Kaks võitu ei too veel tiitlit
Kahe esimese Grand Prix’ tulemused pidid paadunud Ferrari-fännide hulgas valla päästma tõelise paanika. Kõik on läbi! Michael ei suuda võita! Punane värv pole enam moes! Samamoodi võisid pimedad antiferraristid arvata, et nüüd ongi vormelikarusell teistpidi pöörlema hakanud. Veel mitte, ehkki jõnksatust tundsid kõik ja liikumissuund võib tõesti muutuda. Ent mis tegelikult Austraalias ja Malaisias juhtus? Ja mis toimub edasi?
Üks kaotab, teine leiab
Kordus sama, mida nägime põgusalt ka 2003. aasta keskel. Ferraril ebaõnnestus enam-vähem kõik, konkurentidel läks seevastu täkke. Esiteks pandi Maranellos põhjalikult puusse strateegiaga. Hooaega ei alustatud uue autoga, mullu ülivõimas F2004 kohandati tänavustele reeglitele vastavaks. Ent milles probleem? Sama on tehtud varemgi, ja alati edukalt.
Konkurentidele mängis trumbid kätte reeglimuudatuste ulatus. Kuna rehvivahetused keelati, tuleb kasutada kõvemaid kummisegusid. See tähendab, et pidamine on kehvem. Ka autot teel hoida aitav aerodünaamiline survejõud vähenes tuntavalt (eriti auto tagaosas) ja muutis pidamist veelgi kehvemaks. Täiesti uute autode puhul sai selle kõigega arvestada, Ferrari aga pidi tegema kompromisse. Ent kuidas selgitada sel juhul fakti, et Austraalias tõusis Rubens Barrichello vihma tõttu rikutud kvalifikatsiooni järel 11. kohalt teiseks?
Kaevas ise endale augu
Vaatame natuke kaugemale tagasi. Mullu sügisel hakkas levima kumu, et Sauber kavatseb vahetada rehvitarnijat. Miks? Sest Bridgestone keskendus ainult Ferrarile ning Sauber, Jordan ja Minardi pidid sisuliselt kasutama materjali, mis Ferrarile ei kõlvanud. Kummatigi kannatas Sauberi lahkumise all enim just Ferrari. Reeglimuutuse tõttu tuli hooaja eel rehve eriti tihedalt testida. Michelin sai selleks kasutada seitset tiimi, Bridgestone pidi piirduma Ferrariga. Nii koguneski prantslastel testikilomeetreid viis korda enam ja lõppkokkuvõttes said nad meeskondadele paremad rehvid tarnida.
Avaetapil Melbourne’is valitses mõõdukas temperatuur ja vihm pesi rajalt maha sinna kogunenud kummikihi. Sellistes oludes töötasid Bridgestone’id kui mitte hästi, siis vähemalt talutavalt. Sepangis seevastu valitses põrgupalavus. Kuumaga on Michelinid alati olnud konkurentrehvidest paremad. Olid ka mullu, ent Ferrari auto ülemvõim kaalus tookord kõik puudujäägid üles. Seekord juhtus vastupidi – F2004M puudused said nähtavaks ka pimedale.
Viimati sai Ferrari nii haleda koosa 2003. aasta Ungari GP-l. Ka siis oli ilm kuum ja kaotuse põhjusena osutati rehvidele. Tookord sõitis Fernando Alonso teistel lihtsalt eest ära ja Michael Schumacher sai talt isegi ringi sisse. Ent mäletate, mis juhtus edasi? Bridgestone pani arendustöö kibekiiresti käima, konkurendi ettevalmistused solgiti ära protestiga rehvikuju “ebaseaduslikkusest” ning lõpuks võitsid tiitli ikka Schumi ja Ferrari ja Bridgestone. Nii et trööstiks Ferrari-fännidele ja hoiatuseks Ferrari vastastele – see tiim oskab kaotustest õppida!
Punapullide imeline algus
Kahe esimese etapi suurim üllataja on kahtluseta Red Bull. On eks-Jaguarilt tänavu ka võite loota? Väheusutav. Kuigi mõlemad “punapullid” jõudsid mõlemal korral punktikohale, ollakse kiiruse poolest vaid keskmikud. Tegemist näib olevat klassikalise juhusega, kus nõrgapoolsel tiimil on õnnestunud segastes oludes (kardinaalsed reeglimuutused) ehitada paljudest konkurentidest parem auto. Kuna eelarvet masina arendamiseks napib, siis viie-kuue etapi järel edumaa tõenäoliselt kaob. RBRi aktsiaid ei tõsta ka fakt, et auto loomist juhtinud viis endise Jaguari tiimi juhti said uutelt omanikelt hundipassi. Seevastu piloodid David Coulthard ja Christian Klien võiksid vabalt kandideerida enim arenenud sõitja tiitlile.
Teine ootamatult edu nautinud tiim on Toyota. Õigemini – edu kavandati ammu, aga selle saabumist keegi ei uskunud. Maailma suuruselt teine autofirma olla F1 tiimi ülesehitamiseks kulutanud miljard dollarit. Jarno Trulli teine koht Sepangis kinnitas, et seniste äparduste kiuste tuleb jaapanlasi siiski tõsiselt võtta. Raha on olemas, organisatsioon paigas, õiged inimesed palgatud – edu lihtsalt peab tulema. Isegi siis, kui selleks kulub oodatust kauem aega.
Sama võib kinnitada Renault. Aasta-aastalt sihipäraselt tööd rüganud ja paremustabelis ülespoole kerkinud võistkond tundub nüüd olevat kõigeks valmis. Mullu jäeti auto arendamine poole aasta pealt katki, et paremini tänavuseks hooajaks valmistuda. Kaks veenvat etapivõitu ning segadused konkurentide leeris lasevad tulevikku helgena paista. Ent… 1980. aastatel alustas Renault mitu korda hooaega kahe etapivõiduga. Toona hoog alati rauges. Ehk ollakse nüüd targemad?
Üks paistab küll kindel. Kes ka lõpuks ei võidaks, võistlus tuleb põnev. Loodetavasti rõõmustavad paljud ning F1 muutub taas rohkem spordiks, kui viimastel aegadel olnud.
Ennustame!?
Ennustamine on riskantne tegevus, ent üht-teist julgen siiski välja pakkuda:
enne viimast etappi on tiilipretendente veel kolm
tänavu näeme kolme uut etapivõitjat: Webber, Heidfeld, Toyota
Jacques Villeneuve kaotab oma koha Sauberi roolis
Schumi jätkab ka 2006. aastal
