Rahvusraamatukogu ette kogunenud rahvahulk muutub üha vihasemaks. Umbes tund enne keskööd visatakse esimesed kivid teisel pool Endla tänavat asuva Kapo peahoone akendesse.

Kaarli kiriku poolsetelt suurtelt akendelt põrkuvad kivid tagasi. Kuid Endla tänava kõrvalhoone aknaklaasid purunevad. Nüüd tabab massi joovastus, sest lõhkumisel on tulemust.

Endla tänava alguses asuva Kapo parkla võrkpiire lammutatakse laiali. Parklasse valgub umbes 40 inimest.

Kaitsepolitseinike eraldusmärkideta autod ei paku neile huvi. Märatsejate vaen pöördub Eesti riigi julgeoleku eest vastutava ameti hoone vastu.

Musta jopet, musti pükse ja seljakotti kandev mees saab parklast kätte tulekustuti ja tühjendab selle politseinike peale. Teine tüüp heidab Kapo hoone poole suure plekktünni. Parema käega loobib kive heleda jopega naine, kelle õlal ripub daamikäekott. Kaks noormeest ronivad mööda seina parkla valvekaamerani ja lõhuvad selle.

Kokku purustatakse pronksiööl Kapo majal 21 aknaklaasi. Maha tuleb kanda kolm segipekstud valvekaamerat.

Kahjusumma ulatub 155 000 kroonini.

Järgmisel päeval tõotab peaminister Andrus Ansip, et kõik kurjategijad saavad karistada.

"Loomulikult selle kahju maksavad kinni need konkreetsed vandaalid," lubab rahandusminister Ivari Padar valitsuse pressikonverentsil.

Siseminister Jüri Pihl kinnitab Padarile: "Võib muidugi juhtuda, et kõiki süüdlasi ei leita. Aga antud puhul on tõendusmaterjale piisavalt."

Eksperdid otsivad kividelt DNAd

Kuidas Kapo maja ründamise uurimine ja kahjude sissenõudmine Eesti riigil õnnestus? Täna, kaks aastat pärast pronksiööd, võib tulemust pidada peaaegu täielikuks läbikukkumiseks.

Kapo annab valvekaamera salvestised üle keskkriminaalpolitseile. Teine asitõend on kabinettidest kokku korjatud kivid, millelt eksperdid otsivad ja leiavadki viskajate DNAd. Lõpuks on keskkriminaalpolitseil teada mitme ründaja nimed.

Ootamatult puhkeb politsei ja prokuratuuri vahel äge vaidlus. Kas kivilt leitud DNAst piisab süüdistuse esitamiseks?

Prokuratuur otsustab anda kohtu alla ainult need, kelle poolt kivide viskamine paistab selgelt valvekaamera pildilt.

Neid on ainult üks - neljakümnendates eluaastates Andrei. Ta on Vene kodanik, töötab elektrikuna ega ole varem karistatud.

Keskkriminaalpolitsei võtab Andrei mais 2007 kinni. Juba esimesel ülekuulamisel võtab mees kivide viskamise uhkusega omaks.

"Ma küll loopisin kive politseiametnike ja Kapo maja suunas, aga tegin seda eesmärgiga kaitsta teisi inimesi politsei poolt toimepandavate kuritegude eest," räägib Andrei. "Kui on sõjasituatsioon, peab osutama vastupanu."

Sõjasituatsiooni all peab Andrei silmas Tõnismäele maetud punaarmeelaste säilmete väljakaevamist.

Kui kohtus kipuvad süüdistatavad eeluurimisel antud ütlustest tihtilugu lahti ütlema, siis Andrei jääb endale kindlaks. Ta jutustab Kapo ründamisest avameelselt.

"Kiviga sain akna pihta. Nii kuidas mäletan, oli auk. Kivi ei olnud suur."

Kohus karistab Andreid pooleteiseaastase vanglakaristusega tingimisi. Kohtunik Merike Allikmäe käsib tal maksta omast taskust kinni kõik Kapo kahjud ehk ligi 155 000 krooni.

Hiljem peab Tallinna ringkonnakohus kogu hävitustöö eest ühele inimesele arve esitamist ebaõiglaseks.

Lõpuks vastutab Andrei ainult enda purustatud akna eest. Ta maksab kaitsepolitseile 2792 krooni ja 30 senti.

Ülejäänud rohkem kui 150 000 kroonise kahju taob Kapo kinni oma eelarvest. Valitsusringkonnad peavad Kapot vastutavaks pronksiöö toimumise eest ega nõustu ameti kahjude hüvitamisega valitsuse reservist.

Ülemkomissar ei saa aknaid tugevdada

Kapo üks põhiülesanne on seista hea oluliste riigiasutuste julgeoleku tagamise eest. Miks õnnestus vandaalidel rohkem kui 20 peahoone akent kerge vaevaga katki visata?

Kapo peahoone on kohandatud julgeolekuasutuse tööks 1990. aastatel, kui asutuse peadirektor oli Jüri Pihl. Kuna riik luges tollal iga senti, pandi kallid kuulikindlad klaasid ainult Toompuiestee-poolsetele akendele.

Endla tänava kõrvalhoone kõrgematel korrustel kasutati tavalisi klaase. Aknad asusid piisavalt kõrgel, nii et tänavalt ei ulatunud majja keegi sisse ronima. Kuna Eestis polnud toimunud vägivaldseid meeleavaldusi, ei peetud tugevamaid turvameetmeid vajalikuks.

Pärast Lihula kuju mahavõtmist 2004. aastal hakkas Eesti ühiskond teravalt käärima. Millalgi enne 2007. aasta pronksiööd tegi üks Kapo ülemkomissar ettepaneku maja kõigi akende katmiseks turvakilega. Sellist kilet toodetakse mitut sorti ja mitmes hinnaklassis. Kiletatud klaasi on oluliselt raskem purustada.

Eesti oli tol hetkel majandustõusu tipus ning riigil kroone jalaga segada. Raha taha poleks kiletamine jäänud.

Kapo peadirektor Aldis Alus ei näinud turvakiletamiseks vajadust. Olukord Tallinnas tundus olevat kontrolli all. Pealegi pidas ta tollase siseministri Kalle Laanetiga kõnelusi ametile väljaspool kesklinna täiesti uue peakorteri ehitamiseks.

Alus ise ütleb Ekspressile, et tema taha akende turvakiletamine ei jäänud: "Ärme spekuleeri, palun."

Mundriau jääb määrituks

Jüri Pihli peadirektoriks oleku ajal langes amet korduvalt mitmesuguste kuritegude ohvriks. Pihl võttis isegi väikesi vahejuhtumeid käe tõstmisena Eesti riigi vastu ja sundis alluvaid nendega tegelema.

Kord varastati Kapo Virumaa osakonna kasutuses olnud eraldusmärkideta Lada. Autot otsiti nii kaua, kuni see kätte saadi.

Teine kord sodis keegi Kapo peahoone seina. Pihl käskis sodija üles leida või lubas saata oma alluvad värvipurkidega ümber maja valvet pidama.

Pronksiöö-eelne siseminister Kalle Laanet peab Kapo maja ründajate puhtalt pääsemist "natuke naljakaks": "See näitab, et ei suudeta oma õue puhtana hoida."

Tänase siseministri Pihli arvates kukkus uurimine läbi asitõendite puudumise tõttu: "Ründajate kättesaamine on auasi. Kapol oli selleks 2007. aastal piisavalt ressurssi."

Kapo pronksiööaegse juhtkonna eesotsas Aldis Alusega on Pihl tänaseks välja vahetanud.

Avaldatakse esmakordselt! Valvekaamera kaadrid Kapo peahoone;ründamisest 26. aprillil 2007. Ekspress leidis need Harju Maakohtu;arhiivis asuvast kohtutoimikust.