Kaks piletit supermatšile
“Kaks piletit supermatšile. 300 krooni.” See telereklaam ajab mind
alati närvi. Sest piletid supermatšidele ei kasva puu otsas.
Või nii ma
vähemalt arvasin kuni möödunud kolmapäevani Manchesteris, kui mina ja mu
sõber Mari olime keset 70 000 pöörast punasesse riietunud jalkafänni Old
Traffordil. Supermatšil. Meistrite Liiga poolfinaalkohtumisel Manchester United
– Bayer Leverkusen. Ja täiesti tasuta.
U-NI-TED! U-NI-TED!
Manchester Unitedi staadion Old Trafford on
kole kolakas ehitis Manchesteri äärelinnas. 24. aprilli õhtul on selle ümbrus
paksult täis ManU fännisärke (enamasti punane, leidub ka valget ja kuldset
varianti).
Kõige hammastavam on see, et väravas ei kontrolli meid ükski
turvamees. Pileti konts rebitakse ära ja ole lahke, seal sa siis seisad. Oma
kotis või taskutes leiduva võimaliku viskerelvastusega valitseva maailmameistri
Prantsusmaa ja ManU kuulsa väravavahi Fabien Barthezi kiilale peanupule
ehmatavalt lähedal.
Ma ei usu oma silmi, kui veel kümme minutit enne mängu
algust on suur punane staadion haledalt tühi. Vaid idatribüüni küljesektor on
maast laeni sallidega lehvitavaid Leverkuseni fänne tais, ümbritsetuna
kollastes vestides politseinikest.
Kuid kui meeskonnad platsile marsivad,
pole staadionil enam ainsatki vaba kohta ega lukus suud. ManU mängijaid
saadab korvulukustav kisa seitsmekümnest tuhandest kõrist: U-NI-TED!
U-NI-TED!
Võimas laulupidu
Pall lüüakse mängu ja fännid staadioni kõigis
neljas küljes laulavad täiel häälel. See kõlab vähemalt sama võimsalt kui
eestlaste au ja uhkus – laulupidu. Kananahk tuleb ihule. Nad peavad isegi
viisi. Ja nende laulud on, muide, närvesöövalt meeldejäävad. Meie Mariga ei saa
nädala ajaga lahti kummitavast viisijupist “And United will go… and United will
go… and United will go to Glasgooooooow” (Glasgow’s Šotimaal leiab 15. mail
aset Meistrite Liiga finaalmäng).
Ma olen korduvalt käinud Inglismaal
teatris, kus publik peab ennast ülal nagu piknikul – sööb, krabistab ja
vestleb valju häälega. Jalkastaadioni etiketti aga juba naljalt ei riku.
Teistel inimestel ees ei sebita ja kui ärevas situatsioonis püsti tõustakse,
siis peaaegu alati korraga.
Oma tiimi mängijad on kõik jumala staatuses.
Nii ei luba ma Maril katsetada, mis juhtub, kui Leverkuseni värava puhul
keset punasesärgilist merd röökima ja plaksutama hakata.
Kindlasti pole ManU
fännid huligaansed pealtvaatajad, aga nad on kohutavalt rahutud. Nad kõik
teavad liigagi täpselt, kuidas palli vastu võtta, kuhu sööta või kuidas lüüa.
Metsikult suurt kasvu mees minu vasakul käel võiks rahulikult peatreener
Alex Fergusoni asendada. “Come on, lad!”, “Lovely ball, mate!”, “Good
work Ryan!” on tema põhiline repertuaar, sekka ka hauatagused oiged: “GOD
Neville!” ja “JEEEEEEEsus Christ”.
Kui ManUl vaga halvasti läheb, kostab
vasakult ja paremalt heas stereohelis FFFFFFFFuck ja muidki toredaid
sõnu.
Maril ei ole oma naabriga rohkem vedanud. See on särgi järgi
otsustades keegi kirglik Keane’i (Roy Keane, ManU kapten) austaja, kes
haarab ta oma embusesse, kui Solskjaer (Ole Gunnar Solskjaer, ManU
norralasest ründaja) kodumeeskonna esimese värava loob.
Staadionil puhkeb
kirjeldamatu juubeldustorm. “Oleee, Oleee, Oleee!” röögib, trambib ja plaksutab
rahvahulk oma kangelasele sõna otseses mõttes täiest kõrist. Ja ma pean
tunnistama, et kisan täiega kaasa. Kuigi ma pole andunud ManU toetaja, pole mul
lastesõimest peale olnud võimalust avalikus kohas niimoodi röökida, kui Eesti
koondise mängud Lillekülas välja arvata.
Ilusa mängu tuim
lõpp
ManU teeb selles mängus veel ühe värava. Ja Saksa klubi
Leverkusen, mis on võõrustajate supermeeskonnaga võrreldes kääbus, vastab omalt
poolt kahe kolliga. Muldvana ManU fänn minu selja taga hoiab kahe käega lõuast
ja raputab tummas ahastuses pead, kui Neuville (Oliver Neuville,
Leverkuseni ründaja) vaid veerand tundi enne lõppu viigivärava loob. Staadioni
kõigil tribüünidel võtab maad haudvaikus. Ainult pisike Leverkuseni fännide
sektor teeb, mis suudab.
Kui mängu lõpuni on jäänud veel umbes kaheksa
minutit, juhtub veel üks uskumatu asi. Andunud kisajad ja juubeldajad vaatavad
rahutult ringi, tõusevad oma kohtadelt ja… kõnnivad minema! Tundub, et
rahvahulgas sebimisest hoidumine on neile äkitselt tähtsam kui see, mis juhtub
nende armastatud jalgpallimeeskonnaga mängu lõpuminuteil. Lõpuvile kõlades on
veerand tulihingelisest toetajatest lihtsalt minema loivanud. Säh sulle
supermängu!
Ka teised tuhanded pealtvaatajad kaovad staadionilt sama äkki,
kui nad sinna tekkisid. Viie minuti pärast oleme juba väljas, kus fännid
rahulikult kodu poole longivad. Ei mingit rüselust. Isegi siis, kui idatribüüni
väravad lahti lähevad ja Leverkuseni õitsvate punaste nägudega sakslased ManU
fännide sekka lastakse, kõmbivad kõik rahulikult edasi.
Kollaste vestidega
politseinikud haigutavad oma raskerelvastuses ja kiivrites, nende hobused
(kellel on läbipaistvad näokaitsed ette pandud) vahivad äraolevalt enda ette.
Poole tunni pärast hotelli aknast staadionile vaadates on liiklus selle
ümber jälle lahti tehtud. Pole näha peaaegu hingelistki. Ainult tohututes
kogustes hamburgeripabereid ja muud rämpsu.
SIDEBAR
Fantaasiamängu auhind
See, et ma võitsin kaks
VIP-piletit Meistrite Liiga poolfinaalmängule, on ilmselt kõige uskumatum asi,
mis minuga kunagi juhtunud. Ma mängisin UEFA kodulehekülje fantaasiajalgpalli
puhtalt oma lõbuks, ei ajanud iial kõrget punktisummat taga ega teadnud ausalt
öeldes üldse, et mänguvooru kõrgeim skoor toob kaasa auhinna.
Mäng ise on
tegelikult labaselt lihtne ja sõltub suures osas õnnest. Iga osaleja saab 100
ühikut kujuteldavat raha ja võib endale koostada Meistrite Liigas osalevate
meeskondade mängijatest tiimi. Sedasi, kuidas pallurid päriselus esinevad,
toovad nad mängus osalejale punkte.
Punktisumma, mis tõi mulle võidu 110 000
mängija hulgast, oli veerandfinaali esimese vooru skoor – 81. Seda tänu
Liverpooli, Panathinaikose ja ManU võitudele. Aga teine voor kukkus mul
see-eest täiesti läbi. Liverpool ja Panathinaikos said pähe ja ma kogusin vaid
hädised 8 punkti.