KALJATEST: Milline on parim Eestis müüdav kali?

Saku pakub yuppikalja, A Le Cog õiget kalja, ent on tõsiasi, et ei üks ega teine pole tehtud Eestis. Eestis toodetud kalja otsi kui tikutulega.

Pärast seda, kui Linnuse kalja nimeline jook aastaid tagasi Eesti turul üleilmse turuvalitseja Coca-Colaga sedavõrd häirivalt konkureeris, et puna-valgel karastusjoogitootjal ei jäänud muud üle kui tülikas kaljabränd lihtsalt ära osta, hakati uskuma, et eestlased ongi nö kaljarahavas. Kali on siinmail tegija.

Subjektiivselt hinnates on kali parem õlleasendaja kui alkoholivaba õlu. Parem janukustutaja kui mistahes limonaad. Paraku pole kõik see, mida meil poodides kalja pähe pakutakse, kalja nime väärt.

Niisiis, alustame halvemast. Maximast ostetud Optima Linja nime kandev kaljamaitseline karastusjook, mille tootjaks tubli Leedu ettevõte UAB „Selita" ei kõlba kuhugi. Tõsi, eks ole tootja etiketil ausalt märkinud, et tegu kaljamaitselise karastusjoogiga, kuid ei ole selle tulimagusa joogi maitses isegi vihjet kaljale. Kõrvetatud suhkrut  ehk. 

Kali, mis kannab Grossi toidukaupade nime, on villitud-toodetud Eestis. Silt pudelil ei reeda, mis tehases. Tahaks häbistada seda tehast, kus tehakse sellist imalat gaseeritud kääritamata jooki, mida mingil arusaamatul põhjusel kaljaks nimetatakse.

„3 kopikat" on kalja nimi, mis ilmselgelt mängib üle 30 aasta vanuste kodanike nostalgiakeeltel. Maksis ju nõuka ajal kollasest vaadist lastud nö väike kali kolm kopikat. See oli hea kali. Sellist tahaks tänagi. Liivi Kaubanduse pakutav magusainetega karboniseeritud kääritamata jook "3 kopikat" on parimal juhul kalja paroodia.

Nii, edasi. Linnuse kali. Mis, nagu mainitud sai, oli Eestis mõned aastad tagasi sedavõrd menukas tegija, et ohustas Coca-Cola turupositsioone. Ma ei tea, kas petab mälu, aga Linnuse kali tundus omal ajal maitsev. Nüüd, mil see mark on Coca käsutuses ja tehakse seda kusagil Euroopas, on see paraku kõike muud kui hea. See ole kali, sõbrad.

Mis puudutab Tallinna poodides müüdavaid vene kaljasid, siis ootamatul kombel polnud need just suuremad asjad. Peenelt ladina tähtedega tähistatud 100 protsenti naturaalne Kvas Ochakovskiy, on valmistatud Moskvas Otšakovo õlletehases. Nimetatu õlletehase toodetud Žiguli õlu, mida Eestis valitud poodidest osta saab, on vägagi korralik, ent kali on niru.

Ka teise tuntud Vene õlletootja Baltika kali „Hlebnõi krai", mis müügil alumiiniumpurgis, on teadaolevalt suurima alkosisaldusega (kuni 1,2%) kali. See omakorda justkui reedaks, et kaup ongi ehe, kuid magusust on vast liiast. 

Kali Tanheiser, mida otsustatud reklaamida kui saunakorstnast väljuva vahupursket, näikse ettevaatlikult vihjavat, et joogil on omadus turgutada sugulist võimekust. Olgu sellega, kuidas on, aga päris kindlasti on see Läti tootja SIA Ilgzeem valmistatud jook korralik.

Saku kali, nagu reklaam näikse ütlevat, vabastab moodsas büroohoones vaevlevad janused yuppied orjusest ning lähetab nad vabasse loodusesse. Kiri etiketil ütleb, et seda kalja pakub Saku tehas, Eesti vanim õlletehas. Väiksem kiri aga osutab, et valmistajaks on siiski jsc Slavutych - võimas õlletehas Ukrainas, millel on Sakuga nii palju ühist, et kuuluvad samasse Carlsbergi õlletehaste perekonda. Aga tuleb tunnistada, et ukrainlased teevad head kalja.

A le Coq kali on see õige ja ehe saunakali, nagu hea näitleja Hannes Kaljujärv reklaamis kinnitab. Eks ongi. Aga tehtud on see kali mitte Eestis. Täpsemalt, suured plastpudelites A le Coqi kaljad on valmistatud Leedus AB Ragutise tehases, pooleliitrine klaaspudelis Tartu kali on valmistatud koguni Valgevenes. Nii üks kui teine A le Coqi retsepti alusel. Huvitav, kui retsept on üks, miks on need kaljad tuntavalt erineva maitsega.

Karksi õlletehas tõi sel suvel turule ehtsa Eestis kääritatud kalja. Tore. Väga tore. Ent sel kaljal on  omapära, millega võib olla raske harjuda - ta lõhnab kui läpatanud veinipõhi. Maitseomadused on seevastu päris ehedad ja head.