Hakates rahvaliitlaste fotorobotit koostama, on nende näod muidugi eri proportsioonides ja kumerustes. Sarna­sus on psühholoogiline, see tuleneb üksik­indiviidide sisekosmosest. Ja see oleks siis mis?

Rahvaliitu nimetavad linlastest vinga­mehed endiste kolhoosiesimeeste parteiks. Ma ütleks pigem, et vallavanemate erakond. Aga vallavanema liik on evolutsioneerunud nendest Eesti talumeestest, kes mõistsid hästi mõisa pügada. Tarkus polnud vajalik, esmatähtis oli olla kaval.

Villu Reiljan on über-vallavanem. Sama inimliigi esindaja on Jaanus Marrandi. Ja üldse enamik Rahvaliidu esiadrameestest. Nad ise ei pruugi sellest aru saada, aga asfaldil kasvanud inimene tabab selle ära esimese pilguga – minu ees on linnavurlede keskele sattunud kaval talupoeg.

Linn on kuri koht. Omal ajal said linna tulnud Anija mehed seda omaenda nahal tunda. Sõna otseses mõttes: selle asemel, et neid kuberneri jutule lasta, rivistati talumeeste delegatsioon Vene turule üles ning jagati vitsapaarid kätte.

150 aastat hiljem pekstakse selle linna müüride vahel Villu Reiljanit. Maadevahetusafäär vindub Eesti kohtu- ning uurimisasutustes neljandat aastat. Vindumise lõpptulemuse suhtes pole kindlust. Võib-olla mõistetakse uurimisalused õigeks. Aga see pole siinkohal tähtis, sest oluline on õppetund, mille said Rahvaliidu lihtliikmed oma erakonna esimehe “moorimise” käigus.

Vallavanema geenidega Villu tuli linna kõrget mängu mängima, et siin lihvitud ning lõhnastatud sulidele alla jääda. Maadevahetusafäär on ärilise pilguga vaadates arveteõiendamine Merkoga. Rävala puiestee afääris on kaaskannatajaks Aivo Pärn.

Linnameestel on mingisugune omavaheline värk ning “vallavanem” Reiljanil, kes n-ö üleriigilise poliitikuna ning keskonnaministrina tegutses nii nagu üks vallavanem ikka (kui pakutakse tünnitäit searasva, siis on rumal mitte võtta), lõid linnakelmide tekitatud lained pea kohal kokku.

Reiljani õnnetuseks on talle “vitsapaaride” jagamisest huvitatud mitte ainult ärilised struktuurid, vaid ka konkureerivad poliitilised jõud.

Rahvaliidu lagunemise algust seostatakse Villu Reiljanit tabanud uurimise ja kohtusaagaga. Asi polegi ehk selles, et reakoosseisu rahvaliitlasi tabas õud erakonna ladviku moraalse ebapuhtusega silmitsi sattudes. Lagunemisprotsessi mõistmiseks meenutagem Reiljani kuulsaimat fraasi: “kusagil struktuurides on kallutatud jõud…”. Temavastased jõud, kelle paljastamist palus Rahvaliidu esimees nii jumalalt kui kuradilt kui isegi Eesti ajakirjanduselt. Asjata.

Õppetund lihtsale rahvaliitlasele on selles, et sa võid ju olla Jõgevamaal Kalevipoja-taoline vägilane, aga Tallinnas see ei loe. Seal sõidavad sust üle “kallutatud jõud” ning sa ei suuda enda kaitseks midagi teha: ei suuda neile vastu näppusid või õigemini molu anda, ega suuda nendega ka mingit diili teha, et nad su rahule jätaks. Sul pole mõju, pole sidemeid, pole seljatagust ehk otsesõnu – sul pole jõudu.

Mida enam Reiljan rääkis “kallutatud jõududest”, seda ilmsemaks tema jõuetus muutus. Pange end lihtsa rahvaliitlase asemele ning mõelge, kui teil on selline “pealik”, siis kui kaua te suudate sellega leppida? Kidura linlasena ma pakuks, et maksimaalselt kolm kuud. Võib-olla on maarahval kannatus pikem. Ent mitte lõputu. Europarlamendi valimistel sai Rahvaliidu kandidaat vähem hääli, kui on Rahvaliidus liikmeid. Mis erakond see on, mille lihtliikmed hääletavad oma kandidaadi vastu?! See ei ole erakond, vaid mingi arusaamatus. Arusaamatus tuleneb aga pealiku puudumisest. Sest mees, kes laliseb “kallutatud jõududest”, ei ole mingi pealik.

Maadevahetuse skandaal puhkes sügisel 2006. Erakonna esimehe kohalt astus Reiljan tagasi 2007. aasta kevadel pärast seda, kui tema erakond sai Riigikogu valimistel kehva tulemuse. Mingil arusaamatul põhjusel jäi ta aga oma erakonna nn vapiloomaks edasi. Maamehed! Lojaalsus ning ühtekuuluvustunne on head asjad, aga peksupoiss ei saa olla poliitiliseks vapiloomaks!

Selleks ei saa olla ka Tarmo Mänd. Õnneks ta polegi seda olnud. Värske reformierakondlane on näidiseksemplar hääbuvast liigist, mida võiks nimetada “karjäärikommunistiks”. Ma ei demoniseeri poliitik Mändi. Ta ise ütles ühes nelja aasta taguses intervjuus, et temast on “kokku kirjutatud selline saatan”, et ta kohe ei teadvatki, kuidas sellest kuvandist vabaneda.

Kui ma kirjutaks praegu elektroonilist kirja, siis paneks siia kohta naerumärgi. Saatan on Eesti poliitikas täiesti olemas, kuid see pole härra Mänd. Ma ei tea, kuskohas täpselt asuks Tarmo Mänd infernaalsete jõudude hierarhias, aga kujutledes maastaape, pakuks välja, et ta ulatuks meie tegelikule Saatanale kuhugi põlveni.

Mänd oli veel hiljuti see mees, kes propageeris Rahvaliidu ühinemist Keskerakonnaga. “Pariteetsetel alustel”, mõistagi.

Pariteetsed alused, mis see on? Käivad sahinad, et Mänd avaldas soovi olla valimistel 5. ringkonnas (Hiiu-, Saare– ja Läänemaa) Keskerakonna valimisnimekirjas teine number Kalle Laaneti järel. Saatan polnud vist huvitatud. Härra Mänd läks Riigikogusse kaudsel teel – Rahvaliidu fraktsiooni liikme Erika Salumäe asendajana.

Mismoodi Salumäe ära moositi (ära osteti), et ta annaks oma parlamendikoha tegevusetuks jäänud karjäärikommunistile, see on juba poliitiline folkloor.

Mis saab Rahvaliidu fraktsiooni ülejäänud liikmetest Toompea kõledal künkal?

Pole muud valikut, kui igaühel tuleb leida ulualune ühes tõelises erakonnas.

Reiljan on löödud mees ja temast pole keegi tervemõistuslik enam huvitatud. Karel Rüütli ja Jaanus Marrandi võiks proovida teha uue(nenud) erakonna. On vaja leida vaid mõni hea rahastaja, kes näeks enne järgmisi valimisi sellel mõtet.

Treial ja Tuiksoo… Esimese suhtes ei tea, aga mõeldes teisele, tundub kõige loogilisemana keskerakonnastumine. Tuiksool on kaelas uurimine, kuid erinevalt Reiljanist pole tema kuvand lootusetu. Kui see pole lootusetu ja kui Tuiksoo saab pärast Rahvaliidu lagunemist n-ö vaimse rehabilitatsiooni (Rahvaliidu kadumisega muutub ka eks-rahvaliitlase Tuiksoo peksmine ebahuvitavaks), siis mõistaks Keskerakonna esistra­teeg seda oma huvides rakendada. Kes ei teaks tema teesi sellest, et Eesti vabariigis kasutatakse õiguskaitseorganeid poliitiliseks arveteõiendamiseks. Tuiksool endal on vaja mingitki seljatagust. Tema praegune nn erakond on selles mõttes täielik null.

Eestimaa Rahvaliit on end ammendanud. Mida vallavanema geenikomplektiga inimesed nüüd peale hakkavad? Tugev tõug, ei nad hätta jää.