Kaks muinasjuttu, õnneliku lõpuga
"Once upon a time / Ükskord ennemuiste...". Mitte ainult spageti-vesterni isale Sergio Leonele ei avaldata sellise sissejuhatusega austust, vaid juhatatakse vaataja üsna ühemõtteliselt muinasjuttude maailma, kus miski ei ole võimatu. Tarantino loodud universumis ei ole pooluste jaotus muidugi mustvalge - siin on vaid vääritud ja justkui väärikamad tõprad (loe Jan Kausi sisukat sissevaadet 28. augusti Sirbist). Kusjuures galantne, suisa šarmante polüglott, kuri lurjus ohvitser Hans "Juudikütt" Landa (Cannes'i festivalil parima näitleja auhinnaga pärjatud, briljantne Christoph Waltz) on ikka niisugune groteskne jätis, et niisugust annab kinoloost teist otsida. Tema oponent - juutidest koosneva natsinottijatest karistussalga ameeriklasest juht Aldo "Apatš" Raine (Brad Pitti nutma-ajavalt halb, et mitte öelda mannetu osatäitmine) - on juhm sirge mees, ahv smokingis, keda tsivilisatsioon pole rikkuda suutnud, ideaalne tööriist ajaloo käes.
Niisiis, sümpaatia kaldumine geniaalse kurja poolele on kenasti sisse lavastatud ning see pole tõesti eriti mugav tõdemus. (Midagi pole teha, kõik saksa näitlejad teevad filmis hiilgava töö). Ehk siin võib peituda kriitikute üsnagi negatiivsete vastukajade põhjus? Frustratsioonist, et kui kergesti me vuajeristlik loomus end jälestusväärse naudingu-lubadusega peibutada laseb? Väga lihtne on langeda kurja lõksu, nautides tema filigraanset piinamismängu järjekordse ohvriga, kelle jaburate valede peale kuri saatanlikku naeru kihistab. (Kusjuures põnevus ei tulene mitte sellest, et vaataja oleks teadmatuses sündmuste käigust, vaid sellest, et me oleme liigagi teadlikud ja täielikult mängu pühendatud, omamoodi kaassüü nauding.)
Kõige lihtsam on "Tõpraid" tituleerida maniakaalse filmifriigi ülistuseks surematule kinokunstile. Selleks annavad põhjust dramaatilised suremised projektsiooniruumis ja edasi elamine igavesti noorena kinoekraanil; Goebbels kui saatanlik produtsent; kättemaksu ihuv kaunitar Shosanna (Mélanie Laurent), kelle "pääsemine" Juudiküti käest filmi algusminutitel on kahe ja poole tunni pikkuse meelelahutuse garantiiks ja kes on nüüd Pariisis kinopidaja ja kes kättemaksuõhtul moondub saksa klassikafilmidest tuttavaks looritatud femme fatale'iks; nitrotselluloosfilmide kollektsioon, mis asendab püssirohtu; Cameroni "Titanicu" uppumise oigav ragin kino kokkuvarisemisel kolmanda Reichi liidrite kaela; "Operatsioon Kino", milles olulist rolli mängivad Inglise filmikriitik ja Saksa filmidiiva, kusjuures esimene on selgeks häbiks James Bondi kodumaale, sest reedab end viskit tellides vale žestiga. Kõike seda ümbritseb vihjete ja tsitaatite, sümboolsete isa- ja ematappude tihe mets, millest ühe vaatamiskorraga ei õnnestu kümmet protsentigi lahti kodeerida.
Näiteks sattusin ma selle "Titanicu" viite hüpoteesiga terve teooria peale - sakslastel oli kahe sõja vahelisel ajal väga võimas filmitööstus (mida ka "Tõbrastes" mainitakse), mille üheks viimaseks projektiks jäigi hiigeleelarvega propagandateos "Titanic" (1943), mis jäi venima ja mille režissööri lasi Goebbels lõpuks tappa. Kuidagi sai film siiski valmis, kuid esilinastuseks plaanitud kino sai pommitabamuse. Üritati gala korraldada Pariisis, kuid lõpuks otsus tas Goebbels, et tuhandete inimeste paanika ja uppumisagoonia pole ehk siiski palsam rahva hingele ajal, mil pommirahe kaela sajab. Tarantino kirjutab ajaloo ümber ja kõik lõpeb "õnnelikult".
Kuidagi liiga kergelt võetakse Brad Pitti tegelaskuju kommentaari, enesekiitust meistriteose eest filmi lõpustseenis kui režissööri õlalepatsutust iseendale. Lars von Trieri juures ei tekiks mul kahtlustki, aga Tarantinol pole selleks mingit vajadust. Terve film kõneleb tema filmiarmastusest ja selle armastuse objektidest, teistest, kes on teda mõjutanud, see on Operatsioon Kino, aga mitte Operatsioon Tarantino.
François Ozoni "Ricky", mis veebruarikülmas Berliinis võistluskavas esilinastudes üsna häälekalt laitvaid reaktsioone tekitas, muutus minu jaoks pisut mõttekamaks siis, kui leidsin fiktsioonikuninga ("Bassein", "5x2) narrjaburale teosele teistsuguse lähenemisnurga. Tegu ei ole mitte looga üksikemast, kes leiab tehasest immigrandist mehekandidaadi ning kelle üürikesest kooskogetud naudingust sünnib pontsakas poisslaps, kellele kasvavad tiivad, vaid... Võti on filmi alguse monoloogis, kus ema (Alexandra Lamy) istub sotsiaaltöötaja juures ja pihib, nutumärg pilk ekraanil, kuidas ta ei saa kahe lapsega hakkama, ja palub abi. Millist abi, jääb segaseks, aga võib oletada, et ta annab oma lapse ära ning kõik, mis edasi juhtub, toimub tema kahetsusvalust ja muremõtteist segi pööranud peas.
Imelast nüüd mehe ja meedia ja arstide eest emalõvi vaprusega kaitstes, kuniks ingel minema lendab ning Madonna taas õnnistatud olekusse naaseb - müstiline sotsiaaldraama missugune.
Püha perekond on üks suurtest kultuurinarratiividest, kõigile tuttavatest muinasjuttudest. Selle tuttavlikkuse pealt Ozon, kes ise peab heaks kinoks seda, mis suudab teda üllatada ega kulge etteaimatavaid radu mööda, stardibki, sooviga näidata, et muinasjuttudesse uskumine teeb madalamasse kvintiili kuuluvate viletsa elu elamisväärsemaks.
