Aga Kristjan? Vesiku määratlust mööda kuulas Kais vähemasti varem seda sorti raskemuusikat, kus solist “mikrofoni möirgab, ilma et sõnagi aru võiks saada, millest laul”. Nüüd pidi vanem paariline olema veidi rahulikuma saundi sõber.


Täpselt aasta tagasi juhtus see, mis niigi tubli paari Kaisi ja Vesiku päris tegijateks kergitas.


Nad olid küll paar aastat olnud päris esiotsa lähedal, kuid mitte võitjad. Zagrebis tuli võit.


Pärast Zagrebit hakati rääkima sellest, et Eesti võrkpall – uskumatu küll – jõuab olümpiale. Ja mis veelgi tähtsam – nii meedia kui ka muud huvilised hakkasid vaikselt uskuma, et neilt kahelt võib Pekingis hea õnnestumise korral medal tulla.


Pealtnäha kerge


Rannavolle tundub mõnus ala. Sundimatu õhkkond, aasta otsa ilusad ilmad, rand, liiv ja lahe publik. “Eks ole rannavolle maailma parem spordiala, Rivo?”


On ju teada, et nii nagu Kais, nii oli ka Vesik varem tubli tegija saalivõrkpallis. Kais tuli rannale ära juba päris ammu. Mõtlikuma oleku ja kõrgharidusega Kaisi puhul oli selge, et valik ranna kasuks oli hästi kaalutud. Neli aastat noorema Vesiku puhul tundub, et osa mängis suur juhus ja Kaisi veenmisjõud.


Vesik otsib küsimusele mõnda aega head vastust. “Tead, tule vaata, kui me trenni teeme. Seal näed, kas on mõnus,” ütleb ta. On päris selge, et kui Vesik oli 2006. aasta septembris naisteajakirjas Cosmopolitan tegija rubriigis “kuu kompu”, kus ta teatas, et elu põhimõte on fun-fun-fun, siis nüüd kipuvad paljud arvama, et rannavolle on kerge, lihtne ja just nimelt fun spordiala. Välispidiselt ta muidugi ongi seda. Me ei näe rannaliival piltlikult öeldes verd, higi ja pisaraid, mis mõne vastupidavusala puhul käivad asja juurde. Aga see on Vesiku hinnangul petlik. Tõsi, mõnd monotoonset vastupidavusala tegemas ta end ei kujutle.


Volle on ikka vähe mitmekesisem.


Tänavune aasta on teadagi mis aasta. Kõik, kes on olümpiakohas enam-vähem kindlad (osalejate nimekiri pole veel lukus), jälgivad ennekõike seda, et vorm just nimelt olümpia ajal tipus oleks. “Olümpia on tänavu see üks ja kõige tähtsam turniir,” ütleb Vesik. “Pigem mängin hästi seal, kui et ponnistan MK-etapivõidu nimel.”


Muidugi see ei tähenda, et meeskond Kais-Vesik võtaks praegusi turniire lõdvalt. Seda mitte. “Kui oleme väljas, siis paneme ikka täiega,” kinnitab Vesik.


Küsimus on pigem selles, kuidas vaimu virgena hoida. Et Pekingis oleks tunne värske, tuleb praegu võtta vähe rahulikumalt.


Määrab psühholoogiline pool


Tänavused turniirid ongi meie vollepaar mänginud suhteliselt mõõduka hooga. Kohad turniiridel pole vahest veel nii säravad, aga üksikuid ilusaid võite on tulnud küll. Näiteks viimati Itaalias Roseto degli Abruzzi MK-etapil võideti põhiturniiri avaringis Euroopa praegust meisterpaari austerlasi Clemens ­Dopplerit – Peter Gartmeyerit.


Kokkuvõttes saadi siiski 13. koht. & lt; br />

Kui tõenäoline on, et Pekingis võiks tulla medal? Selge, et see pole praegusel hetkel kõige mugavam küsimus. Kes see ikka tahab enne suurt võistlust praalida. Vesik ütleb, et tegelikult on olümpial kõik võimalik. Turniiri tase pole Pekingis tugevam kui tavalisel MK-etapil. Pigem vastupidi, sest eemale jäävad näiteks mitmed tugevad Brasiilia ja USA paarid, kes muidu turniiridel osalevad.


“Tegelikult oleneb sellel tasemel kõik pisiasjadest. Kes nendega paremini hakkama saab, see võidab,” räägib Vesik. Võib-olla kõige määravam on tema hinnangul psühholoogiline pool.


Vaimsed pinged võivad nii mõnegi paari kustutada enne, kui võistluseks läheb.