Eesti suuremad päevalehed avaldasid 15. juunil 1940 napisõnalise teate, et “Soome reisilennuk “Kaleva” kukkus eile alla lennul Tallinnast Helsingisse. Sealjuures sai 10 isikut surma”. Sõnum oli leheruumilt väiksem mistahes argisest õnnetusest jalgratturite või jalakäijatega.

Järgnenud lühitekstis teatati, et “Kaleva” lennukiga hukkusid reisijad: Maria Luts, sünnilt soomlane, kes oli abielus eestlasega, Saksa ärimehed Rudolf Coellen ja Friedrich Offermann, prantslased Marty ja Longuet, ametilt diplomaatilised kullerid, ameeriklane Henry Antheil, samuti diplomaatiline kuller, ja rootslane Hettinger. Lennukit piloteeris kapten Bo von Willebrand, raadiotelegrafist oli reservleitnant Tauno Launis.

Sõnum jäi vapustava teate varju, et Pariis loovutati sakslastele. Samal päeval edastas traagilise sõnumi ka Viljandi ajalehe Sakala väljaanne Pühapäev: “on hukkunud lennukil kaasa sõitnud Viljandist proua Gunvor Maria Luts, kes sõitis oma isa Friedolf Ek´i muldasängitamisele, mis toimus täna Soomes. ... Proua Lutsu jäävad kõige lähematest leinama abikaasa ja väike tütreke ...”

Eesti Riigiarhiivis Teedeministeeriumi Õhusõidu osakonna fondis on andmed len­nuliikluse, reisijate veo ja lennukite meeskondade kohta. “Kaleva” hukust pole aga seal sõnagi, kuigi asi juhtus Eesti õhuruumis.

Ehmatus Sõjaministeeriumis

Eesti õhuruumis 14. juunil 1940 toimunust pidid kõige paremini olema informeeritud Sõjavägede Staabi ülem, staabi II ja I osakond, Merejõudude Staap ning Sõjaministri II Abi. Sõjaministeeriumis tegeles võõrväe küsimustega ministri teise abi kindralmajor August Traksmaa ametkond, kes kooskõlastas ka võõrriigi lennukite lennud meie õhuruumis.

Ehkki dokumente on hävitatud, võib paljut lennutegevuse kohta välja lugeda telefonogrammide raamatuist. Nii teatas Traksmaale Haapsalust N. Liidu Korpuse Staabist staabiülem polkovnik Nikitin 13. juunil,et järgmisel päeval kella 07.00 kuni 19.00 toimuvad nii põhja- kui lõunamarsruudil ülelennud NSV Liidust Eestisse – kolm pommitajat.

Baltimere laevastiku baasi komandör kontradmiral Kutšerov palus garanteerida 14.06.1940 kella 18.00 kuni 24.00 viie õppelennuki ülelend marsruudil NSV Liit - Paldiski ja tagasi. Kõrgus 400-2000 meetrit. Traksmaa vastas, et see on lubatud.

Traksmaa näis millestki tõsiselt häiritud olevat, sest 14. juunil läkitas ta Kutšerovile telefonogrammi: “11. juunil 1940 ilmusid Hara lahte nõukogude hävitajad “Volodarsk” ja “Artjom”, mis sõitsid Loksa muulini. Kell 19.50 hävitajad lahkusid lahest ida suunas. 13.juunil 1940 kell 16.20 allveelaev “Štš-301” sõitis Hara lahes Loksa sadama sissekäiguni, kus peatus. Meie paadi lähenedes allveelaev eemaldus. Palun Teie korraldust nõukogude sõjalaevade sõidu lõpetamiseks Eesti territoriaalvetes, välja arvatud vastavates kokkulepetes ette- nähtud.”

Samal päeval kell 16.20 saatis ta aga Kutšerovile kiirtelefonogrammi: “Arusaamatuste vältimiseks palun garanteerida ülelend minu kirjades 02.04.40 Nr. 6 ja 30.04.40 Nr. 034 näidatud tsiviillennukitele Tallinn-Helsingi ja Tallinna-Stokholmi vahel.” Selleks kellaajaks oli “Kaleva” allatulistamine juba teada ja eelmainitud kiirtelefonogramm reageering juhtunule.

Peale Talvesõda olid N. Liidu baasivägede juhtkonna nõudmisel  kee­­latud eralennukite (s.h reisilennukite) lennud üle Tallinna lahe. OÜ AGO Ju-52 -d kasutasid Helsingisse ja Stokholmi lendamiseks lennuteed üle Nõmme ja Suurupi, AERO OY lennukid OH-ALK ja OH-ALL kirde-põhja­suuna­list, piki Tallinna sadama ja Viimsi poolsaare kohal oleva len­nukeeluala lõuna- ja idakülge kulgevat lennuteed.

Keri. Täiesti salajane... 

Eestlastel oli “Kaleva” allatulistamise kohta täpne kirjeldus, mis on säilinud tänaseni. Riigiarhiivis asub kaks Merejõudude Staabi täiesti salajast esitist Sõjavägede Staabi ülemale. Neist esimene on Keri mereside postivanema vanemmaat Ludvig Kerno et­tekanne 14. juunist: “Kella 14.00 ajal ilmusid Prangli ja Äksi vahel nähtavale kolm lennukit, milledest kaks olid N. Vene pommitajad (SB) ja üks Soome reisilennuk OH-ALL, mis kõik lendasid Nord kursiga. Pommitajad olid reisilennukist 50-100 m kaugusel. Enne Kerist möödumist reisilennukist lääne pool olev N. Vene pommitaja eemaldus, muutes kursi rohkem lääne poole.  

Kella 14.05 ajal reisilennuk koos N. Vene pommitajaga möödusid umbes 1 km idas ja samal ajal tulistas N. Vene pommitaja ühe valangu. Kuulipilduja laskekiirus oli tavalise kuulipilduja omast märksa suurem. Lennukite eemaldumisel postist 2-3 km kaugusele kostis veel mitu lühikest valangut, mille peale reisilennukist lõi esialgu välja suits ja hiljem leek ning lennuk langes merre... Pärast lennuki langemist merre ruttas lennuki langemiskohale esialgu üks – ja hiljem veel kaks kalapaati.

Kella 14.55 ajal tuli ida poolt sinna veel N. Vene allveelaev Štš-301, kelle juurde läksid ka kalapaadid. Allveelaev lahkus sündmuskohalt enne Keri paadi kohaleilmumist SO kursiga. Teostades kohapeal otsimist leiti Keri paadi ja kalameeste poolt rida esemeid, mis on Nr. 26 all 14.06. saadetud koos nimestikuga Sõjavägede Staabi II Osakonna ülemale.”

Miks just Keri? Pranglist 6 km põhja pool asetseva Keri väikesaare tuletorni haldasid 1940. aastal Merejõud. Merejõudude eriväeosa mereside ülesandeks oli fikseerida juhtumid, mil NSV Liidu Balti laevastiku laevad või lennukid rikuvad Eesti merepiiri.

Teine esitis Sõjavägede Staabi ülemale käsitles mitme õhuvaatluspunkti sama päeva vaatlusandmeid, kust selgub et 14. juunil kella 12.25 alates N. Liidu lennutegevus Tallinna piirkonnas aktiviseerus. Lennukid rikkusid korduvalt merekindluste lennukeeluala. Kell 13.49 lendasid Naissaarest lõunas kaks Vene pommitajat idast läände, kõrgusel 800 m. Kell 13.53 lendasid nad samal kõrgusel läänest itta, kell 13.57 edelast kirdesse. Kell 14.00 lendasid nad üle Aegna merekindluse kõrgusel 200 m (!) ning suundusid  Prangli poole.

Aegnal oli Eesti uusim, täies lahinguvalmiduses õhutõrjerelvastus. Sealt ei tehtud ühtki lasku, mis oleks Vene pommitajad kas või hajutanud ning jätnuks ehk reisilennukile pääsemisvõimaluse. Võib-olla ei tulistatud seepärast, et Aegnal teenis 305 mm Rannapatarei nr. 1 torniülemana vanemleitnant E.A. Lemming, kes 5. augustil 1940 võeti kompartei liikmekandidaadiks ja määrati poliittööle? Või ehk hoopis seepärast, et Eesti õhukaitset juhtis 1940. aasta kevadtalvel Moskvas üllatavalt pikalt lähetuses olnud kindralmajor Richard Tomberg?

Võltsitud ilmateated

Keri vaatluspost edastas Mereside kaudu Merejõudude staabile ka ilmateateid kaks korda päevas – kell 8.00 ja kell 18.00. Edastajateks olid Kerno, Vidrik, Mang, Känd ja Randmäe. On teada, et 14. juunil 1940 andis Kerilt ilmateateid edasi Mang. Alates 21. aprillist 1933 oli Keri ka reisilennuliinide me­teoroloogiliste vaatluspunktide võrgu 8. vaatluspunkt.

Sõjavägede Staap sai iga päev kokkuvõtlikke, Eesti ja Loode-Vene­maa ilmakaarte sisaldavaid teateid ka Tartu Ülikooli astronoomiaobservatooriumilt. Staabi arhiivisäilikus 14. ja 23. juuni ilmateated puuduvad. Need  on sealt kõrvaldatud.

Mis põhjusel need ilmateated kõrvaldati? Erukindral­leitnant Pjotr Hohlov kinnitas oma mälestusteraamatus “Kolme mere kohal” (1988), et Soome reisilennukitulistasid 23. juunil 1940 alla kaks DB-3 tüüpi pommitajat. 23. juunil aga Soome reisilennukid enam Helsingi-Tallinna vahel ei lennanud ning Hohlovi kirjeldatud ilm vastab mitte 23. vaid 14. juuni ilmale. 23. kuupäeva oli tal tarvis sündmuse paigutamiseks juunipöörde järgsesse aega.

“Kaleva” salapärane reisija

Hohlov väitis oma raamatus, et nad märkasid Bezzabotnojest tulles Lasnamäelt startivat lennukit juhuslikult. See olnud tunnusmärkideta. Nad üritanud sundida se­da lennuväljale tagasi pöörduma. 

Kuna pommitajate lüli saabus Tallinna lahe piirkonda  e n n e reisilennuki starti tagasilennuks, võib väita, et allatulistamine polnud juhuslik eksimus.

Põhjus peitub “Kaleva” ühes reisijas. Riigiarhiivi Teedeministeeriumi Õhusõidu osakonna fondi andmeil saabus Ameerika diplomaatiline kuller Henry-William Antheil Helsingist Tallinna 14. juunil ning lendas selle saatusliku lennuga tagasi. Mehel oli USA diplomaatiline pass. Tema siiasõidu eesmärgist annab aimu teine dokument. Riigiarhiivis asuv Sõjavägede Staabi II Osakonna fondi nimistu viitab säilikule, mis räägib USA sõjaväelise esindaja varustamisest Eesti Sõjavägede Staabi poolt luureandmetega NSV Liidu kohta.

Ründajate eesmärgiks sai olla seega vaid diplomaatilistest kulleritest reisijatega lennuki maandamine mõ­nel oma lennuväljal või – allatulistamine. Selles operatsioonis osales polguülem, mis näitab ülesande olulisust.

On veel üks huvitav dokument. 9. juunil 1940 andis NSVL Kaitse rahvakomissar marssal S. Timošenko direktiivi nr 02622, mis käsitles Eesti ja Läti täielikku blokeerimist. Seal on kirjas: “Hävituslennuväe tegevusega mitte võimaldada eesti ja läti lennuväe ülelende Soome ja Root­si.”

Direktiivi olemasolu on kinnitanud ka Hohlov: “Baltimere laevastiku sõjalaevadele ja lennukitele oli antud käsk takistada välismaiste laevade ja lennukite loata lahkumist Baltimaade sadamaist ja lennuväljadelt.”See erineb mõnevõrra direktiivi ülaltoodud tekstist. Oli see nüüd Leningradi sõjaväeringkonna poolne direktiivi tõlgendus või mõrtsuklenduri surmaeelne eneseõigustus? Igatahes 14. juuni hommikul 1940 ei teatud ei Eestis ega Soomes sellise direktiivi olemasolust midagi.

Reisilennuki “Kaleva” allatulistamine jääb Eestimaa kommunistliku okupeerimise avalöögiks. Ka Saksa sõjalennuk ründas septembris 1939 Helgo­landi lähedal Hollandi reisilennukit, kus sai reisijatest sur­ma Rootsi insener. Hitlerlik Saksamaa avaldas vähemalt valitsuse nimel kahetsust Rootsi valitsusele.

Nõukogude võimud seevastu hävitasid tunnistajaid. Ludvig Kerno arreteeriti 8. augustil 1941 Hiiumaal Kõpu majakas. Ehk­ki tema töötamine Keril oli teada, ülekuulajad selle kohta küsimusi ei esitanud. Kernole pandi süüks, et ta olevat halvustanud N. Liitu ja laulnud “Eestimaa su mehemeel, pole mitte surnud veel”. Kerno suri vangilaagris.

***

2002. aastal hakkas Kultuuriselts Hirvepark Soome reisilennuki allatulistamist uurima Eesti Riigiarhiivis, Eesti Rahvusraamatukogus ja TÜ Raa­matukogus. Kelleltki selleks raha küsimata, lihtsalt arhii­vi- ja raamatukogutöötajate abiga, on tuvastatud lennuki arvatav hukkumispaik.

16. aprillil pöördus selts Mereväe Staabi ülema kaptenmajor Ahti Piirimäe poole palvega mõne mereõppuse käigus üritada “Kaleva” rususid merepõhjast leida. Mereväele anti merekaart, millele oli kantud reisilennuki ja teda rünnanud Vene sõjalennukite liikumistee alates Prangli saarest. Merevägi tuli palvele vastu ning miinitõrje operatsiooni käigus avastatigi juhatatud kohast “Kaleva” tõenäoline vrakk. Loodetavasti selgub kogu tõde peagi allveeroboti abil.

               & nbsp;           

            &n bsp;                        &n bsp;                       &n bsp;