Üks mu hea sõber, lihtne puutöömees, kes ei ole üldiselt suurem raamatu- ega fotograafiahuviline, tegi endale möödunud jõuludeks kingi. Sven Za?eki strong> loodusfotoraamatu "Kohtumisi metsloomadega". Ja nautis mõnuga Sveni südamlikke lugusid kohtumistest rebasepoegade, kobraste ja teiste metsaelanikega.

"Eelmise juuni ja juuli passisin Emajõe ääres kobrast," räägib Sven. Tulutult. Jõe ääres oli mitmeid kopra toitumisradasid, millest ühele Sven siis kord end ette sättis. Nii tema ja juuresoleval pildil ujuv kobras lõpuks kohtusidki.

Ühel teisel juhul aga möödus kobras Svenist 30 cm kauguselt. Ettevaatliku looma kohta on see väga väike vahemaa. "Panin veel objektiivi enda ja looma vahele, et ta mulle lausa vastu ei tuleks," naerab Sven.

Hämmastav, kuid Sven, kes on võitnud näiteks Loomafoto konkursil esi- (2005) ja Looduse aasta foto konkursil teise koha (2006), alustas looduse pildistamisega kõigest viie aasta eest.

Sven õppis Tartu ülikoolis majanduse modelleerimist. Tema sügavamas loodushuvis on süüdi aga äi, kes on suur jahimees. Äia ja naisevennaga hakkas Sven koos jahil käima ning loodust ja loomade käitumist avastama. Mingil hetkel tekkis arusaam, et looma püssist laskmine ei olegi nii tore, hoopis vahvam on sihtida fotoobjektiiviga.

Nii Sven pilte tegema hakkaski. Mõne aastaga on ta saavutanud hämmastavat edu ja tabanud kaadreid, mis teevad kadedaks paljud kogenumad kolleegid.

Praeguseks tegelebki Sven põhiliselt loodusfotograafiaga, korraldab sellealaseid koolitusi ja käib loenguid pidamas. Lisaks lõi Sven koos Marko Haugi ja Kristo Vaarmariga netikeskonna looduspilt.ee, kuhu ala huvilised saavad oma pilte riputada ja neid kommenteerida.

Enesekindel rästikupildistaja

Jaak Põder käis kevadel sõbraga Läänemaal pildistamas. Põtra, keda nad leida lootsid, polnud "kodus". Sõber pidi tööle minema, Jaak jäi veel mere äärde kondama. Vaatas ringi, ka linde ei torganud silma.

Äkitselt märkas ta rannaliival rästikut. "Mul oli vale objektiiv kaasas, seepärast lähenesin talle 30 sentimeetri peale," meenutab Jaak. Siis ei teadnud ta ka, et see roomaja võib rünnates hüpata kuni meetri kaugusele.

"Ise olin kindel, et suudan teha pildi, reageerida rünnakule ja veel eemalegi karata," naerab Jaak nüüd. Tema õnneks noorel rästikul midagi ohtlikku plaanis polnud.

Nii see muljetavaldav pilt rästiku peast sündis.

Jaak, kes õppis Norras hotellimajandust ja tegutseb praegu turisimi alal, sattus looduse juurde fotograafia kaudu. Olles mõnda aega mänginud venna Zeniti ja veel ühe filmikaameraga, ostis ta ühe sõbraga kahe peale digikaamera Canon 10D. Enamiku ajast viibib Canon Jaagu valduses.

Jaagul on ette näidata üks Tantsiv Hunt, tema võitis Looduse aasta foto tänavuse võistluse kategoorias "Inimene ja loodus". Pilt kujutas õlist määrdunud luiki.

Tehnika viib loodusesse

Eesti loodusfotograafia on praegu murrangulises seisus. Ala harrastajaid on palju (Looduse aasta foto võistlusel osales viimati 600 inimest, looduspilt.ee keskkonnas on üle 1800 kasutaja). Paljud neist on päris noored.

Kui varem kujundasid üksikud fanaatikud (Fred Jüssi, Arne Kaasik jt) suuna, olid ise selle etaloniks, siis praegu sellist selget eeskuju pole. Pigem on maailm kõigile lahti ja tekib tahtmine võrrelda ennast tippude tippudega.

Ka olid vanema põlve loodusfotograafid enamasti alguses loodusetundjad, misjärel neist said fotograafid. Tänapäeval viib tihti tehnika loodusesse. Näiteks Sven tunnistab, et ei teadnud veel mõni aeg tagasi loodusest midagi. Ta on korduvalt asjatundjate käest uurinud, mis linnu või muu elukaga tabatud kaadril tegu.

Jaak ja Sven ütlevad, et nad on asjaga küll vaid mõne aasta tegelnud, kuid õpiaeg oli väga intensiivne. Nad on küll ja küll metsas tühja käinud, kuid tühikäikudest saadud kogemuse põhjal on nad nüüd seda targemad ja osavamad.

Mõlemad tahavad tabada erilisi hetki, mis pole kellelegi teisele objektiivi ette jäänud. Või siis vormistada täiuslikke kaadreid ainest, mis kellelgi enne neid nii perfektselt välja ei ole tulnud.

Tulemused räägivad enda eest. Nad saavad hakkama kõrgema pilotaažiga, mitte ei pildista ainult lagendikul toituvaid kitsi või metsasihil eemalduvat põtra.

Võtame näiteks Sveni seeriad rebasepoegadest või koprast. Või siis loojuva päikese taustal oma kontuuri jäädvustavast hüppavast kitsest - see on lihtsalt täiuslik kaader.

Sven, Jaak ja nende mõttekaaslased erinevad teistest ka selle poolest, et nad ei tee pilte vaid standardses kuldses õhtuvalguses. Neile lausa meeldib hirmsa tuisu või lausvihmaga metsa minna, et pärast oleks piltideltki näha, kui vastik fotograafil võis ikka olla oma objekti tabada.

Sada lehekülge luksust

Jaak ja Sven said omavahel kokku möödunud suvel. Käisid koos pildistamas. Augustis tekkis neil mõte asutada loodusfoto ajakiri. Mõlemad on seejuures ajakirjanduses ja kirjastamises võhikud.

"Kõik see levi ja trükkimine oli täiesti võõras, üllatusena tuli näiteks, et ajakirjanduslevi on Eestis ühe ettevõtte monopol," räägib Jaak.

Teisipäeval näitasid nad Lofo esimest numbrit rahvale. Sada lehekülge A4-formaadis kvaliteetset trükipinda. Täielik luksus. Autoreid on nii tuntud fotograafe (Tõnu Ling), maailmanimesid (Hannu Hautala) kui ka laiemale üldsusele üllatuslikke (Alari Kivisaar paljastab oma kire makrofotograafia ja täpsemalt liblikate vastu).

Ajakirja esimese numbri esitlusel pidas väikese ettekande ka Fred Jüssi. Ta tunnistas, et loodusfotoajakirja sünd tekitas temas nii huvi kui ka uudishimu. Ja arvas, et ehk on aeg sellise väljaande sünniks küps. Rõhuga sõnal "ehk" - lootuses, et leidub piisavalt head materjali, mida nende kaante vahel avaldada.

Ah jaa, hulludest ettevõtmistest veel. Kes tahab näha eriti suures formaadis ilusaid looduspilte, võiks põigata Kõrvemaa matkakeskusesse. Metsa vahel ripuvad Lofo küljed näitusena väljas.