Prokuratuur algatas teie ettepanekul sõjaväeluure tegevuse suhtes kriminaalasja.
Jah. Ja õiguskantsler oma menetluse. Kaitseministeeriumi järelevalve viitab sellele, et sõjaväeluure jälitas inimesi ebaseaduslikult ning rikkus nende põhiõigusi.
 
Mida kontroll täpselt leidis?
Saan öelda vaid seda, mis teada enne kriminaalmenetlust ning aruande salastamist. Eraelu, suhteid, vaateid... kes mis kell peolt lahkus... mida ütles... kellega kohtus. See on ebaseaduslik jälitustegevus, legaalsete eesmärkideta, väljub kaitseväe pädevusest, on reglementeerimata, jääb nähtavate järeldusteta.
 
Kelle kohta selliseid andmeid koguti?
Näiteks kaitseministeeriumi ametnike, nendega seotud poliitikute, ajakirjanike jt kohta. Nuhkimise käigus ei peetud paljuks ministeeriumi koridoris öeldud lauseid või näoilmeid kirja panna. Või kuidas sattusid mõne kaitseministeeriumi endise töötaja e-kirjad sõjaväeluuresse?
 
Kuidas siis sattusid?
Me tahakski ka seda teada, kes on kolleegide peale keelt kandnud või mis meetodeid rakendanud. Lolle ja ebalojaalseid ei tahaks ju majas pidada. Muidu on ministeeriumis superhea õhkkond.
 
Kas kaitseministeeriumis tegutseb sõjaväeluure agent?

Me oleme sellele mõelnud.
 
Kui palju inimesi on võimaliku ebaseadusliku jälitamisega seotud?
Kahtlemata on tegu erandiga. Ja see ei ole olnud kogu sõjaväeluure töö.
 
Mida luurajad ise arvavad?
Käsutäitjad on mures. Nad tunnevad, et nemad üksi ei saa küll süüdi olla.
 
Nad võiksid siis tunnistada oma ülemuste vastu?
Aga loomulikult. Neid tunnistusi on kaitseministeeriumi komisjonile ka antud.
Ma olen neid lugenud ja saan nende autoritest omamoodi isegi aru. Käsk on sõjaväes püha ja selle seaduslikkuse kaalumine võib olla kehv, kui tahad teenida.
 
Kes käske andsid?
Kõik, kes said. Sõjaväes kehtib ka suuline käsk. Aga kui käsk antakse nelja silma all, siis ei jää sellest jälgi. Kui kirjalikest hoiduti, polnud ju teadlikult tegu ausa asjaga.
Millega nuhkijad ise oma tegevust põhjendasid?
Käsuga. Nonde meelsust on Ekspress juba kirjeldanud. Kahtlane on tundunud NATO-integratsioon ja seda vedanud ametnikud. Mõned NATOs laialt levinud arengud, nagu näiteks kohustusliku ajateenistuse asendamine elukutselise armeega, on neile tundunud liitlaste õõnestustegevusena. Üldine põhimõte tundus olevat, et mida moodsam, seda kahtlasem. Mida rahvusvahelisem, seda kahtlasem.
 
Kuuldavasti kasutati nuhkimisega kogutud infot ka kaitseväe ohvitseride ähvardamiseks?
Jah. Inimestele on näiteks öeldud, et kui sa oled “ministeeriumi mees”, siis juhtub see, mis juhtus selle või teisega...
 
Mis siis juhtus?

Karjäär kannatas näiteks. Ebameeldivaid ohvitsere saadeti jalust ära, peastaabist kaugemale. Kui öeldakse, et kahe nädala pärast alustad pooleaastast teenistust kauges ja kuumas paigas, võib see isiklikult suuri segadusi ja muresid põhjustada.
 
Kogu aeg on räägitud, et Iraaki minek on vabatahtlik. Nüüd tuleb välja, et karistus?
Sõjaväes on ettepanekuid, mida ei saa tagasi lükata, kui sa oled väga vastutaval kohal.
Aga niiviisi ohvitseri karjääri planeerimine ei k äi. Tavaliselt on need asjad teada aasta ette.
 
Kuidas on luureskandaaliga seotud endine kaitseväe juhataja Tarmo Kõuts?
Et on, võisin väita juba esimeste paberite lugemise järel. Tänaseks olen rohkem lugenud. Nagu Sven Miksergi meenutab, sarnanesid tema mõtted üksüheselt luurepaberite omadega.
Kõuts seostas täpselt neid inimesi, keda ta 1. märtsi Ekspressis väitis mitte kuidagi seostada oskavat. Aimame nüüd, kuidas ta sai seostada mõne eksametniku ja ajalehtede kirjavahetust.
Kõutsi vaevas sama paranoia ja ta rääkis inimestest just sel viisil inetult. Näiteks, et keegi pole usaldusväärne, sest kuulub mingise ühendusse, teine, sest on kellegi sõber, kes joob.
 
Kas käske täitnud luurajad jäävad kaitseväkke?

Seda ei tea nii lihtsalt otsustada. Uurimine näitab, kes kuidas asjaga seotud oli ja mis olid ta valikud. Asjata lõhkuda me ei taha, ohvitsere meil ülearu ei ole. Ja arusaamine võib tulla ka tagantjärele.
 
Millal selgus, et Eesti sõjaväeluures toimub midagi kahtlast?
Esimesed imelikud jutud on mul meeles kevadest 2006.
Kes sellest rääkis?
Kaitseväe juhataja jutt oli ­esimene imelik. Paberite lekkest ma ei saa rääkida. Hakkasime asjaga tegelema tasakesi, sest kahtlustasime võltsingut, mure oli Eesti maine, allikate ja tõendite kaitse, poliitilised pinged. Vahepeal oli tunne, et lähen ja löön selle ukse lihtsalt jalaga lahti.
 
Kellega te asja arutasite?
Lähimate kaastöötajatega. Informeerisin peaministrit, justiitsministrit, küllap ka välisministrit, õiguskaitsjaid. Asi hakkas paremini edenema pärast Ilvese valimist presidendiks, siis ei saanud enam keegi tsiviilkontrollile isikliku sõja ega erakondlikkuse silti riputada.
 
Millal kahtlane tegevus lõpetati?
Hiljemalt uue kaitseväe juhataja Ants Laaneotsa tulekuga detsembris 2006.

Kuivõrd on valitsus luureskandaaliga kursis?
Enamik sai asjast teada Ekspressi artiklist ja samal päeval minult ja peaministrilt. Praeguseks on seda arutanud valitsuse julgeolekukomisjon. Ministrid toetasid mind erakonnast sõltumata.
 
Olete öelnud, et peastaabi endine ülem brigaadikindral Alar Laneman on seotud kaitseväe juhtimisvigade, ka luureskandaaliga. Miks teda siis erru ei saadeta, vaid Inglismaale õppima?
Minu meelest oligi see vale käik.
 
Kui palju mõjutab luureskandaal koalitsioonikõnelusi?
Ma arvan, et kõigil erakondadel jätkub mõistust end sellega mitte siduda.
 
Mis edasi saab?

Kõva töö on ees. Sõjaväeluure on normaalne nähtus, kuid lollpäid ei tohi sinna palgata, käsuandjad peavad olema ausad ja regulatsioonid täpsed. Üks seaduslik variant tsiviilkontrolliks võib olla sõjaväeluure liitmine ministeeriumiga.
 
Kaitseministeerium salastas oma kontrollaruande sõjaväeluurest 25 aastaks. Kui palju skandaalist üldse avalikustatakse?

Suur osa sõjaväeluure koostatud dokumentidest ei ole tunnistatud riigisaladuseks, vaid ametkondlikuks kasutamiseks. Kui asi jõuab kohtusse, siis küllap kinnistele istungitele. Eesmärk ei saa olla kellegi kinni panek, vaid moraalsed, poliitilised ja õiguslikud järeldused. Seda jama korraldanud inimeste edasisel karjääril peab olema sein ees.
 
Kas olete kahtlustanud, et sõjaväeluure jälgis ka teid?
Ma ei ole selle pärast jätnud midagi tegemata. Mul pole midagi varjata. Aga asi pole ju selles.