Siin võib rääkida Tartu meeskonna säravast esitusest, muidu pigem liidrite varju jäänud ­Silver Leppiku viskekontserdist ja Brian Cushworthi võimutsemisest korvi all, Tanel Teini ja Giorgi ­Tsintsadze taibukatest söötudest.

Või siis vastupidi, võib otsida Kalevi kaotuse põhjusi sellest, et napilt enne finaalseeriat lahkus meeskonnast viimase kahe hooaja staar Travis Reed. Muidugi võib rääkida Kristjan Kanguri kahvatust esitusest avamängus, vähesest valmisolekust ning nõnda edasi.

Tegelikult, kui tohib subjektiivselt hinnata, oli teisipäevane mäng siiski ennekõike treeneri kaotus. Veselin Matici kaotus.

Kui meeskond ei suuda kogu mängu jooksul leida vahendit vastase maa-alakaitse vastu (sellele osutas SL Õhtulehes eksperdina esinev endine korvpallur Rauno Pehka ja ka vahetult pärast mängu ETV-le intervjuu andnud korvpalliprofessor Ilmar Kullam), siis see on treeneri jama. Küsimus polnud ju ainult selles, et visked ei tabanud, kuigi visete tabavusprotsent oli tõepoolest õnnetu (37). Mingist hetkest ei saadud lihtsalt palli liikuma ja visked tuli teha paljuski läbi häda.

Tartlaste tõhus maa-alakaitse ei saanud ju kalevlaste treenerile üllatusena tulla. Kalevi masendav (23 : 40) allajäämine lauavõitluses on ikkagi kehva valmisoleku ja häälestatuse näitaja. Kui meeskond pole kohaliku korvpalli olulisemate mängude ajaks valmis, on see treeneri probleem.

Või kui nüüd tahta mõelda positiivselt, äkki oli esimese mängu puhul tegu kalevlaste ­poolse ületahtmisega? Seda tuleb ette, kuigi enamasti mitte kogenud meeskondadel, mida Kalev tegelikult ju on.

Õieti on mainitud puudujäägid ja probleemid kõik n-ö parandatavad asjad. Tehniline teema.

Tuled meeskonnaga kokku, analüüsid, teed järeldused ja üritad järgmine kord samu vigu mitte teha. Täiskasvanud mehed ju. Profid. Kõnealused mänguelemendid on korvpallis aabitsatõed.

Hoopis raskem on üks teine asi. Nimelt Kalevil pole liidrit. Selget liidrit. Või veelgi enam - pole selget põhiviisikut. See häda on saatnud meeskonda kogu hooaja vältel. Muidugi on olnud ilusaid esitusi, kui kõik tuleb hästi välja. Siis lähevad probleemid meelest. Hooaja lõpus hambutut mängu vaadates karjub see aga seda jõulisemalt näkku. Ja seda on kurb näha.

Valmo Kriisa, kes võiks ju kõigi eelduste järgi selle koha täita, on leidnud tänavu Maticilt varasemast vähem usaldust. Sellele osutas Päevalehes oma arvamuses ka Tartu Fausto peatreener Jüri Neissaar.

Sokk, tundub, pole liidriks veel kasvanud. Kangur küllap võiks, aga temagi puhul on märgata mingit usaldamatuse momenti. On ju tihti nähtud mänge, kus Kangur ununeb vahetusmängijate pingile. See omakorda sünnitab ebakindlust ja kõikuvat taset, mida näeme füüsiliste eelduste ja hea platsinägemisega Kanguri puhul siiski kahetsusväärselt sageli. Nagu teisipäevalgi.

Välismängijatest, keda Kalevis pole vähe, ei ole ükski näidanud üles ambitsiooni panna väljakul asjad oma isiksuse järgi joonduma. Reed oli kindlasti domineeriv kuju, aga polnud liidri tüüp. Ja mis temast enam.

Korvpall on hierarhiamäng, nagu armastavad öelda vanad korvpalliasjatundjad.

Treener võib joonistada, näidata, karjuda ja ässitada, aga kui tal pole väljakul liidrit, kes asjad platsil käima tõmbab või ohjes hoiab, siis polegi nagu midagi teha.

Tartul on ses mõttes asjad paigas. Tein on liider väljakul, kes sündmused vaos hoiab. Noor grusiin Tsintsadze on tulesäde, kes heal päeval kogu meeskonna käima tõmbab ja kehvemal päeval vajab Teini-suguse tuge ja treeneri usaldust.

Vana ja kogenud Kullamäe on vaieldamatu autoriteet, kes tsementeerib meeskonnasisest õiget kliimat ja suhtumist. Selline vanake on igas meeskonnas hädavajalik.

Võta või jäta, aga tundub, et Üllar Kerde juhendatavas Tartu tiimis on usaldusega asjad paigas, Matici tiimis justkui mitte.

Kusjuures, kui Tartu meeskond mõni aeg tagasi Küprosel FIBA EuroCupi finaalturniiril loodetust kahvatumalt esines, kaotas muidu rahulikku joont hoidev Kerde enesevalitsemise ning saatis meeskonna poole lendu nii mõnegi mürgise repliigi. See võinuks olla hetk, kus usaldussild meeskonna ja treeneri vahel oleks võinud mureneda. Avalikult oma hoolealuseid materdada pole sisekliima mõttes kunagi hea. Tavaliselt teevad seda lootusetus seisus tõmblevate tiimide treenerid.

Aga Kerde - müts maha mehe ees - jättis oma ego tagaplaanile, vabandas meeskonna ees avalikult ning me näeme väljakul enesekindlat ja üksteist usaldavat tiimi. Võib-olla on see suure treeneri tunnus usaldada väljakul mängijaid ning ka enda kõrval treeneripingil istuvaid abilisi - näiteks noort ja ilmselgelt mänguanalüüsi osas Eestis üht talendikamat meest Indrek Visnapuud.

Iseloomulik hetk teisipäevase mängu esimesest poolajast, kui Tallinna meeskonnal mäng klappis ning Tartu oli mõne punktiga kaotusseisus: minutiline paus, Kerde räägib praktiliselt kogu selle aja Visnapuuga. Mängumehed puhkavad.

Lõpuks saavad mehed mõnesõnalise juhise. Väljakul valitseb sellest hetkest vaid üks tiim.

Matici puhul on teadmata, kui palju ta peab mängu ajal aru teise treeneri Priit Venega, aga subjektiivselt näib, et ta on mees, kes enda kõrval teisi liidreid näha ei taha. Ei väljakul mängijate seas ega ka treeneripingil.

Loodetavasti on see ekslik arvamus ja me näeme juba järgmises mängus tuhast tõusvat Kalevit selge liidriga, ladusa ja toimiva mängujoonisega ning oma tegemisest rõõmu tundva meeskonnana. Nagu oli teisipäeval Tartu.

Unistada ju võib.