Kahhelahi, praktiline kunstiteos
Mida lähemale aeg tiksub talvele, seda enam vajame soojust nii otseses kui kaudses mõttes. Mõnus on astuda lõputus niiskes-uduses hilissügises või karges pakases, teades, et ees ootab soe kodu. Ahju või puupliidi eriline tähendus kodusoojuse allikana pole enam paljudele endastmõistetav ja igatsus elusa tule järele on sageli leidnud väljundi kamina kujul. Teisalt tugevneb tendents suurendada kamina rolli maja soojusbilansis, kasvatades selle ökonoomsust sooja õhu puhuri, soojussalvesti vms abil. Seda just uutes eramutes, kus taastuvenergia kasutamine on osa pererahva elustiilist. Kuna iga uus on aga unustatud vana, siis tõuseb ehk taas kodu oluliseks soojaandjaks - aga ka kujunduselemendiks - kahhelahi.
Ahjupott oli tõepoolest pott!
Kahhelahjul on 600 aasta pikkune ajalugu. Tänase kahhelahju eelkäija pärineb tõenäoliselt pronksiajast. Ahju esivanemaid ehitati Saksa, Austria ja Šveitsi Alpides ja need kujutasid endast savi abil püstitatud lahtise koldeavaga kivikuhjatisi, mis tulesooja salvestasid. Sealsamas Alpides arendati küttekollet ka edasi, võttes kivide asemel kasutusele põletatud savipotid. Need seoti pehme saviseguga ahjukehandiks, mis oluliselt suurendas soojust kiirgavat pinda.
Kõige varasem ahjupott, ahjukahli eelkäija, oli lihtne ümara suu ja ümara põhjaga savipott. Tihti ongi arheoloogidel raske neid tavalistest nõudest eristada. Vanimad arheoloogilistel kaevamistel leitud ahjupotid pärinevad 12. sajandist. Potid salvestasid tõhusalt soojust, kuid ümarpottidest kuhjatis oli suhteliselt ebastabiilne.
Potist ahjupotiks, edasi lausa kunstiteoseks
Ajapikku hakati nende suuosa vormima nelinurkseks, et neid oleks hõlpsam ilma vaheavausteta üksteise kõrvale ahjuks laduda. Juba 14. sajandiks olid ahjupotid arenenud nelinurkseteks reljeefsete kujunditega plaatideks, mille taga oli kinnitamist hõlbustav ja ahju kuju tugevdav karniis.
Ahjupoti mutatsioon savipotist ahjukahliks toimus kahel moel. Üks viis: pottkivi nelinurksele suuosale kinnitati plaat ja seejärel lõigati poti põhi ära. Teine viis: nelinurkseks plaadiks vormiti pottkivi põhi, sel juhul jäi selle avatud suuosa ahjupoti tagapooleks.
Ruudukujuliste pottkivide kõrval hakati 15. sajandil valmistama ka ristkülikukujulisi ahjupotte. Selleks lõigati silindrikujuline nõu püstisuunas kaheks. Neil nn nišikahhelkividel oli tihti eesriidetaoline esiosa, mis ajapikku madaldus lihtsalt reljeefseks kaunistuseks. Peagi taibati, et pottsepa poolt tehtud kahlid pakuvad sobivat pinda kunstipärastele kaunistustele. Ahjupotte hakati katma ka glasuuriga, mis oli suureks sammuks edasi kahhelahju arengus otstarbekaks luksusesemeks, lausa kunstiteoseks. Kaunistatud kahhelkivide pealetungi aegu ei jäänud vanad head glasuurimata ahjupotid siiski kasutuselt välja, vaid neid tarvitati ka uute vormide kõrval edasi.
Kahhelahju import Alpidest mööda kaubateid
Kahhelahjud levisid Kesk-Euroopas ühel ajal nii Austria-Ungari, Saksa- kui ka Böömimaa aladele, Põhja-Itaalia linnadest Skandinaaviani. Pottahju levikule aitasid kaasa nii kliima kui ka kultuurisuhted. Ühest küljest tundub ahju kasutamine külmadel aladel loomulik, kuid suur roll ahju levimisel oli ka juba toimival rahvastevahelisel läbikäimisel ja kontaktidel. Kahhelahje hakati ehitama neis piirkondades, mida sageli külastasid ahju sünnimaalt pärit kaupmehed, käsitöölised ja ülikud, kus toimus tihe läbikäimine ja sidemete tihen emine eri rahvaste vahel.
Et kahhelkivide valmistamine nõudis spetsiaalseid oskusi, jäid kahhelahjud kauaks luksustoodeteks ning pikka aega olid nende tegijaiks välismaalt palgatud käsitöölised. Ahjude suhteliselt sarnasele arengule eri paigus aitasid kaasa kultuuri- ja kaubandussuhted, feodalismi tingimustes ka tsunftide ranged reeglid, millest olulisim ehk sellide kohustuslikud rännuaastad, mil kogemusi omandati kodust kaugemal.
Pottahju eelised
Pottahju eelkäijad, avatud kolded ja kaminad, olid soojusallikatena üsna vähetõhusad. Ka oli neid märksa ebamugavam kasutada kui pott- või kahhelahju, sest kütmisel tekkinud suits paiskus aeg-ajalt ka siseruumidesse. Uue ahju kasutuselevõtt parandas tohutult eluruumide mugavust. Köetava toa poolt tehti kahhelahi tollal täiesti kinnine, et suits tuppa ei pääseks. Ahju alaosa müüriti seina sisse ja köeti seina tagant, teisest toast või koridorist. Kahhelahju tagaossa tehti halgudega tuli või visati koldesse hõõguvat sütt mõnest teisest küttekoldest.
Enne 18. sajandit ei olnud kahhelahjus korstnasse viivat lõõri. Ahi oli seest tühi ja soe õhk keerles seal lihtsalt ringi. Nii tulekolde ava kui ka suitsu väljumisava paiknesid kahhelahju taga asetsenud kõrvalruumis. Kahhelahju soojussalvestusvõimet tõhustanud sisemine lõõristik võeti kasutusele alles 18. sajandil.
Kasulik kaetakse ilusaga
Ahjupottide kujul oli algul vaid praktiline tähtsus. Ajapikku muutusid kahlite kaunistused siiski soojendamisvajadusest sedavõrd olulisemaks, et kahhelahjust sai mitte enam pelgalt küttekeha, vaid omaniku moeteadlikkust näitav sisustuselement. Sotsiaalse konkurentsi tulemusel muutus lihtsamate pottahjude kasutamine vähehaaval üldiseks ka vähemnõudlikes ruumides, samal ajal ilmusid kõrgemate ühiskonnakihtide eluasemetesse aina uhkemate kaunistustega kahhelahjud.
Kahhelahjud levisid kiiresti 16. ja 18. sajandil, mis tulenes sellest, et savi kvaliteet paranes ja tehnoloogia arenedes suudeti vormide abil massiliselt erikujulisi ahjukahleid toota. Mitte ainult printsid, vaid ka talupojad said nüüd võimaluse ehitada heade omadustega kiireltsoojenevat ahju.
Nii kahhelkivide kui kahhelahjude kuju muutus vastavalt sel ajal valitsevatele stiilisuundumustele. Eristatakse gooti, renessansi, baroki, rokokoo- ja klassitsistlikus stiilis ahje. Näiteks renessansi ideaale väljendav arhitektuur ja kujutav kunst hakkas kahhelkiviahjude kaunistustele mõju avaldama 16. sajandi kolmandal aastakümnel. Kahlitele kantavate piltide raamistikus hakati kasutama antiigile viitavaid motiive, ümarkaart ja sambaid, samuti sagenes mütoloogiliste ja ajalooliste teemade kajastamine. Puhtgeomeetrilised ja taimornamendid püsisid kasutusel kauem kui pildilised motiivid. Tänapäeval võib just stiilide tundmine anda informatsiooni säilinud kahhelahjude kohta ja olla abiks nende dateerimisel.
Igal maal oma nägu
Maailma eri paigus leidub kahhelahjusid, mis hämmastavad oma fantaasiakülluse ja eripäraga. Kõigi maade ahjuehituse arengujoontes on palju ühist, aga kindlasti on igal paikkonnal oma eripära, oma värvi- ja vormieelistused. Peale valitsevate stiilikaanonite oli oluline koht ahjude välisilme kujunemises ka rahvuslikel maitse-eelistustel. Lisaks sellele oli ka igal meistril oma käekiri ja erilisus.
Nii näiteks kaunistasid mõnede Vene ülikute hooneid mitmevärvilised, reljeefsed majoolikakahlitest ahjud nagu sarafanid. Väga eripärased on Türgi majoolikakahlid.
Oma sini-valge maalinguga glasuuritud tarbekeraamika poolest olid väga kuulsad Delfti meistrid. Nende sini-valged ahjukahlid on Hollandile sellist kuulsust toonud, et olenemata kohast, kus neid hilisemal ajal tegelikult valmistati, kutsuti neid ikka hollandi või delfti kahliteks. Eestiski on neid sini-valgeid palju näha, näiteks Õpetajate majas või Kadrioru lossis. Kõigil neil pole aga sugugi nii hästi läinud, saatus on neid ja nende omanikke siia-sinna pillutanud.
Rootsis on kahhelahi muutunud lausa rahvuslikuks sümboliks. Internetist võite saada aimu, kui väga rootslased armastavad oma kakelugn'i, sakslased aga kachelofen'it.
Eesti linnadesse jõudis kahhelahi 16. sajandil, enne seda oli soojaandjaks valdavalt hüpokaust. Kui linnamajadesse ja mõisate härrastemajadesse ehitatud kahhelahjud jälgisid truult ajastule omaseid stiile, siis lihtrahva elamuisse need ei jõudnudki. Areng suitsutare kerisahjust kuni korstnaga ahjuni toimus neis alles 19. sajandi teises pooles. Ka siis kasutati ahjuehituses peamiselt põletatud telliseid.
Töötav kultuuri- ja staatusesümbol
Ahjukunsti tõeliseks õitseajaks võib lugeda historitsismiaega 1870ndatest 1920ndate aastateni, mil enamik varasematest stiilidest oli au sees ja varakatel inimestel oli kahhelahi pea igas ruumis. Ahjudele kulutatud raha peegeldas perekondade ühiskondlikku positsiooni.
Anglosaksi maades, nagu USA ja Suurbritannia, on aga kahhelahi vähetuntud, seal on tavaks kasutada soojaandjana kaminat. Võrreldes kaminaga on ahi märksa efektiivsem ja kuninganna Victoria ajal sai neis maades populaarseks hoopis malmahi.
Kapitalismi arenedes ja suurtootmise tekkides andis ahju rahvusvahelistumisse oma panuse kaubavahetuse intensiivistumine, millele aitas kaasa raudtee-ehitus. Võib väita, et kõik selleaegsed kahhelahjude suurtootjad olid üksteise tootenäidistega kursis, spetsialiseerunud vastavalt turu nõudlusele ja tippkvaliteedile. Toodeti nii glasuurimata kui glasuuritud ning keeruka tehnoloogiaga majoolikatehnikas kahhelkive. Sageli osteti valmis vorme otse selleks spetsialiseerunud modelleerimisfirmadelt. Kuna ka sobilikku savi osteti sellal tööstustesse eri paigust, siis on üsna raske tehasemärki nägemata otsustada, kelle toodanguga on selleaegse ahju puhul tegemist.
Ka tänasel päeval võib valida kahhelahju nii kodu kaunistama kui sooja andma. On tehaseid, kus toodetakse nii siledaid kui ka reljeefseid kahleid, karniise, ning on ka meistreid, kes nendest kauni ahju suudavad ehitada. Ka vanu kahhelahje suudetakse kvaliteetselt restaureerida taasköetavateks. Kuid selliste väärtuste juurde tasub usaldada vaid väga kogenud meistreid.
Ahjude ajalugu ulatub kuuesaja aasta taha. Ahjukahhel on teinud läbi pika arengutee. Algul laoti ahi ehk kividest, siis aga hakati kasutama savipotte. Sellest tulenebki tänaseni säilinud nimetus ahjupott. Tavaline savipott tegi läbi arengu ümarast kandiliseks, et seda oleks lihtsam ahjuseinaks kokku laduda, ja selle sügavus hakkas vähenema, see muutus pigem kunstipäraseks reljeefiks. Kui pott glasuuriti, sai temast kahhel, mida seejärel hakati kaunistama maalinguga.
