Kairit Voitese päikeseline elu Rooma luksusvillas

ELU ÜHES PÄEVAS: Dividendi- miljonär Kairit ­Voites (40) naudib Rooma ääre­linnas elades villa ­aknast paistvat merevaadet ja kannab vaid brändirõivaid.

Hommikul äratab mind sinise-kollasekirju lasuuraarapapagoi Alberto, kes tervitab kõvahäälselt päikesetõusu. Avan oma Itaalia kodus, Rooma äärelinnas Anzios asuva 1820. aastal ehitatud villa korteri magamistoa akna ja hingan sõõmu Vahemere õhku. Aknast paistavad villad, palmid, piiniamännid, sinine meri ja kustunud vulkaan San Felice Circeo.

Hommikusöögi söön merevaatega rõdul ja võtan tunnikese päikest koos prantsuse buldogi Felice ja kilpkonn Lavinioga. Me oleme kolmekesi suured päikesesõltlased!

(Millegipärast tekib mul alati miniloomaaia taoline ettevõtmine, kui kuskil pikemalt paigale jään. Itaalias on mul veel kanaarilindude pere, Tallinnas ootavad mind hobune, kaks suurt koera, kass ja tšintšiljad.)

Kella kümne ajal saabub koduabiline, sümpaatne ja töökas bulgaarlanna Margherita, ja mina suundun arvuti juurde, et kontrollida, kas minu viimane äriprojekt, butiik Piazza di Spagna Tallinnas funktsioneerib normaalselt. See on minu esimene jae-ettevõte ja ilmselt kulutan ebaproportsionaalselt palju aega ja jõudu selle edasiarendamiseks, aga see on mulle väga südamelähedane.

Arutan messenger’is oma 21aastase tütre ­Etheliga, minu parema käe ja kaupluse juhatajaga jooksvaid probleeme ja uusi plaane, vaatan läbi meilboksid, vastan, kirjutan, arvutan, uurin ettevõtete raporteid ja tasun arveid.

Mõnel päeval jääb see kodune hommiku­poo­lik ära – siis, kui lähen Milanosse äripartneritega kohtuma. Paar korda kuus ­ärkan kell viis, et jõuda kella üheksaks sealsesse rõivaste hulgimüüja kontorisse. Olen enda peale võtnud butiigi kaubaga varustamise ning uuringi showroom’ides esemeid ja teen oma valiku.

Ma ei hakkagi varjama, et olen haaratud emotsioonidest, vaadates Roberto Cavalli, ­Moschino, Versace jt tippdisainerite uusimat loomingut. Ma näen nendes rõivaesemetes rohkemat kui ainult kehakatet: olen vahel mõelnud, et peaks kaunimad eksemplarid ära raamima ja seinale riputama. See on kunst nagu iga teinegi, kui on tehtud geniaalse inimese poolt, kes oma talendi on suunanud valdkonnale, mille eesmärk on kaunistada inimest.

Pean tunnistama, et kannan ka ise tõesti ainult margirõivaid ja -aksessuaare. Mulle ei meeldi järjest poode läbi kammida, sisenen ainult sellistesse, mis mulle huvi pakuvad, ja enamasti on need seotud mõne margiga.

Pärast riiete valimist lõunatan firma juhatajaga. Itaalias ei tähenda bisnis ainult äritehingut, vaid ka isiklikku suhtlemist: vahetame mõtteid poliitika, äri, perekonna ja viimase jalgpallimatši üle.

Päevadel, mil ma Milanosse ei lenda, lähen tavaliselt kella kaheteistkümne paiku mereranda jalutama. Minu itaallasest elukaaslane Giammario Battaglia on advokaat ning ta tegeleb aktiivselt poliitikaga. Õnneks on tal võimalik oma tööaega nii planeerida, et saame lõunatunnid enamasti koos veeta.

Minu kodu lähedal on kilomeetrite kaupa laia säravvalget liivaranda, kus väljaspool rannahooaega tohib ka koeraga jalutada. Nende pikkade matkadega on meie koerast kujunenud üleni musklis tegelane.

Joome mõnes rannaäärses kohvikus apelsinimahla ja haarame nurgapealsest juur- ja puuviljaärist lõunasöögi jaoks kaasa midagi värsket. Giammario jutustab mulle viimastest uudistest poliitikas ja oma advokaadipraksises.

Seejärel siirdun palestra’sse, spordiklubisse, kus kell kaks algab aeroobikatrenn, millest ma ei raatsi ühelgi päeval loobuda. Treenerid on tõeliselt professionaalsed (& amp; uuml;ks koguni aeroobika maailmameister), muusika viimase peal ja nii teeme tund aega tugevat kardiotrenni.

Koju jõudes valmistan kerge kahekäigulise lõuna: kohalikud delikatessid on lõpuks ka minus, endises veendunud kokkamisevastases, suutnud gurmaani äratada. Kõike eelnevalt läbi mõeldes ja projektijuhtimise põhimõtteid järgides õnnestub 20–25 minutiga korralik eine valmistada: värske linguine-pasta tartufi-koorekastmes või tagliata (lihalõigud. rukola salati ja basmati riisiga jne. Lõunasöögi lõpetame alati rohelise salatiga piiniaseemnete ja oliiviõlikastmega. Itaallaste söögikombed on väga tervislikud ja sellest võib sõltuvusse sattuda.

Sellele järgneb jälle paar-kolm tundi tööd. Enamasti vaatan internetist mingil hetkel ka lennukipileteid Tallinna, sest tegelikult olen iga kuu vähemalt ühe nädala Tallinnas tööasju ajamas. Tõesti, mõnevõrra omapärane on olukord, kui töökoht asub elukohast 2000 kilomeetri kaugusel, ent ma olen jõudnud meeldiva tasakaaluni ja tunnen nii Tallinnas kui ka Roomas viibides end võrdselt hästi.

Eestis on peale ärielu mul veel ju ka vanemad, tütar ja sõbrad, kes iga kord, kui Tallinna tulen, väikese vastuvõtutseremoonia korraldavad.

Õhtuti sõidame tavaliselt Rooma vanalinna, pargime auto Piazza di Spagnal ja läheme õhtust sööma mõnesse kodusesse trattoria’sse või osaleme mõnel ametlikul vastuvõtul. Vähemalt korra nädalas käime teatris.

Ma olen muide ka suur Itaalia kunsti ja arhitektuuri austaja. Mind huvitab praegu Itaalia 17.–18. sajandi kujutav kunst, mida hakkasin hiljuti süvenenumalt uurima. Sügisest on mul kavas ennast kirja panna Libera Università D’Arte vastavale kursusele.

Ja näiteks lihavõttepühade ajal käisime väikesel ringreisil Toscanas ja taas kord ei suutnud ma end tagasi hoida ostmast imekaunist, käsitsi maalitud keraamikat.

Õhtu lõppedes kõnnime tavaliselt Rooma iidsetel tänavatel. Itaallastel on tore komme pärast õhtusööki jalutada – ilmselt tänu sellele võivad nad õhtuti (ka pärast kella kuut!. ohjeldamatult süüa, ilma et see figuurile halvasti mõjuks.

Kui 2005. aastal sooritasin Roomas eraülikoolis Luiss magistrikursust, üürisin südalinnas terve aasta jooksul korterit. Jalutasime siis igal õhtul kilomeetrite kaupa, aga praegugi veel avastame iga kord uusi imeilusaid tänavaid ja piazza’sid ja leiame, et Roomast ei ole võimalik ära tüdineda.

Ka maailmakuulsaid monumente armastavad roomlased võrdselt turistidega ja minu ettepanek “Andiamo a trovare la Fontana di Trevi!” (“Lähme Trevi purskkaevu vaatama!”. võetakse alati entusiasmiga vastu!

 

Hulgikaubandus tegi rikkaks
Nelja aasta eest Rooma kolinud Kairit Voites teenis oma dividendimiljonid välja Svensky Kaubanduse ASist, millega on peamiselt seotud olnud ka tema senine karjäär: ta oli firma asutajaliige, seitse aastat pearaamatupidaja ning seejärel finantsdirektor, nõukogu esimees.
Toidu- ja tööstuskaupade maaletoomisega tegeleva Svensky juht on Kairit Voitese endine abikaasa Sven Voites.
Praeguseks on Kairit Voites aktiivsest tegevusest firmas kõrvale tõmbunud, kuid osaleb uute projektide ja tütarfirmade arendamises ning on aktsionär ja nõukogu liige.