23.05.2008, 00:00
Kais ja Vesik lähevad tiitlit kaitsma
Mullu Zagrebis MK-etapi võitnud Eesti parim pallimängutiim asub sel nädalal oma seni kõige vingemat saavutust kaitsma.
Veel enne kui vollepaar Kristjan Kais – Rivo Vesik Euroopasse
järjekordsele turneele läks, andis üks mobiilitootja meestele
uued telefonid. Spordi- ja muusikatelefonid. “Mulle meeldib. Kuulan
rannas trenni tehes palju muusikat,” ütleb Vesik. Millist muusikat?
“Igasugust. Ma olen rohkem sellise vana kooli roki mees.”
Aga Kristjan? Vesiku määratlust mööda kuulas Kais
vähemasti varem seda sorti raskemuusikat, kus solist “mikrofoni
möirgab, ilma et sõnagi aru võiks saada, millest
laul”. Nüüd pidi vanem paariline olema veidi rahulikuma saundi
sõber.
Täpselt aasta tagasi juhtus see, mis niigi tubli
paari Kaisi ja Vesiku päris tegijateks kergitas.
Nad olid
küll paar aastat olnud päris esiotsa lähedal, kuid mitte
võitjad. Zagrebis tuli võit.
Pärast Zagrebit
hakati rääkima sellest, et Eesti võrkpall
– uskumatu küll – jõuab olümpiale. Ja
mis veelgi tähtsam – nii meedia kui ka muud huvilised hakkasid
vaikselt uskuma, et neilt kahelt võib Pekingis hea õnnestumise
korral medal tulla.
Pealtnäha kerge
Rannavolle tundub mõnus ala. Sundimatu õhkkond, aasta otsa
ilusad ilmad, rand, liiv ja lahe publik. “Eks ole rannavolle maailma
parem spordiala, Rivo?”
On ju teada, et nii nagu Kais, nii
oli ka Vesik varem tubli tegija saalivõrkpallis. Kais tuli rannale
ära juba päris ammu. Mõtlikuma oleku ja kõrgharidusega
Kaisi puhul oli selge, et valik ranna kasuks oli hästi kaalutud. Neli
aastat noorema Vesiku puhul tundub, et osa mängis suur juhus ja Kaisi
veenmisjõud.
Vesik otsib küsimusele mõnda aega
head vastust. “Tead, tule vaata, kui me trenni teeme. Seal näed, kas
on mõnus,” ütleb ta. On päris selge, et kui Vesik oli
2006. aasta septembris naisteajakirjas Cosmopolitan tegija rubriigis
“kuu kompu”, kus ta teatas, et elu põhimõte on
fun-fun-fun, siis nüüd kipuvad paljud arvama, et rannavolle on kerge,
lihtne ja just nimelt fun spordiala. Välispidiselt ta muidugi ongi seda.
Me ei näe rannaliival piltlikult öeldes verd, higi ja pisaraid, mis
mõne vastupidavusala puhul käivad asja juurde. Aga see on Vesiku
hinnangul petlik. Tõsi, mõnd monotoonset vastupidavusala tegemas
ta end ei kujutle.
Volle on ikka vähe mitmekesisem.
Tänavune aasta on teadagi mis aasta. Kõik, kes on
olümpiakohas enam-vähem kindlad (osalejate nimekiri pole veel lukus),
jälgivad ennekõike seda, et vorm just nimelt olümpia ajal
tipus oleks. “Olümpia on tänavu see üks ja kõige
tähtsam turniir,” ütleb Vesik. “Pigem mängin
hästi seal, kui et ponnistan MK-etapivõidu nimel.”
Muidugi see ei tähenda, et meeskond Kais-Vesik võtaks praegusi
turniire lõdvalt. Seda mitte. “Kui oleme väljas, siis paneme
ikka täiega,” kinnitab Vesik.
Küsimus on pigem
selles, kuidas vaimu virgena hoida. Et Pekingis oleks tunne värske, tuleb
praegu võtta vähe rahulikumalt.
Määrab psühholoogiline pool
Tänavused turniirid ongi meie vollepaar mänginud suhteliselt
mõõduka hooga. Kohad turniiridel pole vahest veel nii
säravad, aga üksikuid ilusaid võite on tulnud küll.
Näiteks viimati Itaalias Roseto degli Abruzzi MK-etapil võideti
põhiturniiri avaringis Euroopa praegust meisterpaari
austerlasi Clemens Dopplerit – Peter Gartmeyerit.
Kokkuvõttes saadi siiski 13. koht. &
lt;
br />
Kui tõenäoline on, et Pekingis võiks tulla
medal? Selge, et see pole praegusel hetkel kõige mugavam küsimus.
Kes see ikka tahab enne suurt võistlust praalida. Vesik ütleb, et
tegelikult on olümpial kõik võimalik. Turniiri tase pole
Pekingis tugevam kui tavalisel MK-etapil. Pigem vastupidi, sest eemale
jäävad näiteks mitmed tugevad Brasiilia ja USA paarid, kes muidu
turniiridel osalevad.
“Tegelikult oleneb sellel tasemel
kõik pisiasjadest. Kes nendega paremini hakkama saab, see
võidab,” räägib Vesik. Võib-olla kõige
määravam on tema hinnangul psühholoogiline pool.
Vaimsed pinged võivad nii mõnegi paari kustutada enne, kui
võistluseks läheb.