U-NI-TED! U-NI-TED!
Manchester Unitedi staadion Old Trafford on kole kolakas ehitis Manchesteri äärelinnas. 24. aprilli õhtul on selle ümbrus paksult täis ManU fännisärke (enamasti punane, leidub ka valget ja kuldset varianti).
Kõige hammastavam on see, et väravas ei kontrolli meid ükski turvamees. Pileti konts rebitakse ära ja ole lahke, seal sa siis seisad. Oma kotis või taskutes leiduva võimaliku viskerelvastusega valitseva maailmameistri Prantsusmaa ja ManU kuulsa väravavahi Fabien Barthezi kiilale peanupule ehmatavalt lähedal.
Ma ei usu oma silmi, kui veel kümme minutit enne mängu algust on suur punane staadion haledalt tühi. Vaid idatribüüni küljesektor on maast laeni sallidega lehvitavaid Leverkuseni fänne tais, ümbritsetuna kollastes vestides politseinikest.
Kuid kui meeskonnad platsile marsivad, pole staadionil enam ainsatki vaba kohta ega lukus suud. ManU mängijaid saadab korvulukustav kisa seitsmekümnest tuhandest kõrist: U-NI-TED! U-NI-TED!

Võimas laulupidu
Pall lüüakse mängu ja fännid staadioni kõigis neljas küljes laulavad täiel häälel. See kõlab vähemalt sama võimsalt kui eestlaste au ja uhkus – laulupidu. Kananahk tuleb ihule. Nad peavad isegi viisi. Ja nende laulud on, muide, närvesöövalt meeldejäävad. Meie Mariga ei saa nädala ajaga lahti kummitavast viisijupist “And United will go… and United will go… and United will go to Glasgooooooow” (Glasgow’s Šotimaal leiab 15. mail aset Meistrite Liiga finaalmäng).
Ma olen korduvalt käinud Inglismaal teatris, kus publik peab ennast ülal nagu piknikul – sööb, krabistab ja vestleb valju häälega. Jalkastaadioni etiketti aga juba naljalt ei riku. Teistel inimestel ees ei sebita ja kui ärevas situatsioonis püsti tõustakse, siis peaaegu alati korraga.
Oma tiimi mängijad on kõik jumala staatuses. Nii ei luba ma Maril katsetada, mis juhtub, kui Leverkuseni värava puhul keset punasesärgilist merd röökima ja plaksutama hakata.
Kindlasti pole ManU fännid huligaansed pealtvaatajad, aga nad on kohutavalt rahutud. Nad kõik teavad liigagi täpselt, kuidas palli vastu võtta, kuhu sööta või kuidas lüüa. Metsikult suurt kasvu mees minu vasakul käel võiks rahulikult peatreener Alex Fergusoni asendada. “Come on, lad!”, “Lovely ball, mate!”, “Good work Ryan!” on tema põhiline repertuaar, sekka ka hauatagused oiged: “GOD Neville!” ja “JEEEEEEEsus Christ”.
Kui ManUl vaga halvasti läheb, kostab vasakult ja paremalt heas stereohelis FFFFFFFFuck ja muidki toredaid sõnu.
Maril ei ole oma naabriga rohkem vedanud. See on särgi järgi otsustades keegi kirglik Keane’i (Roy Keane, ManU kapten) austaja, kes haarab ta oma embusesse, kui Solskjaer (Ole Gunnar Solskjaer, ManU norralasest ründaja) kodumeeskonna esimese värava loob.
Staadionil puhkeb kirjeldamatu juubeldustorm. “Oleee, Oleee, Oleee!” röögib, trambib ja plaksutab rahvahulk oma kangelasele sõna otseses mõttes täiest kõrist. Ja ma pean tunnistama, et kisan täiega kaasa. Kuigi ma pole andunud ManU toetaja, pole mul lastesõimest peale olnud võimalust avalikus kohas niimoodi röökida, kui Eesti koondise mängud Lillekülas välja arvata.

Ilusa mängu tuim lõpp
ManU teeb selles mängus veel ühe värava. Ja Saksa klubi Leverkusen, mis on võõrustajate supermeeskonnaga võrreldes kääbus, vastab omalt poolt kahe kolliga. Muldvana ManU fänn minu selja taga hoiab kahe käega lõuast ja raputab tummas ahastuses pead, kui Neuville (Oliver Neuville, Leverkuseni ründaja) vaid veerand tundi enne lõppu viigivärava loob. Staadioni kõigil tribüünidel võtab maad haudvaikus. Ainult pisike Leverkuseni fännide sektor teeb, mis suudab.
Kui mängu lõpuni on jäänud veel umbes kaheksa minutit, juhtub veel üks uskumatu asi. Andunud kisajad ja juubeldajad vaatavad rahutult ringi, tõusevad oma kohtadelt ja… kõnnivad minema! Tundub, et rahvahulgas sebimisest hoidumine on neile äkitselt tähtsam kui see, mis juhtub nende armastatud jalgpallimeeskonnaga mängu lõpuminuteil. Lõpuvile kõlades on veerand tulihingelisest toetajatest lihtsalt minema loivanud. Säh sulle supermängu!
Ka teised tuhanded pealtvaatajad kaovad staadionilt sama äkki, kui nad sinna tekkisid. Viie minuti pärast oleme juba väljas, kus fännid rahulikult kodu poole longivad. Ei mingit rüselust. Isegi siis, kui idatribüüni väravad lahti lähevad ja Leverkuseni õitsvate punaste nägudega sakslased ManU fännide sekka lastakse, kõmbivad kõik rahulikult edasi.
Kollaste vestidega politseinikud haigutavad oma raskerelvastuses ja kiivrites, nende hobused (kellel on läbipaistvad näokaitsed ette pandud) vahivad äraolevalt enda ette.
Poole tunni pärast hotelli aknast staadionile vaadates on liiklus selle ümber jälle lahti tehtud. Pole näha peaaegu hingelistki. Ainult tohututes kogustes hamburgeripabereid ja muud rämpsu.

SIDEBAR

Fantaasiamängu auhind 
See, et ma võitsin kaks VIP-piletit Meistrite Liiga poolfinaalmängule, on ilmselt kõige uskumatum asi, mis minuga kunagi juhtunud. Ma mängisin UEFA kodulehekülje fantaasiajalgpalli puhtalt oma lõbuks, ei ajanud iial kõrget punktisummat taga ega teadnud ausalt öeldes üldse, et mänguvooru kõrgeim skoor toob kaasa auhinna.
Mäng ise on tegelikult labaselt lihtne ja sõltub suures osas õnnest. Iga osaleja saab 100 ühikut kujuteldavat raha ja võib endale koostada Meistrite Liigas osalevate meeskondade mängijatest tiimi. Sedasi, kuidas pallurid päriselus esinevad, toovad nad mängus osalejale punkte.
Punktisumma, mis tõi mulle võidu 110 000 mängija hulgast, oli veerandfinaali esimese vooru skoor – 81. Seda tänu Liverpooli, Panathinaikose ja ManU võitudele. Aga teine voor kukkus mul see-eest täiesti läbi. Liverpool ja Panathinaikos said pähe ja ma kogusin vaid hädised 8 punkti.