku plaanitakse maailmaseinale kanda 65 miljoni inimese nimed. “See oli täpselt üks protsent Maa elanikkonnast, siis kui meil see mõte tuli,” täpsustab Ansis.
Kuigi lätlaste idee laias ilmas veel liiga tuntud ei ole, on sellele tekkinud koopia. Vähemasti kolmik on kindel, et nende ideed kopeeritakse Naatsareti Risti nimelises projektis. “Kristlased sa avad mõistliku summa eest osta Naatsaretti rajatava ristikujulise kiriku seinale oma nimeplaadi. Idee on väga sarnane meie omaga, aga religioosse tagapõhjaga. Meie oleme kõigile avatud,” selgitab Girts. Ansis kuvab presentatsiooniekraanile, kus vist muul ajal jooksevad börsiindeksite muutused, Naatsareti projekti kodulehe, mis on äärmiselt algeline.
Läti kaheksanda maailmaime internetileht on Naatsareti projektiga võrreldes seevastu ülipõhjalik. Veebilehel www.walloftheworld.org leiab kogu projekti dokumentatsiooni kuni kuuaruanneteni, mis summasid milleks kulutatud on. Leiab ka kõigi projektiga liitunute nimed.
(666. registreerunu on keegi Juris Seps, mehhiklase rõivais 29aastane Riia elanik. Girtsi leiab numbri 581 alt, Ansis sai seinale 1059ndana.)
“Kelle kulul ilmaime sünnib?”
“Me panime oma korterid panti,” räägib Girts. “Pärast tuleb juba annetustest ja nimekohtadest,” lisab Ansis.
“65 miljonit korda 5 eurot...” arvutan valjult.
“325 miljonit eurot,” teab Girts peast.
“Tegelikult on lõppsumma kolm korda suurem, hind ju tõuseb,” täpsustab jälle Ansis.
“Nii et tuleb maailma pikim sein täie raha eest.”
Ansis hakkab paberilehel midagi arvutama, peab Girtsiga läti keeles nõu.
Ansis: “Ehituseks kulub 40 protsenti eelarvest. Ma ei oska täpselt öelda, aga väga palju kulub üleilmseks turunduseks ja maksudeks. 10 protsenti läheb heategevuseks. Kogu projekti tulu suuname sotsiaalprojektideks.”
“Nagu näiteks mõne Iraagi orkestri maailmaturnee korraldamine,” täiendab Girts.
Ansis: “Me ise kasumi peal väljas ei ole. Saame projektijuhtidena ainult palka. See on lihtsalt selline lahe rahvusvaheline töökoht, mille endale välja mõtlesime.”
“Millal sein kerkima hakkab?”
Ansis: “Viie-kuue aasta pärast peaks rahvusvahelise arhitektuurikonkursi korraldama.”
“Aga kui rahvas ei tule kaasa?”
Girts: “Katseajaks on kolm aastat pärast projekti avamist. Kui ei kogune kaks miljonit nime, läheb kogu raha Punasele Ristile. Usun siiski, et 65 miljonit on võimalik kokku saada.”
Ansis: “Sihtrühm on arenenud riikide elanikud interneti levialas, umbes 1,6 miljardit inimest. Kui projektis osaleb viis protsenti sihtrühmast, on asi õnnestunud. Üks kontakt toob kaasa kuus registreerujat. Sina, sinu perekond ja lähemad tuttavad ja nii edasi.”
Girts: “Kolm põhjust, miks sellistes asjades kaasa lüüakse: esiteks on inimesi, kes tahavad liita inimühiskonda; teiseks on inimesi, kes soovivad iga hinnaga endast märki maha jätta; siis on veel inimesed, kes tahavad kõiges uues osaleda, nagu internet, Skype ja nii edasi.”
Noortele lätlastele on maailmasein eluaegne projekt. Kagu-Lätti tasub imet kaema minna alles paarikümne aasta pärast.
“Inimeste ühtsus on 21. sajandil maailma liikumapanevaks jõuks, mitte mingi G8,” sedastab Girts meid uksele juhatades kahe aasta taguse avastuse, kui kolm sõpra jõudsid peo käigus järeldusele, et inimkond on kaheksandaks maailmaimeks küps. Girts helistab telefoniga, kuni lifti ootame.
“No ja Gints on ikka veel teel. Veab teil, et Tallinnas veel nii suuri ummikuid ei ole,” muheleb meie võõrustaja. Tema muigest jääb mulje, et Riia ummikud on järjekordne asi, milles lätlased on põhjanaabritele ära teinud. Ta mobla heliseb jälle. Läti Nokia, kipun mõtteis vast kogetut sil distama.
Ummikutes Riiast lahkudes valdab mind millegipärast usk, et maailmaseina teostumise korral ei osta need Läti noorhärrad teenitud tulu eest kinnisvara Dubai palmisaarel.
Näopilt vormel-1 auto kokpitile
Energiajoogi Red Bull vormelitiim pakkus suvel fännidele võimalust Briti GP ajaks vormeli kerele oma näopilt trükkida. Teenus maksis kümme dollarit ja eesmärk oli selgroovigastuste ravimise fondi heaks koguda vähemalt miljon dollarit. Kokku laaditi vastavale veebilehele 30 000 näopilti, kusjuures fännidel oli võimalus valida, kuhu nad täpselt oma nägu vormeli kerel soovivad. Viimane sõna oli ses küsimuses siiski inseneridel ja nõnda ei kleebitud nägusid antitiibadele, et isegi selline tühiasi nagu kleeps imesõiduki aerodünaamikat mõjutama ei hakkaks.
