RAHVAPIDU: 1920. aastate suurimaid kultuurisündmusi oli esimene iseseisvus­aegne üldlaulupidu Tallinnas suvel 1923. Juba laulupeo rongkäigul osalenud rahvahulk oli muljetavaldav. Eesti Filmiarhiiv
Vabadussõda oli lõppenud ja ihaldatud oma riik kätte võideldud. Ometi oli Eesti tulevik riigina veel tume. Isegi tema tunnustamine maailma vägevate poolt oli alles küsitav. Nii teatas USA augustis 1920, et Vene riigi territoorium olgu jagamatu, millele Balti riigid vastasid ühise protestikirjaga. Detsembris aga lükkas Rahvasteliit tagasi Eesti palve teda liitu vastu võtta. 1921. aasta jooksul siiski tunnustas hulk riike Eestit de jure ning juulis 1922 tuli tunnustamine lõpuks ka Washingtonilt.


Eesti majanduslik olukord kahekümnendate koidikul ei olnud kerge. Augustis 1920 võeti Suurbritannialt ja Taanilt krediiti toiduainete ostmiseks (leib jõudis Eestis vabamüügile alles 1. aprillil 1921!). Usku tulevikku sisendas maareform, mis täitis paljude unistuse. “Kuna kõike tehti endale, siis taluti raskusi vapralt ja virisemata,” kirjutas ajaloolane Hannes Walter. Ja tulemused ei lasknud end kaua oodata. Nelja aastaga kahekordistus Eesti suurtööstusettevõtete arv, tootma hakati isegi reisi- ja kaubalennukeid.


Ent oli ka vastutustundetut ahnitsemist ja raiskamist. 1920. aastate algul liikus Eesti kaudu Läände hiigelkogustes Vene kulda. Selle vahendamisest said rikkaks küll ärimehed ja pangad, aga mitte Eesti riik. Eesti Pank laenas arutult välja kulla vahendamisega teenitud suuri summasid, mis idaäride kokkukukkumise järel tuli korstnasse kirjutada. 1924. aastal oli olukord nii kehv, et riigikassa valuutavaru suurendamiseks otsustas valitsus augustis müüa 6000 tihumeetrit heakvaliteedilist metsa.


Kõigele vaatamata Eesti kosus. “Iseseisvuse viie esimese rahuaasta tulemused Eestis polnud hiilgavad, kuid ka mitte halvad,” iseloomustab majandusajaloolane Jaak Valge. 1928. aastal võeti marga asemel kasutusele kroon, mis sisendas veelgi kindlust. Riigis valitsevat optimismi näitas ka iibe kasv.


Kahekümnendad aastad olid ka suur koju tagasituleku aeg. Tartu rahuleping andis Venemaa eestlastele võimaluse naasta ajaloolisele ­kodumaale. Esialgu soovis Eestisse opteeruda peaaegu pool Venemaa eestlastest – 87 361 inimest. Tegelikke tulijaid oli 1920–23 aga tunduvalt vähem, vaid 37 578. Paljudel oli Venemaal oma elu ja ega neid Eestis ei oodanud piimajõed ja pudrumäed.


Kuigi Venemaad oli sõjas löödud, polnud noore riigi iseolemine sugugi veel kaljukindel. Aprillis 1922 arreteeriti neli Vene saatkonna ametnikku, keda süüdistati salakuulamises. 3. mail tabas kaitsepolitsei Tallinnas kõige ohtlikuma kommunisti, EKP juhi ­Viktor ­Kingis­sepa, kes veel samal ööl kiirkorras surma mõisteti ja hukati. ­Samal kuul mõistis sõjakohus 115 kommunisti protsessil vangi 65 kohtualust. Vähem kui aasta pärast, märtsis 1923 saab tulevahetuses kaitsepolitseiga surma teine tippkommunist Jaan Kreuks. Novembris 1924 aga peeti Tallinnas sõjakohtus protsess 149 kommunisti üle, kellest õigeks mõisteti vaid 7.


Vaatamata sellele, et kaitsepolitsei oli eelmise aasta jooksul Eesti kommuniste põhjalikult rappinud, tabas 1. detsembri varahommikul 1924 alanud kommunistide riigipöördekatse valitsust ootamatult.


Moskvast juhitud ja relvade-elavjõuga toetatud mäss aga kukkus läbi. Salaja üle piiri tulnud rünnakrühmlastest Eesti riigi kukutamiseks ei piisanud, sest siinsed kommunistid pärast kaitsepolitseilt saadud hoope suurt abi anda ei suutnud. Iseseisvus jäi küll püsima, ent mitmed illusioonid purunesid. Kuigi Eesti sai 1921. aasta sügisel Rahvasteliidu liikmeks, ei aidanuks see võimaliku Vene agressiooni puhul.


Detsembrimässu järel andis Suurbritannia Eestile selgelt mõista, et ei luba Eestile minge id julgeolekutagatisi. Eesti oli tegelikult üksi, mida ta koges kibedalt juba järgmisel aastakümnel.